järg: ⚡ 7 miljonit kasumit. Aga kuhu kadusid ülejäänud miljonid?

 

Eelmises loos kirjutasin taastuvenergia toetustest ja Enefit Windist.
Aga Enefit Windi 2025. aasta majandusaasta aruannet lähemalt vaadates jäi mulle silma midagi, mis väärib täiesti eraldi lugu.
Ettevõtte puhaskasum oli 2025. aastal 7,1 miljonit eurot. Polegi riigile kuuluva suure taastuvenergiaettevõtte kohta teab mis tohutu number.

Aga vaatame natuke seda lähemalt.

Enefit Windi teenis põhitegevusega (taastuvenergia tootmine ) enne intresside, maksude ja põhivara kulumi arvestamist ligi 49,3 miljonit eurot. Pärast põhivara kulumi arvestamist oli ärikasum veel 31,6 miljonit eurot.

Kuidas sellest lõpuks ainult 7,1 miljonit järele jäi?

Üks vastus peitub (laenu)intressides. Enefit Windi 2025. aasta intressikulu ulatus umbes 24,6 miljoni euroni.

Ja nüüd läheb asi huvitavaks.

Valdav osa sellest oli seotud kontsernisisese (Eesti Energia) finantseerimisega. Enefit Windi aruandest vaatab vastu ligikaudu 253 miljonit eurot kontsernisiseseid laenukohustusi ja 8% intressimäär.

🤔 Kaheksa protsenti intressimäär!

Hakkasin siis vaatama, millise hinnaga on sama Eesti Energia kontsern mujalt raha saanud.

• Enefit Greeni väliste pangalaenude keskmine intress oli 2024. aasta lõpus umbes 3,9%.

• Eesti Energia on kasutanud välisfinantseerimist märksa madalamate intressidega ning emiteeris 2025. aastal kolmeaastase avaliku võlakirja 5% intressiga.

! Aga Enefit Wind maksab kontserni sees 8% intresse.

250 miljoni euro puhul ei ole protsendipunktid enam pisiasi.

Lihtsalt suurusjärgu mõistmiseks: kui 250 miljonit eurot on laenukohustusi, siis maksab 8% aastane intress 20 miljonit eurot. Samas 5% laenuintressi puhul oleks see summa 12,5 miljonit. Kolme protsendipunkti erinevus tähendaks sellise summa puhul 7,5 miljonit eurot aastas kokkuhoidu.

Ja nüüd üks eriti huvitav kokkusattumus. Ma ei tahaks väita, et Enefit Windi 8% intress oleks ebaseaduslik või kunstlikult määratud. Selle kohta mul tõendeid ei ole. Aga mul on küsimus:

👉 Miks maksab riigile kuuluva Eesti Energia kontserni tütarettevõte (Enefit Windi ) kontserni sees raha kasutamise eest 8%, kui sama kontsern on suutnud väljast raha kaasata märksa odavamalt?

• Kuidas 8% kujunes?
• Milliste turutehingutega seda võrreldi?
• Kas odavam finantseerimine oli võimalik?

Otsisin vastust ka avalikest majandusaasta aruannetest. Ma ei leidnud sealt avalikku arvutust, mis näitaks, kuidas intress just 8% kujunes. Võimalik, et selline põhjendus või siirdehindade analüüs on kontsernil olemas. Aga riigiettevõtte puhul tekib minul järgmine küsimus: Miks ei ole see (suur) laenuprotsendi põhjendus riigile kuuluva kontserni puhul avalik?

Sest Enefit Wind ei ole suvaline eraettevõte. Enefit Wind kuulub Eesti Energia kontserni ja Eesti Energia kuulub Eesti riigile. Ehk lõpuks meile.

Ja siin muutub asi minu jaoks veel põhimõttelisemaks, sest samal ajal räägitakse elektritarbijale pidevalt, kui kapitalimahukas on energeetika, kui suuri investeeringuid on vaja ning miks elektriarvele tuleb erinevaid tasusid pidevalt lisada. Aga siis võiks tarbijal olla õigus küsida ka vastupidist: 👉 kui hoolikalt kasutatakse neid sadu miljoneid eurosid riigile kuuluva energiakontserni sees?

Eriti arvestades, et Eesti Energia finantsriskide juhtimine on varem olnud riigi erikontrolli  objekt ning kontroll tõi välja väga suuri kahjumeid ja tõsiseid puudusi riskijuhtimises! Seetõttu ei rahulda mind praegune info, milles videtakse: „8% on laenuintress kontsernisisesele laenule.“ See on lihtsalt number, mille kohta on mul tekkinud küsimused: miks 8%?

Ja kõige lihtsam küsimus: 👉 miks oli 8% intressikulu Eesti riigi ja Eesti Energia kontserni jaoks parem lahendus kui 5% intressikulu?

Kui sellele on mõistlik majanduslik põhjendus, siis peaks selle avalikult välja ütlema. Kui aga sellist põhjendust ei ole, muutub küsimus juba märksa ebamugavamaks. Sest kontsernisiseselt makstud intress ei kao tingimata Eesti Energia kontsernist kuhugi – ühe kontserniettevõtte kulu võib olla teise tulu. Küll aga juhtub midagi muud: Enefit Windi enda kasum muutub „paberil“ oluliselt väiksemaks ja kas siis saab tarbijale öelda, et taastuvenergia tootmine on vähe kasumlik, aga mis on tegelikkus?

Üks asi aga juhtub kindlasti: suur intressikulu vähendab Enefit Windi enda puhaskasumit väga oluliselt.

Ja siit tekib minul juba hoopis teine küsimus:

Millise pildi annab riigikontsern avalikkusele oma taastuvenergiaäri tegelikust tasuvusest.

• 31,6 miljonit eurot ärikasumit.
• 24,6 miljonit eurot intressikulu.
• 7,1 miljonit eurot puhaskasumit.
• Ja selle kõrval 8,3 miljonit eurot taastuvenergia toetust.

! Kas Enefit Windi 7,1 miljoni euro suurune puhaskasum annab avalikkusele üldse õige ettekujutuse sellest, kui kasumlik taastuvenergia tootmine tegelikult oli?

👉 Miks on riigile kuuluva energiakontserni sees valitud just selline finantseerimismudel?

👉 Kui 8% kontsernisisene intress muudab Enefit Windi eraldiseisva taastuvenergia tootmise majandustulemuse avalikkusele kehvemaks, siis mida annab see finantseerimismudel Eesti Energia kontsernile tervikuna?

👉 Kas kontserni sees ühest taskust teise liikuv intress ja elektritarbijalt kontserni sisse tulev taastuvenergia toetus peaksid avalikus arutelus üldse olema samal kaalul?

👉 Ja kui sama ettevõte saab samal ajal elektritarbijalt miljoneid eurosid taastuvenergia toetust, siis kas meil pole õigust näha kogu pilti?

Riigile kuuluva kontserni puhul tahaksin avalikest aruannetest saada vastused vähemalt neljale lihtsale küsimusele:

• Kuidas kujunes Enefit Windi 8% intressimäär?
• Kas ja miks ei olnud võimalik kasutada odavamat finantseerimist?
• Kellele läheb kontserni sees Enefit Windi makstav intress?
• Milline on nende intresside mõju Eesti Energia kontserni konsolideeritud tulemusele?

Ja veel olulisem:

👉  kas kontserni sees liikuv intressikulu peaks olema argument, mille põhjal hinnatakse taastuvenergia tootmise tegelikku tasuvust või toetuse vajalikkust?

Sest riigiettevõtte raha ei ole päris „kellegi teise raha“.

See on lõpuks meie kõigi vara.

Kas Eesti riigil on rahapuudus või raha juhtimise probleem?

 

Viimasel ajal kuuleme pidevalt, et riigil on raha vähe. Eelarve on puudujäägis, riigivõlg kasvab, maksud tõusevad ning inimestele ja ettevõtetele selgitatakse, et riigi rahanduse kordasaamiseks peavad kõik rohkem panustama.

Selle taustal annab Riigikontrolli värske ülevaade SmartCapi riskikapitalifondidesse paigutatud riigi rahast pehmelt öeldes mõtteainet.

Riigieelarvest on SmartCapi riskikapitalifondides osalemiseks eraldatud kokku ligi 466 miljonit eurot. 2025. aasta lõpuks oli investeerimislepinguid sõlmitud 230,4 miljoni euro ulatuses, kuid tegelikult oli välja makstud 119,5 miljonit eurot. Samal ajal oli fondides tulevaste investeeringute ja kulude jaoks vaba raha koguni: 261 miljonit eurot. Ehk siis suur osa sellest rahast seisis tähtajalistel hoiustel ja lihtsalt ootas investeerimist.

Ühes taskus 261 miljonit, teisest otsime laenu?

Siin tekib minu jaoks kogu loo üks olulisemaid küsimusi. Kui riigil on sadu miljoneid eurosid, siis miks tuleb see raha riigikassast ette välja kanda?

Riigikontrolli kirjeldatud riskikapitalifondide tavapärase tööloogika järgi kannavad investorid raha fondi siis, kui seda on vaja juba võetud investeerimiskohustuste täitmiseks. SmartCapi (allub majandus- ja kommunikatsiooni­ministeeriumile) puhul on riik aga kandnud fondidesse raha, millele alles hakatakse investeerimisvõimalusi otsima.

Samal ajal on Rahandusministeerium pidanud riigikassa igapäevaste kuluvajaduste katmiseks laenu võtma.

Lihtsasse keelde tõlgituna näeb olukord minu jaoks välja umbes nii: riigi ühes taskus seisavad sajad miljonid eurod, aga selle asemel, et vajadusel raha sealt võtta, võtab riik laenu ja uusi kohustusi juurde.

Kas see ongi korras rahandus?

Riigikontrolör Janar Holm nimetab sellist lähenemist vastutustundetuks. Riigikontroll läheb oma hinnangus tegelikult veel kaugemale ja nimetab olukorda ebaotstarbekaks rahakasutuseks.

Laenuraha ei ole tasuta

Siia juurde tasub vaadata, millise hinnaga Eesti riik ise raha laenab.

2025. aasta märtsis emiteeris riik lühiajalisi võlakirju:

§  6 kuuks keskmise tootlusega 2,266%;

§  12 kuuks keskmise tootlusega 2,220%.

Septembris olid vastavad tootlused:

§  6 kuuks 2,078%;

§  12 kuuks 2,105%.

Need ei ole neljaprotsendilised intressid, mida oleme näinud mõne varasema emissiooni puhul, kuid tasuta pole see raha sellegipoolest. Ja summade suuruse mõistmiseks tasub teha üks väga lihtne arvutus.

Üks protsendipunkt 261 miljonilt eurolt tähendab 2,61 miljonit eurot aastas!

§  Pool protsendipunkti tähendab 1,305 miljonit eurot.

§  Kõigest 0,1 protsendipunkti tähendab juba 261 000 eurot.

Ma ei väida, et need summad on SmartCapi tõttu riigile tekkinud kahju. Sellist järeldust olemasolevate andmete põhjal teha ei saa. Küll aga näitavad need numbrid, kui oluline on sadade miljonite eurode puhul raha liikumise ajastus ja selle hind.

Vastuväide võiks ju olla: Aga raha teenis ju hoiustel intressi

Teenis küll ja see on oluline fakt. SmartCapi fondides investeerimist ootav raha teenis 2025. aastal 9,7 miljonit eurot intressitulu. Seda ei saa mitte märkimata jätta. Esmapilgul võikski seetõttu küsida: milles siis probleem? Kui raha teenis hoiustel miljoneid eurosid, äkki oli kõik väga hästi?

Minu arvates just siit algab kõige huvitavam osa.

Õige küsimus ei ole ainult: „Kui palju teenis SmartCapi raha hoiustel intressi?“

Õige küsimus on: „Milline oli kogu lahenduse majanduslik tulemus riigi jaoks võrreldes olukorraga, kus investeerimist ootav raha oleks püsinud riigikassas kuni hetkeni, mil seda tegelikult vaja läheb?“

Sest samal ajal, kui raha teenis SmartCapi kaudu hoiuseintressi, olid SmartCapi fondide valitsemiskulud 2025. aastal 6,4 miljonit eurot ning riik hankis oma rahavoogude vajadusteks laenuraha.

See teeb selle teema veel huvitavamaks.

Selleks, et maksumaksja saaks teada, kumb lahendus oli riigile tegelikult kasulikum, oleks vaja näha terviklikku arvutust.

• Kui palju teeniti hoiuseintressi?
• Kui palju maksti valitsemistasusid?
• Kui palju maksis samal ajal riigi laenuraha?
• Kui palju oleks riik saanud oma laenuvajadust vähendada, kui investeerimiseks veel mittevajalik raha oleks püsinud riigikassas?

Kus on see arvutus? Minu arvates on maksumaksjal õigus seda teada. Aga seda lihtsalt ei leia!

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ise möönab, et raha hoidmise süsteemi saab parandada. Ja kõige huvitavam on see, et süsteemi tahetakse nüüd alles muuta: hoida suuremat osa investeerimist ootavast rahast edaspidi riigikassas ning anda see SmartCapi käsutusse alles siis, kui seda investeeringuteks vaja läheb.

See on minu arvates kogu loos väga oluline detail.

Sest kui raha saab hoida riigikassas kuni tegeliku investeerimisvajaduse tekkimiseni, tekib üsna loomulik küsimus: miks ei tehtud seda juba varem?

Veel suurem probleem – kuidas mõõdetakse tulemust?

Rahast endast veelgi rohkem häirib mind teine Riigikontrolli tähelepanek.

SmartCapi fondidele on seatud suured eesmärgid: parandada innovaatiliste ettevõtete kapitali kättesaadavust, arendada rohetehnoloogiaid ja tugevdada kaitsetööstust.

Kõlab hästi! Aga nende eesmärkide juures puuduvad selged mõõdetavad sihttasemed ja tähtajad.

See tähendab, et riigil pole praegu võimalik sisukalt hinnata, kas tehtud riskikapitaliinvesteeringud on saavutanud soovitud tulemuse ja olnud põhjendatud. Ettevõtja pilguga vaadates on seda eriti raske mõista. Kui mina panen ettevõttes raha mingisse projekti, tahan teada:

• Mida ma selle rahaga saavutan?
• Kui kiiresti?
• Kui suur on risk?
• Kui palju see maksab?
• Kuidas ma hiljem mõõdan, kas otsus oli õige?

Miks peaks sadade miljonite eurode maksumaksja raha puhul latt madalamal olema?

Üle poole kohustustest välismaistele fondivalitsejatele

Riigikontroll toob välja veel ühe tähelepanuväärse asja.

Üle poole fondiinvesteeringute kohustuste kogusummast on suunatud välismaistele fondivalitsejatele.

Eeldus on, et tulevikus jõuab suuremahuliste allfondide kaudu Eestisse investeeringuid tagasi rohkem, kui SmartCap sinna esialgu investeerib. See võib täiesti õnnestuda, aga võib ka ebaõnnestuda. Aga sõna „võib“ on siin oluline.

Lootus pidavat olema lollide lohutus. Kas sellel lootusel võib olla põhjendus? Võib olla. Aga riigi raha kasutamine ei tohiks põhineda ainult lootusel.

Sadade miljonite eurode puhul peaks olema väga selgelt teada, mida selle rahaga saavutada tahetakse, mis ajaks tulemus peab saabuma ja kuidas tulemust mõõdetakse.

• Kui eeldus ei täitu, siis mis saab?
• Kes hindab, miks see ei täitunud?
• Ja kes vastutab tehtud otsuste eest?

Praegust süsteemi vaadates tekib paratamatult tunne, et lõpuks ei vastutagi keegi ja toimetatakse vana põhimõtte järgi: „mõisa köis, las lohiseb!“

Aga kes kontrollib kontrollijat?

See on küsimuste küsimus!  

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on SmartCapi fondide puhul korraga poliitikameetmete väljatöötaja, investor ning rahastamislepingute täitmise järelevalvaja. Ehk lihtsas keeles: ise kujundan, ise investeerin ja ise kontrollin….

Riigikontrolli hinnangul on riskikapitaliinvesteeringute juhtimisel poliitikakujundaja, omaniku ja järelevalvaja rollide piirid hägustunud.

Kui see ei tekita küsimusi rollide kattumise ja otsustusprotsesside läbipaistvuse kohta, siis mis veel peaks neid tekitama?– Kas tegemist on lihtsalt mugava süsteemi ja „soojade kohtadega“ või vastutab keegi ka tehtud otsuste eest?

Aga kui mängus on sajad miljonid eurod riigieelarve raha, peab avalikkusel olema võimalik aru saada vähemalt sellest, milliste põhimõtete järgi raha juhitakse ja kuidas selle kasutamise tulemusi hinnatakse.

„Kanname kõigepealt ära ja küll hiljem vaatame“

Riigikontrolli kriitika ei tähenda, et riik ei peaks toetama riskikapitaliturgu, innovatsiooni, rohetehnoloogiat või kaitsetööstust. Probleem on selles, kuidas seda tehakse.

  §  Miks kanda raha fondidesse enne, kui seda reaalselt vaja läheb?
§  Miks maksta investeerimist ootava raha eest valitsemistasu?
§  Miks puuduvad sadade miljonite eurode kasutamisel piisavalt selged ja mõõdetavad eesmärgid?
§  Miks on juhtimise ja järelevalve rollid hägustunud?
§  Ja miks peab riik samal ajal oma igapäevase rahavoo juhtimiseks raha laenama?

Riigi raha ei saa minu arvates juhtida põhimõttel: „kanname kõigepealt ära ja küll hiljem vaatame, mida sellega teha.“

Kas meil on rahapuudus või raha juhtimise probleem?

See ongi minu jaoks kogu loo kõige olulisem küsimus.

Me räägime pidevalt maksutõusudest. Räägime eelarvepuudujäägist. Räägime kasvavast riigivõlast. Räägime vajadusest kulusid kokku hoida.

Samal ajal selgub, et 2025. aasta lõpus oli riigi riskikapitalifondides 261 miljonit eurot tulevaste investeeringute ja kulude ootel. Jah, see raha teenis intressi. Jah, riskikapitaliinvesteeringud on pikaajalised ning nende tulemusi ei saa hinnata ühe või kahe aastaga.

Aga need kaks asja ei muuda põhiküsimust olematuks: kas raha oli vaja fondidesse kanda just sellises mahus ja just sellisel ajal?

Kui inimestelt ja ettevõtetelt küsitakse järjest rohkem, siis peaks riik ise olema esimene, kes suudab näidata, et iga maksumaksja euro on läbimõeldult ja vastutustundlikult kasutatud.

Küsimus on palju põhimõttelisem: kas Eesti riigil on tegelikult rahapuudus või on meil hoopis probleem olemasoleva raha juhtimisega?

Korras riigirahandus ja majandus kasvab? Just-just... Vahel tundub see juba nagu unistus, mis ei taha kuidagi täituda.

⚡ Kui palju kasumit on piisavalt, et tarbija ei peaks enam peale maksma taastuvenergiale?

 ERR-i ülevaates 2025. aastalmakstud riigiabist jäi mulle silma kolm numbrit. Taastuvatest energiaallikatest energia tootmiseks maksti tegevusabi:

🔹 Enefit Windile 8,5 miljonit eurot
🔹 Utilitas Tallinna Elektrijaamale 7,9 miljonit eurot
🔹 Aidu Infrale 7,9 miljonit eurot

Kokku üle 24 miljoni euro.

Hakkasin vaatama, kellele ja mille eest me õigupoolest maksame. Ja mida rohkem majandusaasta aruandeid lugesin, seda rohkem tekkis küsimusi.

Võtame näiteks Utilitas Tallinna Elektrijaama.

2025. aastal oli ettevõtte müügitulu 65,1 miljonit eurot ja puhaskasum 23,7 miljonit eurot.

See teeb puhaskasumi marginaaliks üle 36%. Seega teenis ettevõte kahe aastaga kokku üle 47 miljoni euro puhaskasumit! Aga 2025. aastal saab ta taastuvenergia toetust 7,94 miljonit eurot.

Ettevõte maksis samal ajal omanikule dividende ning vähendas oma kontsernisisest laenukoormust.

Või vaatame Aidu Infrat, mis sai 2025. aastal 7,9 miljonit eurot taastuvenergia tegevusabi.

Siin läheb pilt aga eriti huvitavaks. Aidu Infra enda viimases majandusaasta aruandes on tulusid vaid 281 790 eurot ning ettevõte lõpetas perioodi 80 754 euro suuruse kahjumiga.

Kuidas saab ettevõttele omistatud 7,9 miljoni euro suurune taastuvenergia tegevusabi olla kordades suurem kui ettevõtte enda aruandes kajastuv aastane tulu?

Vastus peitub Aidu tuulepargi üsna keerukas omandistruktuuris: Aidu Infra loodi ise alles 2023 aastal ja haldab ta siis tuulepargi infrastruktuuri, aga omanikeks on omakorda tuulikuid omavad ettevõtted. Aidu on eraettevõte  ning see, kuidas omanikud oma ettevõtete vahel äritegevuse ning raha liikumise korraldavad, ei oleks iseenesest üldse minu asi.

Kui aga sellesse ettevõtete struktuuri liigub miljoneid eurosid elektritarbijatelt kogutud taastuvenergia toetust, siis muutub minu arvates täiesti õigustatud küsimuseks: kes on selle toetuse tegelik kasusaaja, milliste tuulikute toodangu eest seda makstakse.

Aga üks asi on kindel – ka selle toetuse raha tuleb lõpuks elektritarbijalt.

Siinkohal tekkis mul lihtne küsimus:

👉 Mida me õigupoolest toetame?

Kas taastuvenergia tootmise käivitamist ja investeerimisriski või juba väga kasumlikuks kujunenud äritegevust?

2007 aastal vastuvõetud toetusskeemi järgi saab tootja toodetud elektri eest 53,7 eurot/MWh lisaks elektri turuhinnale ning toetuse periood ulatub 12 aastani.

Pange tähele: olgu ettevõtte kasumlikkus kui suur tahes, toetuse maksmist see ei lõpeta.

Ja just siin tekib minu jaoks põhimõtteline küsimus.

💶 Miks tarbija peab väga kasumlikule ettevõttele veel peale maksma?

Taastuvenergia tasu kogutakse elektritarbijatelt ning sellest rahastatakse tootjatele makstavaid taastuvenergia toetusi.

Samas räägime aastaid inimeste toimetulekust, ettevõtete konkurentsivõimest ja kõrgest elektrihinnast.

Väikeettevõttele võib mõni tuhat eurot suurem energiakulu tähendada valikut, kas investeerida, palka tõsta või üldse edasi tegutseda.

Ja samal ajal maksab elektritarbija miljoneid eurosid toetust ettevõtetele, mille aastakasum ulatub kümnetesse miljonitesse.

Kas see on endiselt mõistlik?

🌬️ Enefit Wind muudab pildi veel huvitavamaks.

Ettevõtte enda 2025. aasta aruandes kajastati taastuvenergia toetust 8,3 miljonit eurot.

Samas jäi ettevõtte põhitegevusest enne intresside ning põhivara kulumi arvestamist ligi 49 miljonit eurot ning pärast põhivara kulumi arvestamist oli ärikasum veel 31,6 miljonit eurot.

Puhaskasumiks jäi lõpuks vaid 7,1 miljonit eurot. Miks nii vähe?

Sellest kirjutan eraldi, sest seal avaneb juba päris huvitav Eesti Energia kontsernisisese raha liikumise maailm. 😉

🌱 Aga taastuvenergia toetuste puhul on minu küsimus laiem. Ma ei taha arutleda taastuvenergia kui sellise üle. Samuti ei süüdista ma taastuvenergia ettevõtteid selles, et nad kasutavad neile seadusega antud võimalusi. Ettevõtte ülesanne ongi oma majandushuvi eest seista.

Ja siis jõuan tagasi aastasse 2007, mil see süsteem Riigikogus sündis!

Lobistajad - energiaettevõtted ja potentsiaalsed toetuse saajad - tegid Riigikogule „huvitavaid“ ettepanekuid. Samal ajal tegid energeetikaäriga seotud ettevõtjad erakondadele märkimisväärseid annetusi

Ja nüüd läheb asi veel huvitavamaks.

Tolle aegse valitsuse algses eelnõus oli taastuvelektri toetus 50 senti/kWh ehk umbes 31,96 eurot/MWh. Riigikogu majanduskomisjonist saadeti Riigikogu saali aga juba hoopis teised hinnad ehk siis 84 senti/kWh ehk 53,7 eurot/MWh.

Ehk toetuse määra suurendati Riigikogus võrreldes valitsuse ettepanekuga ligi 68%!

Ja seadus võeti vastu 66 poolthäälega.

Seetõttu tekivad päris lihtsad küsimused:

👉 Kelle huvi tookord eelkõige kaitsti – elektritarbija või toetuse saaja oma?

👉 Miks kujundati toetussüsteem, mis võimaldab maksta aastaid miljoneid eurosid toetust ka väga kasumlikele energiaettevõtetele ning mille kogukulu elektritarbijale võib ulatuda aastatel 2007–2030 umbes 1,5 miljardi euroni??

👉 Suur osa kunagi investeeringute käivitamiseks mõeldud toetusest on tänaseks muutunud lihtsalt väga heaks ja pikaajaliseks äritingimuseks ja miks seni ajani ei ole need kadunud?

Ja kõige tähtsam:

👉 Ja miks tarbija huvi selles arutelus ei olnud sama hästi esindatud kui energiaettevõtete oma?

Sest toetus ei teki õhust. Selle maksab lõpuks kinni elektritarbija ehk siis tavainimene.

Võtsin huvi pärast ette ka ühe täiesti tavalise elektriarve.

576 kWh tarbimise juures maksis börsilt ostetud elekter ise 26,88 eurot. Elektrile lisandusid elektri edastamise tasud, võrgu kuutasud, tarbimise tasakaalustamisvõimsuse kulu, taastuvenergia tasu, varustuskindluse tasu, elektriaktsiis ja lõpuks kõigele veel käibemaks.

Sellel konkreetsel arvel oli taastuvenergia tasu 4,84 eurot. Ühe inimese arvel pole see tohutu summa. Aga kui samasugust tasu kogutakse sadadelt tuhandetelt kodudelt ja ettevõtetelt, saavadki sellest kümned miljonid eurod.

Seetõttu pole taastuvenergia toetus mingi abstraktne „riigi raha“. See raha tuleb päriselt meie elektriarvetelt.

Elektriarvetel on „taastuvenergia tasu“. Utilitas Tallinna Elektrijaama aruandes on „taastuvenergia toetus 7,94 miljonit eurot“.

Nii ongi - väikeste summadena kogutakse tuhandetelt tarbijatelt ja teisele poole makstakse miljonites.

Ja toetuse saaja teenis samal aastal 23,7 miljonit eurot puhaskasumit.

Huvitav ju!

Kui inimesed ning ettevõtted peavad lugema iga eurot, siis võiks minu arvates olla täiesti normaalne küsida, kas kümnetesse miljonitesse ulatuva kasumiga ettevõttele on endiselt vaja maksta miljoneid eurosid tegevustoetust.

Taastuvenergia võib ju alguses vajada toetust. Aga kas iga taastuvenergiaettevõte vajab toetust – sõltumata sellest, kui kasumlikuks tema äri on muutunud?

Mina arvan, et see on teema mille üle tasuks arutleda!

Kas majandust saab hinnata ühe numbri järgi?

 

Olen väikeettevõtjana õppinud, et majandust ei saa kunagi hinnata ainult ühe numbri järgi.

Kui elektri hind tõuseb, mõjutab see tootmist ja tootmine kallineb. Kui kütus kallineb, mõjutab see nii tootmist kui ka transporti -  suureneb transpordikulu toorme sisseostul kui ka müügikohtadesse viimise kulu.  Kui inimesed ostavad vähem, mõjutab see otseselt tootmist ja müüki.

Sellepärast ei piisa mulle teadmisest, et 2026 aasta juunis kasvas Eesti SKP 2,1%. Mind huvitab hoopis, kas ettevõtted julgevad investeerida, kas ja kuidas tööstus taastub, kuidas läheb ekspordil ja millised riskid võivad meid ees oodata.

Majandus ei vaja minu arvates rohkem optimiste ega pessimiste. Ta vajab rohkem inimesi, kes oskavad andmeid ise lugeda, võrdlevad erinevaid seisukohti ja julgevad ise järeldusi teha. Just need hinnangud võivad määrata selle, milline on Eesti majandus aasta või kahe pärast.

Küsimus ei ole enamasti andmetes, vaid selles, milliseid numbreid rõhutatakse, millised jäetakse tagaplaanile ja milliseid järeldusi neist tehakse. Ühe ja sama statistika põhjal võib jutustada mitu täiesti erinevat lugu!

Just sellepärast otsustasingi võrrelda Statistikaameti viimaseid majandusandmeid, Eesti Panga prognoose ning avalikus arutelus kõlanud väiteid. Kas need räägivad tegelikult sama lugu või näeme me samu numbreid lihtsalt erineva nurga alt?

Samade andmete põhjal võib sündida kolm täiesti erinevat lugu

Viimastel nädalatel olen lugenud erinevaid majandusülevaateid, prognoose kui ka mitmeid arvamuslugusid Eesti majanduse kohta. Huvitaval kombel toetuvad need sageli samadele numbritele. Ometi jõutakse väga erinevate järeldusteni.

Ühed räägivad majanduse taastumisest. Teised väidavad, et tegemist on vaid ajutise hingetõmbega. Kolmandad ennustavad uut majanduslangust.

See tekitas minus küsimuse. Kas probleem on numbrites või selles, kuidas me neid tõlgendame?

Kas Eesti majandus on taastunud?

Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) kasvas teises kvartalis 2,1% - see on fakt. Esmapilgul kõlab see väga positiivselt. Kuid kas sellest võib juba järeldada, et kriis on läbi? Selle küsimusele ei saa vastata lihtsalt "jah" või "ei".

SKP +2,1% näitab tulemust, kuid ei näita millest see kasv tekkis. Samal ajal avaldati ka andmed töötleva tööstuse, ehitushindade ja ekspordi kohta. Alles neid koos vaadates hakkab tekkima tervikpilt.

Kui kasv põhineb peamiselt tarbimisel ja riigi enda kulutustel, siis ei pruugi see veel tähendada, et kogu majandus on taastunud, sest pikaajaline majanduskasv vajab investeeringuid, tootlikkuse kasvu ja tugevamat eksporti. Aga andmete järgi tõusis eratarbimine 4,2% (mis jäi inimestele kätte kuna muutus tulumaksu vabastuse määr) ja ka avaliku sektori tarbimine peaaegu 5 %!

Ja just seetõttu ei tähenda +2,1% minu jaoks veel seda, et kõik on hästi.

Kui tugev on tegelikult Eesti tööstus, kas kriis on möödas?

Siin muutub pilt palju keerulisemaks. Andmed näitavad, et energeetikas kukkus toodang peaaegu 23% ja töötleva tööstuse toodang langes 3%  ning langus kestab ja suurimaks mõjutajaks oli toiduainete tootmine, mis kahanes 3,5%. 

Enne Lähis-Ida konflikti näitasid ettevõtete ootused paranemist. Praegu aga sisetarbimine ja riigi enda kulutused(!) toetavad vaid majanduskasvu.

Kas see on halb? Ega see nüüd hea ka ei ole, sest väike ekspordiriik nagu Eesti on, ei saa pikaajaliselt toetuda ainult tarbimisele.

Kas eksport on siis kokku kukkunud või hakkab taastuma?

See on üks koht, kus avalikus arutelus kohtab kõige rohkem vastukäivaid väiteid.

Statistikaameti viimaste andmete järgi eksport kasvas. Kasv ei olnud kõikides sektorites ühesugune, kuid väita, et Eesti ekspordimootor on kokku jooksnud, oleks minu arvates ennatlik. Samas kui meie peamiste eksporditurgude nõrkus ja geopoliitilised riskid võivad ekspordi taastumist pidurdada.

Seega, eksport näitab paranemise märke, kuid selle taastumine ei ole veel kindel. Kas lõpuks taastub või ei, selgub aasta lõpuks.

Kui sõltuv on Eesti Lähis-Ida arengutest ja Hormuzi väina saagast?

Palju rohkem, kui esmapilgul arvata võiks.

Eesti ei osta küll suuremat osa oma naftast otse Lähis-Idast. Kuid nafta, gaasi ja transpordi hinnad kujunevad maailmaturul. Kui energia kallineb, jõuab see varem või hiljem ka Eesti ettevõtjani.

Lähis-Ida konflikt võib mõjutada (ja on ka mõjutanud) inflatsiooni, intressimäärasid ja meie eksporditurge. Seega ei ole küsimus selles, kas konflikt meid mõjutab. Küsimus on hoopis selles, kui palju ta mõjutab.

Kui vaadata kütuse hindasid tanklates, siis tekib küll tunne, et Eesti tanklatel on otse toruühendus Lähis-Idast ja kütus liigub kiiremini kui internet! Nafta hind liigub üles ja hinnasilt tanklas vahetub silmapilkselt. Kui hind maailmaturul langeb, liigub hinnasilt märksa rahulikumas tempos allapoole.. ☹

Ja tegelikult mõjutab palju: Hormuzi väina blokaad ja ülemaailmne gaasipaanika paiskas maagaasi hinna tõusule ja selle tulemusena pigistatakse ka põllumeeste hing lihtsalt kinni, sest väetiste tootmine sõltub suurel määral maagaasist. Kõik see vähendab Eesti põllumeeste konkurentsivõimet ja kasumlikkust.  

Kas inflatsioon võib uuesti kiireneda?

Vot siin on minu arvates põhjust ettevaatlikkuseks.

Ebakindlust on palju ja inflatsiooniga seotud määramatus on suur ning palju sõltub geopoliitilistest arengutest, aga geopoliitika on jätkuvalt ebastabiilne….

Seetõttu ei julgeks mina täna väita, et hinnatõus on lõplikult kontrolli all.

Kas ühed ja samad andmed võivad rääkida täiesti erinevat lugu?

Mida rohkem erinevaid prognoose lugesin, seda rohkem hakkas mulle tunduma, et avalikus arutelus käib vaidlus mitte faktide, vaid tuleviku üle. Faktide üle vaieldakse üllatavalt vähe.

Tuleviku prognoosidest rääkides jäetakse kõige tähtsama sõna lihtsalt välja. See sõna on: „kui“.

Kui energiahinnad jäävad kõrgeks. Kui Lähis-Ida konflikt kestab. Kui inflatsioon kiireneb. Kui... Arutelus kipub see "kui" sageli sõnaks „siis“.

Ja just siin hakkavadki samad faktid looma täiesti erinevaid ootusi.… Kui Eesti Pank räägib võimalustest, siis avalikus arutelus muutuvad need sageli juba kindlateks tulevikustsenaariumiteks…. Kogu vaidlus Eesti majanduse üle mahub mitte faktide vahele, vaid sõnade „võib juhtuda“ ja „kindlasti juhtub“ vahele.

Ja siin lähebki huvitavaks: üks osa räägib: "See risk võib juhtuda.", aga teine osa väidab, et kõik riskid realiseeruvad ehk siis "See risk kindlasti juhtub."

Kas see on ainult sõnade erinevus? Ei ole.  Üksainus sõna – "võib" või "kindlasti" – võib lõpuks mõjutada majandust.

Ja majanduses võib see üksainus (erinev) sõna maksta miljardeid, sest:

• Kui ettevõtjad usuvad, et kriis tuleb kindlasti, investeerivad nad vähem.
• Kui tarbijad usuvad, et hinnad tõusevad lõputult, ostavad nad teisiti.
• Kui pangad näevad riske, muutuvad laenud kallimaks.

Ja kõige huvitavam on siiski see, kui erinevaid (arvamus)lugusid on võimalik nende samade andmete põhjal jutustada!

Ja just sellepärast tasub vahel pealkirjast kaugemale lugeda.

Märkus: Käesolev kirjutis põhineb Statistikaameti ja Eesti Panga avaldatud andmete ning prognooside võrdlemisel. Tegemist on autori isikliku hinnanguga.

Eesti tööturu „ilus statistika“ peidab tegelikke probleeme?

 

📊 Loen Statistikaameti uudist, et Eestis oli 2026. aasta esimeses kvartalis töötuse määr 7,1%. Loos jääb mulje nagu oleks olukord tööturul üsna hea ning võrreldes eelmise aastaga liiguvad näitajad justkui paremuse poole.

Aga kas see number näitab tegelikult kogu pilti? Minu hinnangul mitte.

Tegelik probleem võib olla palju suurem

Kui tööhõive määr on vaid 68%, siis tähendab see sisuliselt, et ligi kolmandik tööealisest elanikkonnast ei tööta. Veelgi enam – ligi 27% inimestest ei kuulu üldse tööjõu hulka. Nad ei tööta ega otsi aktiivselt tööd.

7,1% võib statistikas näha välja ilus ja väike number, kuid see üksi ei näita tegelikku olukorda Eesti tööturul. Küsimus ei ole ainult töötute arvus. Küsimus on hoopis selles, miks nii suur osa inimesi tööturult eemale jääb.

Ja oluline on mõista, et inimesed, kes ei tööta, ei tähenda automaatselt inimesi, kes lihtsalt „ei taha töötada“. Nende hulgas võivad olla:

• pensionieelikud,
• haiged ja töövõimeprobleemidega inimesed,
• õppurid,
• hoolduskoormusega inimesed,
• heitunud inimesed,
• pikaajaliselt tööturult eemaldunud inimesed,
• inimesed, kes ei usu enam, et nad tööd leiavad,
• ning ka need, kes lihtsalt ei registreeri end töötuna.

Kas me vaatame ainult ühte numbrit?

Sageli räägitakse Eestis tööjõupuudusest kui paratamatusest ning lahendusena nähakse järjest enam välistööjõu sisse toomist.

Kuid enne, kui otsida lahendusi väljastpoolt, peaksime ausalt küsima:

• Miks on suur hulk inimesi tööturult eemal?
• Miks ei suuda me rakendada paremini omaenda inimesi?
• Miks inimesed loobuvad?
• Kas töötingimused, palgad või vanuseline diskrimineerimine mängivad selles rolli?
• Kas terviseprobleemid kasvavad?

Alles siis, kui nendele küsimustele vastuseid otsime, saab otsustada, kuidas aidata inimestel oma võimete kohaselt tööturule tagasi jõuda.

Inimene ei kao tööturult üleöö

Kui tööealiste inimeste seas on nii palju neid, kes on tööturult kõrvale jäänud, siis ei ole tegemist enam ainult majandusliku küsimusega. See on ühiskondlik probleem. See puudutab:

• tervishoidu,
• regionaalpoliitikat,
•  haridust,
•  töötingimusi,
•  vananevat ühiskonda,
•  ning ka seda, kuidas tööandjad inimesi väärtustavad.

Eestis räägitakse palju tootlikkusest ja efektiivsusest, kuid liiga vähe sellest, kuidas inimesed päriselt toime tulevad. Inimene ei kao tööturult üleöö. Sageli eelneb sellele pikk väsimine, tervise halvenemine, pettumine või tunne, et sind ei vajata enam.

Eriti valusalt puudutab see 50+ vanuses inimesi – inimesi, kellel on aastakümnete pikkune kogemus, teadmised ja tööharjumus, kuid kes avastavad ühel hetkel, et tööturul nähakse neid pigem probleemina kui väärtusena. Ja samal ajal räägime me jätkuvalt „tööjõupuudusest“.

Jõgeva vald näitab probleemi eriti valusalt

📍 Jõgeva valla numbreidvaadates muutub Statistikaameti „ilus“ 7,1% töötuse number veelgi küsitavamaks.

Jõgeva vald kaotab inimesi ja eriti tööealisi inimesi. Kui 2023. aastal elas vallas 13 086 inimest, siis nüüdseks on elanike arv langenud juba 12 608 inimeseni.

Samal ajal väheneb järjest ka tööealiste inimeste arv. Kui 2023. aastal oli tööealisi inimesi 7336, siis 2026. aasta alguseks oli see arv vähenenud juba 367 inimese võrra ehk 6969 inimeseni.

📍 Jõgeva valla tegelikud numbrid ei näita mitte tööturu paranemist, vaid inimeste kadumist.

Kui Jõgeva maakonna tööhõive määr on vaid 64,7%, siis tähendab see sisuliselt, et rohkem kui kolmandik tööealistest inimestest ei ole tööga hõivatud.

Kui väiksemates piirkondades kaovad inimesed tööturult, kolivad ära või lihtsalt loobuvad, siis mõjutab see otseselt kogukondade elu, ettevõtteid, koole, teenuseid ja kogu piirkonna tulevikku.

Ja just sellepärast tundub mulle üsna kummaline lugeda statistilisi pealkirju, mis jätavad mulje nagu oleks tööturu olukord peaaegu hea ning räägivad ainult sellest, et töötuse määr on „ainult“ 7,1%.

Võib-olla küsime valesid küsimusi

❓ Võib-olla ei peaks me keskenduma ainult sellele, mitu protsenti inimesi on ametlikult töötud, vaid hoopis sellele, miks nii suur osa inimestest on tööturult ja maapiirkondadest vaikselt kadunud.

Sest statistika võib samal ajal näidata väikest töötuse protsenti, kuid ka suurt hulka tööturult kadunud inimesi. Ja see puudutab tervet ühiskonda.

Vahel peidavad kõige ilusamad numbrid enda taha kõige suuremad probleemid.

 

"Kilplased" Allikas: Eesti filmi andmebaas 

📢 Raha liigub, varjatud bürokraatia ja vastutus kaob

Eestis armastatakse rääkida efektiivsest ja digitaalsest riigist. Viimastel aastatel on aga tekkinud järjest rohkem küsimusi, kas riigi tegelik toimimine vastab endiselt sellele.

Tallinna Ülikooli poliitikateadlane Ott Lumi tõi hiljutises arvamusloos välja probleemi, mis vajab laiemat arutelu: riigi funktsioonide hajumine erinevate organisatsioonide vahel ning vastutuse ähmastumine.

Vastutuse ähmastumine puudutab otseselt maksumaksja raha kasutamist ja riigi suutlikkust lahendada päris probleeme.

🧩 Killustunud riik

Eesti avalik sektor ei koosne enam ammu ainult ministeeriumidest ja ametitest. Selle ümber on tekkinud ulatuslik võrgustik sihtasutusi, mittetulundusühinguid ja riigi äriühinguid.

Paljud neist täidavad olulisi ülesandeid. Aga probleem on selles, et ülesanded dubleeruvad, vastutus hajub…. Nagu paljudele, nii tundub mullegi, et tervikpilti dubleeruvatest teemadest ei pruugi olla kellelgi.

Kui ministeeriumil on olemas vastav osakond, kuid samal ajal ostetakse sama funktsioon sisse või delegeeritakse see eraldiseisvale organisatsioonile, tekib õigustatud küsimus: kes tegelikult vastutab ja mille eest makstakse?

⚖️  Vastutuse hägustumine

Raha on alati kriitiline küsimus, aga ülioluline mis on kadumas, on vastutus!  

Kui otsused sünnivad projektide, sihtasutuste või nn „vaheorganisatsioonide“ kaudu, siis tekibki küsimus: kas vastutab minister? või ametnik? või projekti juhtiv organisatsioon? – Kes küll?

Kuna vastutuse kandjat ei ole selge sõnaga võimalik selgitada, siis on probleem süsteemne!

Riigi juhtimine ei saa toimida nii, et otsused sünnivad justkui „kuskil vahepeal“, väljaspool selget vastutusahelat. Vastutus peab olema tuvastatav – vastasel juhul kaob ka usaldus. Aga seda oleme pidanud juba pikemat aega nägema: ka poliitilisel tasandil ei järgne probleemidele selget vastutuse võtmist. Avalikkus näeb üha, et ministrid ei võta vastutust oma „ämbrite“ eest, ei astuta tagasi, vaid jätkatakse, oodates kuni meediakõmin vaibub ja valitsetakse lihtsalt tuimalt "kalanäoliselt" edasi!

🏢  Näide praktikast

Heaks näiteks, aga samas rahvale ja ettevõtjatele kurvast ja keerulisest mudelist on Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (EISA), mille kaudu jagatakse märkimisväärne osa ettevõtlustoetustest ja mis tegutseb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas.

Siin ei ole küsimus selles, kas toetusi on vaja – loomulikult on.

Küsimus on pigem selles kas ja kui lihtne on neid toetusi reaalselt kätte saada, kui arusaadavad on tingimused, kui proportsionaalne on halduskoormus.

Praktikas on ettevõtjad korduvalt viidanud keerukatele tingimustele ning olukordadele kus toetuse kasutamine muutub ebamõistlikult riskantseks – näiteks hilisemate tagasinõuete tõttu.

EISA toetuste tingimused on sageli keerulised ja rangelt formaliseeritud ning praktikas on esinenud olukordi, kus tingimuste tõlgendamine ei ole olnud üheselt arusaadav. Toetuste kasutamisel kaasneb ka risk tagasinõueteks.

Kohtuvaidlused halduskohtutes viitavad, et vaidlusi tekib nii tingimuste tõlgendamise kui ka tagasinõuete proportsionaalsuse üle.

Siinjuures ei maksa unustada, et kogu süsteemi on ettevõtjatele halduslikult koormav.

See tähendab, et toetus ei pruugi alati toimida arengut soodustava meetmena, vaid võib muutuda ise takistuseks, mille haldamine nõuab märkimisväärset ressurssi.

📊  Riigikontrolli hinnang

Riigikontroll on olnud oma hinnangutes väga selge. Nende sõnul meenutab riigieelarve koostamine „juhi, sihi ja lõputa eksperimenti“ ning riik ei suuda anda selget pilti, kuhu ja miks maksumaksja raha kasutatakse. Samal ajal iseloomustab riigi kulusid inerts – kulud kasvavad, kuid nende vajalikkust ei hinnata piisavalt kriitiliselt. 

Riigikontroll on juhtinud tähelepanu toetussüsteemi killustatusele ja mõju hindamise puudulikkusele. Samal ajal näitavad halduskohtute vaidlused, et toetuste tingimused ei ole alati piisavalt selged ega etteennustatavad.

See viitab probleemile, mis ei ole üksikjuhtum, vaid süsteemne juhtimisprobleem.

💸  Riik elab üle võimete?

Keskmine palk tõuseb – aga mis hinnaga? Kas nüüd tõuseb ka majandus?

 

Kas keskmise palga kasv tähendab ka majanduse tugevnemist? On ju teada fakt, et palgakasv statistikas ei tähenda alati majanduskasvu!

Statistikaameti värske uudis teatab, et Eesti keskmine palk tõusis aastaga 5,6 protsenti. Esmapilgul kõlab see positiivselt – palgad kasvavad ja justkui on põhjust rõõmustada. Kuid statistikat lähemalt vaadates tekib küsimus: kas see number näitab majanduse tegelikku tugevust või peidab see enda taga hoopis keerulisemat pilti?

Kõigepealt tasub selgitada kahte mõistet, mida palgastatistika juures sageli kasutatakse – keskmine palk ja mediaanpalk.

Keskmine palk saadakse nii, et kõik töötajatele makstud palgad liidetakse kokku ja jagatakse töötajate arvuga. Selline arvutus annab majandusest üldise pildi, kuid seda võivad tugevalt mõjutada üksikud väga kõrged palgad.

Mediaanpalk tähendab aga palka, mis jääb palgarea täpselt keskele. See tähendab, et pool töötajatest teenib sellest vähem ja pool rohkem. Seetõttu annab mediaanpalk sageli parema ettekujutuse sellest, mida teenib „tavaline“ töötaja.

Lihtne näide aitab seda erinevust mõista. 

Kui ettevõttes töötab kümme inimest ja nende palgad on järgmised:

• 4 inimest teenivad 1000 eurot
• 5 inimest teenivad 1200 eurot
• 1 juht teenib 6000 eurot

Kõigi palkade summa on 16 000 eurot, jagades selle 10-ga, teeb keskmiseks palgaks 1600 eurot. Ehk siis näite järgi saaks nagu üheksa töötajat palka 1600 eurot!

Mediaanpalk jääks aga endiselt sinna vahemikku ja sama näite puhul lülitatakse välja  üks 1000 eurone palk ja 6000 eurone palk ja ülejäänud palga mediaan ongi 1200 eurot. 

Just seetõttu on oluline teada, et Eestis jääb mediaanpalk keskmisest palgast märkimisväärselt madalamaks. See tähendab, et väga suur osa töötajatest ei ole tegelikult selle keskmise palga lähedalgi. Keskmist tõstavad eelkõige kõrgemad palgad üksikutes sektorites.

Keskmine palk võib tõusta ka ilma palgatõusuta

Teine oluline fakt on see, et samal ajal on hõivatud töö- ja ametikohtade arv vähenenud. See on majanduses oluline signaal. Keskmine palk võib tõusta ka siis, kui osa madalama palgaga töökohti kaob või kui palgakasv toimub vaid mõnes kitsas sektoris.

Keskmine palk võib tõusta ka olukorras, kus tegelikult ei saa keegi palgatõusu.

Võtame sama näite nagu eelmises lõigus:

Kui ettevõttest koondatakse kaks töötajat – üks 1000 euro ja teine 1200 eurose palgaga –, jääb alles 8 töötajat, kuid palkade kogusumma väheneb, siis volaa, keskmiseks palgaks saab olema 1725 eurot! (vt eelmist näite lõiku) ja tõus nagu nipsti 125 eurot.

Ja just näide illustreerib sellise keskmise palga „tõusu“ kõige paremini

Statistikas on justkui toimunud palgatõus. Tegelikkuses ei ole aga ühegi töötaja palk kasvanud – töökohti on lihtsalt vähem.

Seega ei peegelda palganumber majanduse laiapõhjalist tugevnemist.

Palgakasv ja majanduse tegelik seis

Kolmas tähelepanek puudutab palgakasvu tempot. 

Viimastel aastatel on palgakasv olnud märkimisväärne, kuigi majandus tervikuna ei ole kasvanud sama kiiresti kui palgad. See on tekitanud ettevõtjatele paratamatult surve. Palgakulud suurenevad, kuid tootlikkus ja müügitulu ei ole kasvanud.

Eriti teravalt tunnetavad seda väiksemad ettevõtted ja tööjõumahukad sektorid, kus palgakulud moodustavad suure osa kogukuludest.

Kui palgakulud kasvavad kiiremini kui ettevõtte tulud, tuleb kusagilt järele anda: vähendada investeeringuid, tõsta hindu või halvemal juhul vähendada töökohti ja sellisel juhul järgnevad ka pankrotilained.

Siin peitubki paradoks.

Statistika võib näidata palgakasvu, kuid ettevõtjate igapäevane kogemus räägib hoopis teisest loost – kasvavast kulusurvest ja ebakindlusest.

Palgatõus mis ei põhine majanduse tootlikkuse kasvul, vaid muudel teguritel, nõrgestab pikemas perspektiivis ettevõtete konkurentsivõimet.

Kust tuleb palgakasv?

Palgakasv iseenesest ei ole probleem. Vastupidi – see on loomulik osa arenevast majandusest. Küsimus on aga selles, kust see kasv tuleb. Terve majanduse puhul kasvavad palgad koos tootlikkuse, investeeringute ja ekspordiga.

Kui need aga samas tempos ei kasva, tasub küsida: kas meie majanduspoliitika toetab tegelikult ettevõtluse arengut või lisab sellele hoopis uusi koormusi?

Ja tegelikkus räägib ju seda, et Eesti palgasurvet veab avalik sektor!

Numbrite taga on alati tegelik majandus

Seetõttu ei tasu iga palgastatistikat automaatselt pidada majanduse edulooks.

Numbrite taga on alati keerulisem reaalsus. Ja vahel on just ettevõtjate vaikne mure see, mis annab majanduse tegelikust seisust kõige ausama pildi.

Palgakasv on vajalik ja loomulik, kuid see peab tuginema majanduse tegelikule kasvule.

Majanduse tegelikku tugevust ei näita mitte keskmine palk, vaid see, kui palju on ettevõtteid, kes suudavad oma tegevust jätkata ja uusi töökohti luua. Kui palgasurvet veab eelkõige avalik sektor ajal, mil ettevõtted tegutsevad majanduslanguse tingimustes, tekib paratamatult küsimus tasakaalu kohta.

Lõppkokkuvõttes ei maksa palku statistika ega riik – need maksavad ettevõtted.

Ja kui ettevõtetel läheb halvasti, ei saa ka palgakasv kaua jätkuda. Kui majanduspoliitika viib olukorrani, kus palgakasv toimub kiiremini kui majanduse enda kasvuvõime, võib tänane ilus statistika olla homsete probleemide eelmäng.

Kas tõesti peab erasektor palgaralliga liituma nagu kommenteerib ERRi uudises Raul Eamets? Aga mille arvelt mõtlen mina!