📊 Loen Statistikaameti
uudist, et Eestis oli 2026. aasta esimeses kvartalis töötuse määr 7,1%. Loos
jääb mulje nagu oleks olukord tööturul üsna hea ning võrreldes eelmise aastaga
liiguvad näitajad justkui paremuse poole.
Aga kas see number näitab tegelikult kogu pilti? Minu
hinnangul mitte.
Tegelik probleem võib olla palju suurem
Kui tööhõive määr on vaid 68%, siis tähendab see sisuliselt,
et ligi kolmandik tööealisest elanikkonnast ei tööta. Veelgi enam – ligi 27%
inimestest ei kuulu üldse tööjõu hulka. Nad ei tööta ega otsi aktiivselt tööd.
7,1% võib statistikas näha välja ilus ja väike number, kuid see üksi ei näita tegelikku olukorda Eesti tööturul. Küsimus ei ole ainult töötute arvus. Küsimus on hoopis selles, miks nii suur osa inimesi tööturult eemale jääb.
Ja oluline on mõista, et inimesed, kes ei tööta, ei tähenda
automaatselt inimesi, kes lihtsalt „ei taha töötada“. Nende hulgas võivad olla:
- pensionieelikud,
- haiged ja töövõimeprobleemidega inimesed,
- õppurid,
- hoolduskoormusega inimesed,
- heitunud inimesed,
- pikaajaliselt tööturult eemaldunud inimesed,
- inimesed, kes ei usu enam, et nad tööd leiavad,
- ning ka need, kes lihtsalt ei registreeri end töötuna.
Kas me vaatame ainult ühte numbrit?
Sageli räägitakse Eestis tööjõupuudusest kui paratamatusest
ning lahendusena nähakse järjest enam välistööjõu sisse toomist.
Kuid enne, kui otsida lahendusi väljastpoolt, peaksime
ausalt küsima:
- Miks on suur hulk inimesi tööturult eemal?
- Miks ei suuda me rakendada paremini omaenda inimesi?
- Miks inimesed loobuvad?
- Kas töötingimused, palgad või vanuseline diskrimineerimine mängivad selles rolli?
- Kas terviseprobleemid kasvavad?
Alles siis, kui nendele küsimustele vastuseid otsime, saab
otsustada, kuidas aidata inimestel oma võimete kohaselt tööturule tagasi jõuda.
Inimene ei kao tööturult üleöö
Kui tööealiste inimeste seas on nii palju neid, kes on tööturult kõrvale jäänud, siis ei ole tegemist enam ainult majandusliku küsimusega. See on ühiskondlik probleem. See puudutab:
- tervishoidu,
- regionaalpoliitikat,
- haridust,
- töötingimusi,
- vananevat ühiskonda,
- ning ka seda, kuidas tööandjad inimesi väärtustavad.
Eestis räägitakse palju tootlikkusest ja efektiivsusest, kuid liiga vähe sellest, kuidas inimesed päriselt toime tulevad. Inimene ei kao tööturult üleöö. Sageli eelneb sellele pikk väsimine, tervise halvenemine, pettumine või tunne, et sind ei vajata enam.
Eriti valusalt puudutab see 50+ vanuses inimesi – inimesi, kellel on aastakümnete pikkune kogemus, teadmised ja tööharjumus, kuid kes avastavad ühel hetkel, et tööturul nähakse neid pigem probleemina kui väärtusena. Ja samal ajal räägime me jätkuvalt „tööjõupuudusest“.
Jõgeva vald näitab probleemi eriti valusalt
📍 Jõgeva valla numbreidvaadates muutub Statistikaameti „ilus“ 7,1% töötuse number veelgi küsitavamaks.
Jõgeva vald kaotab inimesi ja eriti tööealisi inimesi. Kui
2023. aastal elas vallas 13 086 inimest, siis nüüdseks on elanike arv langenud
juba 12 608 inimeseni.
Samal ajal väheneb järjest ka tööealiste inimeste arv. Kui
2023. aastal oli tööealisi inimesi 7336, siis 2026. aasta alguseks oli see arv
vähenenud juba 367 inimese võrra ehk 6969 inimeseni.
📍 Jõgeva valla tegelikud
numbrid ei näita mitte tööturu paranemist, vaid inimeste kadumist.
Kui Jõgeva maakonna tööhõive määr on vaid 64,7%, siis
tähendab see sisuliselt, et rohkem kui kolmandik tööealistest inimestest ei ole
tööga hõivatud.
Kui väiksemates piirkondades kaovad inimesed tööturult,
kolivad ära või lihtsalt loobuvad, siis mõjutab see otseselt kogukondade elu,
ettevõtteid, koole, teenuseid ja kogu piirkonna tulevikku.
Ja just sellepärast tundub mulle üsna kummaline lugeda
statistilisi pealkirju, mis jätavad mulje nagu oleks tööturu olukord peaaegu
hea ning räägivad ainult sellest, et töötuse määr on „ainult“ 7,1%.
Võib-olla küsime valesid küsimusi
❓ Võib-olla ei peaks me
keskenduma ainult sellele, mitu protsenti inimesi on ametlikult töötud, vaid
hoopis sellele, miks nii suur osa inimestest on tööturult ja maapiirkondadest
vaikselt kadunud.
Sest statistika võib samal ajal näidata väikest töötuse protsenti, kuid ka suurt hulka tööturult kadunud inimesi. Ja see puudutab tervet ühiskonda.
Vahel peidavad kõige ilusamad numbrid enda taha kõige
suuremad probleemid.
