Kas majandust saab hinnata ühe numbri järgi?

 

Olen väikeettevõtjana õppinud, et majandust ei saa kunagi hinnata ainult ühe numbri järgi.

Kui elektri hind tõuseb, mõjutab see tootmist ja tootmine kallineb. Kui kütus kallineb, mõjutab see nii tootmist kui ka transporti -  suureneb transpordikulu toorme sisseostul kui ka müügikohtadesse viimise kulu.  Kui inimesed ostavad vähem, mõjutab see otseselt tootmist ja müüki.

Sellepärast ei piisa mulle teadmisest, et 2026 aasta juunis kasvas Eesti SKP 2,1%. Mind huvitab hoopis, kas ettevõtted julgevad investeerida, kas ja kuidas tööstus taastub, kuidas läheb ekspordil ja millised riskid võivad meid ees oodata.

Majandus ei vaja minu arvates rohkem optimiste ega pessimiste. Ta vajab rohkem inimesi, kes oskavad andmeid ise lugeda, võrdlevad erinevaid seisukohti ja julgevad ise järeldusi teha. Just need hinnangud võivad määrata selle, milline on Eesti majandus aasta või kahe pärast.

Küsimus ei ole enamasti andmetes, vaid selles, milliseid numbreid rõhutatakse, millised jäetakse tagaplaanile ja milliseid järeldusi neist tehakse. Ühe ja sama statistika põhjal võib jutustada mitu täiesti erinevat lugu!

Just sellepärast otsustasingi võrrelda Statistikaameti viimaseid majandusandmeid, Eesti Panga prognoose ning avalikus arutelus kõlanud väiteid. Kas need räägivad tegelikult sama lugu või näeme me samu numbreid lihtsalt erineva nurga alt?

Samade andmete põhjal võib sündida kolm täiesti erinevat lugu

Viimastel nädalatel olen lugenud erinevaid majandusülevaateid, prognoose kui ka mitmeid arvamuslugusid Eesti majanduse kohta. Huvitaval kombel toetuvad need sageli samadele numbritele. Ometi jõutakse väga erinevate järeldusteni.

Ühed räägivad majanduse taastumisest. Teised väidavad, et tegemist on vaid ajutise hingetõmbega. Kolmandad ennustavad uut majanduslangust.

See tekitas minus küsimuse. Kas probleem on numbrites või selles, kuidas me neid tõlgendame?

Kas Eesti majandus on taastunud?

Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) kasvas teises kvartalis 2,1% - see on fakt. Esmapilgul kõlab see väga positiivselt. Kuid kas sellest võib juba järeldada, et kriis on läbi? Selle küsimusele ei saa vastata lihtsalt "jah" või "ei".

SKP +2,1% näitab tulemust, kuid ei näita millest see kasv tekkis. Samal ajal avaldati ka andmed töötleva tööstuse, ehitushindade ja ekspordi kohta. Alles neid koos vaadates hakkab tekkima tervikpilt.

Kui kasv põhineb peamiselt tarbimisel ja riigi enda kulutustel, siis ei pruugi see veel tähendada, et kogu majandus on taastunud, sest pikaajaline majanduskasv vajab investeeringuid, tootlikkuse kasvu ja tugevamat eksporti. Aga andmete järgi tõusis eratarbimine 4,2% (mis jäi inimestele kätte kuna muutus tulumaksu vabastuse määr) ja ka avaliku sektori tarbimine peaaegu 5 %!

Ja just seetõttu ei tähenda +2,1% minu jaoks veel seda, et kõik on hästi.

Kui tugev on tegelikult Eesti tööstus, kas kriis on möödas?

Siin muutub pilt palju keerulisemaks. Andmed näitavad, et energeetikas kukkus toodang peaaegu 23% ja töötleva tööstuse toodang langes 3%  ning langus kestab ja suurimaks mõjutajaks oli toiduainete tootmine, mis kahanes 3,5%. 

Enne Lähis-Ida konflikti näitasid ettevõtete ootused paranemist. Praegu aga sisetarbimine ja riigi enda kulutused(!) toetavad vaid majanduskasvu.

Kas see on halb? Ega see nüüd hea ka ei ole, sest väike ekspordiriik nagu Eesti on, ei saa pikaajaliselt toetuda ainult tarbimisele.

Kas eksport on siis kokku kukkunud või hakkab taastuma?

See on üks koht, kus avalikus arutelus kohtab kõige rohkem vastukäivaid väiteid.

Statistikaameti viimaste andmete järgi eksport kasvas. Kasv ei olnud kõikides sektorites ühesugune, kuid väita, et Eesti ekspordimootor on kokku jooksnud, oleks minu arvates ennatlik. Samas kui meie peamiste eksporditurgude nõrkus ja geopoliitilised riskid võivad ekspordi taastumist pidurdada.

Seega, eksport näitab paranemise märke, kuid selle taastumine ei ole veel kindel. Kas lõpuks taastub või ei, selgub aasta lõpuks.

Kui sõltuv on Eesti Lähis-Ida arengutest ja Hormuzi väina saagast?

Palju rohkem, kui esmapilgul arvata võiks.

Eesti ei osta küll suuremat osa oma naftast otse Lähis-Idast. Kuid nafta, gaasi ja transpordi hinnad kujunevad maailmaturul. Kui energia kallineb, jõuab see varem või hiljem ka Eesti ettevõtjani.

Lähis-Ida konflikt võib mõjutada (ja on ka mõjutanud) inflatsiooni, intressimäärasid ja meie eksporditurge. Seega ei ole küsimus selles, kas konflikt meid mõjutab. Küsimus on hoopis selles, kui palju ta mõjutab.

Kui vaadata kütuse hindasid tanklates, siis tekib küll tunne, et Eesti tanklatel on otse toruühendus Lähis-Idast ja kütus liigub kiiremini kui internet! Nafta hind liigub üles ja hinnasilt tanklas vahetub silmapilkselt. Kui hind maailmaturul langeb, liigub hinnasilt märksa rahulikumas tempos allapoole.. ☹

Ja tegelikult mõjutab palju: Hormuzi väina blokaad ja ülemaailmne gaasipaanika paiskas maagaasi hinna tõusule ja selle tulemusena pigistatakse ka põllumeeste hing lihtsalt kinni, sest väetiste tootmine sõltub suurel määral maagaasist. Kõik see vähendab Eesti põllumeeste konkurentsivõimet ja kasumlikkust.  

Kas inflatsioon võib uuesti kiireneda?

Vot siin on minu arvates põhjust ettevaatlikkuseks.

Ebakindlust on palju ja inflatsiooniga seotud määramatus on suur ning palju sõltub geopoliitilistest arengutest, aga geopoliitika on jätkuvalt ebastabiilne….

Seetõttu ei julgeks mina täna väita, et hinnatõus on lõplikult kontrolli all.

Kas ühed ja samad andmed võivad rääkida täiesti erinevat lugu?

Mida rohkem erinevaid prognoose lugesin, seda rohkem hakkas mulle tunduma, et avalikus arutelus käib vaidlus mitte faktide, vaid tuleviku üle. Faktide üle vaieldakse üllatavalt vähe.

Tuleviku prognoosidest rääkides jäetakse kõige tähtsama sõna lihtsalt välja. See sõna on: „kui“.

Kui energiahinnad jäävad kõrgeks. Kui Lähis-Ida konflikt kestab. Kui inflatsioon kiireneb. Kui... Arutelus kipub see "kui" sageli sõnaks „siis“.

Ja just siin hakkavadki samad faktid looma täiesti erinevaid ootusi.… Kui Eesti Pank räägib võimalustest, siis avalikus arutelus muutuvad need sageli juba kindlateks tulevikustsenaariumiteks…. Kogu vaidlus Eesti majanduse üle mahub mitte faktide vahele, vaid sõnade „võib juhtuda“ ja „kindlasti juhtub“ vahele.

Ja siin lähebki huvitavaks: üks osa räägib: "See risk võib juhtuda.", aga teine osa väidab, et kõik riskid realiseeruvad ehk siis "See risk kindlasti juhtub."

Kas see on ainult sõnade erinevus? Ei ole.  Üksainus sõna – "võib" või "kindlasti" – võib lõpuks mõjutada majandust.

Ja majanduses võib see üksainus (erinev) sõna maksta miljardeid, sest:

• Kui ettevõtjad usuvad, et kriis tuleb kindlasti, investeerivad nad vähem.
• Kui tarbijad usuvad, et hinnad tõusevad lõputult, ostavad nad teisiti.
• Kui pangad näevad riske, muutuvad laenud kallimaks.

Ja kõige huvitavam on siiski see, kui erinevaid (arvamus)lugusid on võimalik nende samade andmete põhjal jutustada!

Ja just sellepärast tasub vahel pealkirjast kaugemale lugeda.

Märkus: Käesolev kirjutis põhineb Statistikaameti ja Eesti Panga avaldatud andmete ning prognooside võrdlemisel. Tegemist on autori isikliku hinnanguga.

2025 aasta inflatsioonist!

Olen osalenud 2022 inflatsiooniteemaline arutelus, kus võrreldi ja võrdlesin eri kaupade ja toorainete hinnamuutusi aastases lõikes.

Uurisin nüüd 2025. aasta 11 kuu näitajaid – ja seis on selline:

• Kuld (+59%) on teinud tugeva tõusu, ju siis investorid liiguvad ebakindluse taustal turvalisematesse varadesse ja ootavad madalamaid intresse.
• Hõbe (+88%) on teinud väga suure tõusu ja hõbedat veab üles tööstuslik nõudlus - akud, elektroonika ja rohetehnoloogia!
• Teras (+10%.) on teinud mõõduka tõusu. Hinnad sõltuvad piirkonnast ja tootmise sisendkuludest.
• Saematerjal (−10%) Hind on langenud. Turg on rahunenud pärast varasemaid järske hüppeid.
• Nisu ( 0-+1%) Sisuliselt muutumatu. Hinnad kõiguvad hooajalisuse ja tarneahelate mõjust.
• Nafta (Brent / WTI) ( −13% −14%.) Aastaga languses ja langus tuleneb OPEC+ tootmisotsustest ja globaalse nõudluse muutusest.
• USD / EUR (~−10%) USA dollar on nõrgenenud — euro tugevnenud ligikaudu 10% võrra.
• Gaas (−34% …−42%) Hind on aastaga langenud, kuid jääb endiselt ajalooliselt kõrgeks.

Energiaturu jaoks on gaasil endiselt kriitiline roll, sest Nord Pooli mudelis määrab elektri hinna sageli kõige kallim tootja – mis Baltikumis on tavaliselt gaasijaam.

Elektrienergia on väga tugevalt kõikuv. Hinnad kõiguvad tundide, päevade ja kuude lõikes äärmiselt suure amplituudiga.

Seepärast räägitakse kord +40%, kord +70% hinnatõusust – erinevad mõõdikud annavad väga erineva pildi. Eestis on 2025 olnud üks kõikuvamaid aastaid.

CO₂ kvoodid (+19%) Hind on valdavalt 60–70 eurot/t vahemikus.

Volatiilsus on suur ning edasine tõus sõltub poliitilistest otsustest. Analüütikud kardavad, et hinnad võivad Euroopa kliimapoliitika tõttu uuesti ülespoole liikuda.

Inflatsioon Eestis – kas see on suur?

2025 aasta oktoobrikuu andmete järgi oli inflatsioon 4,6 % ja mõnel kuul on statistikaameti andmete alusel harmoneeritud indeks tõusnud ka üle 6 % !

Kas see on palju? - jah, inflatsioon on praegu pigem suur, sest:

Inflatsiooni 4 % tähendab juba hinnakavu ja paljud majapidamised tunnevad hinna- ja elukalliduse kasvu tugevamalt kui varasematel aastatel!

Selline inflatsioon tähendab märkimisväärset ostujõu langust, eriti kui palgad ei tõuse samas tempos ja lisandunud on uued maksud, mis on suurendanud madala- ja keskmise sissetulekuga inimeste koormust.

2025 aasta erinevates kuudes on hinnakasv olnud mõnes valdkonnas — toit, energia, teenused — eriti tugev, mis tähendab, et madalama sissetulekuga majapidamised võivad tunda survet eriti tugevalt.

Kui elekter on kallis, on kõik kallis! See kandub edasi tootmisse, transpordi- ja teenusehindadesse — lõpuks ka toiduhindadesse.

2025. aasta hinnad näitavad, et energiaturg oli ja on Eesti inflatsiooni üks olulisemaid mõjutajaid. Ehk kui elektri hind oleks stabiilsem ja madalam, oleks ka inflatsioon madalam.

Minu arvates võiks lisaks intressipoliitikale palju enam keskenduda energiaturu toimimisele, konkurentsile ja CO₂ kulude mõistlikule tasakaalustamisele. Kui elektri hind oleks madalam ja stabiilsem, oleks ka inflatsioon väiksem.