Keskmine palk tõuseb – aga mis hinnaga? Kas nüüd tõuseb ka majandus?

 

Kas keskmise palga kasv tähendab ka majanduse tugevnemist? On ju teada fakt, et palgakasv statistikas ei tähenda alati majanduskasvu!

Statistikaameti värske uudis teatab, et Eesti keskmine palk tõusis aastaga 5,6 protsenti. Esmapilgul kõlab see positiivselt – palgad kasvavad ja justkui on põhjust rõõmustada. Kuid statistikat lähemalt vaadates tekib küsimus: kas see number näitab majanduse tegelikku tugevust või peidab see enda taga hoopis keerulisemat pilti?

Kõigepealt tasub selgitada kahte mõistet, mida palgastatistika juures sageli kasutatakse – keskmine palk ja mediaanpalk.

Keskmine palk saadakse nii, et kõik töötajatele makstud palgad liidetakse kokku ja jagatakse töötajate arvuga. Selline arvutus annab majandusest üldise pildi, kuid seda võivad tugevalt mõjutada üksikud väga kõrged palgad.

Mediaanpalk tähendab aga palka, mis jääb palgarea täpselt keskele. See tähendab, et pool töötajatest teenib sellest vähem ja pool rohkem. Seetõttu annab mediaanpalk sageli parema ettekujutuse sellest, mida teenib „tavaline“ töötaja.

Lihtne näide aitab seda erinevust mõista. 

Kui ettevõttes töötab kümme inimest ja nende palgad on järgmised:

• 4 inimest teenivad 1000 eurot
• 5 inimest teenivad 1200 eurot
• 1 juht teenib 6000 eurot

Kõigi palkade summa on 16 000 eurot, jagades selle 10-ga, teeb keskmiseks palgaks 1600 eurot. Ehk siis näite järgi saaks nagu üheksa töötajat palka 1600 eurot!

Mediaanpalk jääks aga endiselt sinna vahemikku ja sama näite puhul lülitatakse välja  üks 1000 eurone palk ja 6000 eurone palk ja ülejäänud palga mediaan ongi 1200 eurot. 

Just seetõttu on oluline teada, et Eestis jääb mediaanpalk keskmisest palgast märkimisväärselt madalamaks. See tähendab, et väga suur osa töötajatest ei ole tegelikult selle keskmise palga lähedalgi. Keskmist tõstavad eelkõige kõrgemad palgad üksikutes sektorites.

Keskmine palk võib tõusta ka ilma palgatõusuta

Teine oluline fakt on see, et samal ajal on hõivatud töö- ja ametikohtade arv vähenenud. See on majanduses oluline signaal. Keskmine palk võib tõusta ka siis, kui osa madalama palgaga töökohti kaob või kui palgakasv toimub vaid mõnes kitsas sektoris.

Keskmine palk võib tõusta ka olukorras, kus tegelikult ei saa keegi palgatõusu.

Võtame sama näite nagu eelmises lõigus:

Kui ettevõttest koondatakse kaks töötajat – üks 1000 euro ja teine 1200 eurose palgaga –, jääb alles 8 töötajat, kuid palkade kogusumma väheneb, siis volaa, keskmiseks palgaks saab olema 1725 eurot! (vt eelmist näite lõiku) ja tõus nagu nipsti 125 eurot.

Ja just näide illustreerib sellise keskmise palga „tõusu“ kõige paremini

Statistikas on justkui toimunud palgatõus. Tegelikkuses ei ole aga ühegi töötaja palk kasvanud – töökohti on lihtsalt vähem.

Seega ei peegelda palganumber majanduse laiapõhjalist tugevnemist.

Palgakasv ja majanduse tegelik seis

Kolmas tähelepanek puudutab palgakasvu tempot. 

Viimastel aastatel on palgakasv olnud märkimisväärne, kuigi majandus tervikuna ei ole kasvanud sama kiiresti kui palgad. See on tekitanud ettevõtjatele paratamatult surve. Palgakulud suurenevad, kuid tootlikkus ja müügitulu ei ole kasvanud.

Eriti teravalt tunnetavad seda väiksemad ettevõtted ja tööjõumahukad sektorid, kus palgakulud moodustavad suure osa kogukuludest.

Kui palgakulud kasvavad kiiremini kui ettevõtte tulud, tuleb kusagilt järele anda: vähendada investeeringuid, tõsta hindu või halvemal juhul vähendada töökohti ja sellisel juhul järgnevad ka pankrotilained.

Siin peitubki paradoks.

Statistika võib näidata palgakasvu, kuid ettevõtjate igapäevane kogemus räägib hoopis teisest loost – kasvavast kulusurvest ja ebakindlusest.

Palgatõus mis ei põhine majanduse tootlikkuse kasvul, vaid muudel teguritel, nõrgestab pikemas perspektiivis ettevõtete konkurentsivõimet.

Kust tuleb palgakasv?

Palgakasv iseenesest ei ole probleem. Vastupidi – see on loomulik osa arenevast majandusest. Küsimus on aga selles, kust see kasv tuleb. Terve majanduse puhul kasvavad palgad koos tootlikkuse, investeeringute ja ekspordiga.

Kui need aga samas tempos ei kasva, tasub küsida: kas meie majanduspoliitika toetab tegelikult ettevõtluse arengut või lisab sellele hoopis uusi koormusi?

Ja tegelikkus räägib ju seda, et Eesti palgasurvet veab avalik sektor!

Numbrite taga on alati tegelik majandus

Seetõttu ei tasu iga palgastatistikat automaatselt pidada majanduse edulooks.

Numbrite taga on alati keerulisem reaalsus. Ja vahel on just ettevõtjate vaikne mure see, mis annab majanduse tegelikust seisust kõige ausama pildi.

Palgakasv on vajalik ja loomulik, kuid see peab tuginema majanduse tegelikule kasvule.

Majanduse tegelikku tugevust ei näita mitte keskmine palk, vaid see, kui palju on ettevõtteid, kes suudavad oma tegevust jätkata ja uusi töökohti luua. Kui palgasurvet veab eelkõige avalik sektor ajal, mil ettevõtted tegutsevad majanduslanguse tingimustes, tekib paratamatult küsimus tasakaalu kohta.

Lõppkokkuvõttes ei maksa palku statistika ega riik – need maksavad ettevõtted.

Ja kui ettevõtetel läheb halvasti, ei saa ka palgakasv kaua jätkuda. Kui majanduspoliitika viib olukorrani, kus palgakasv toimub kiiremini kui majanduse enda kasvuvõime, võib tänane ilus statistika olla homsete probleemide eelmäng.

Kas tõesti peab erasektor palgaralliga liituma nagu kommenteerib ERRi uudises Raul Eamets? Aga mille arvelt mõtlen mina!