ERR-i ülevaates 2025. aastalmakstud riigiabist jäi mulle silma kolm numbrit. Taastuvatest energiaallikatest energia tootmiseks maksti tegevusabi:
🔹 Enefit Windile 8,5
miljonit eurot
🔹
Utilitas Tallinna Elektrijaamale 7,9 miljonit eurot
🔹
Aidu Infrale 7,9 miljonit eurot
Kokku üle 24 miljoni euro.
Hakkasin vaatama, kellele ja mille eest me õigupoolest
maksame. Ja mida rohkem majandusaasta aruandeid lugesin, seda rohkem tekkis
küsimusi.
Võtame näiteks Utilitas Tallinna Elektrijaama.
2025. aastal oli ettevõtte müügitulu 65,1 miljonit eurot
ja puhaskasum 23,7 miljonit eurot.
See teeb puhaskasumi marginaaliks üle 36%. Seega
teenis ettevõte kahe aastaga kokku üle 47 miljoni euro puhaskasumit! Aga
2025. aastal saab ta taastuvenergia toetust 7,94 miljonit eurot.
Ettevõte maksis samal ajal omanikule dividende ning vähendas
oma kontsernisisest laenukoormust.
Või vaatame Aidu Infrat, mis sai 2025. aastal 7,9
miljonit eurot taastuvenergia tegevusabi.
Siin läheb pilt aga eriti huvitavaks. Aidu Infra enda
viimases majandusaasta aruandes on tulusid vaid 281 790 eurot ning
ettevõte lõpetas perioodi 80 754 euro suuruse kahjumiga.
Kuidas saab ettevõttele omistatud 7,9 miljoni euro suurune
taastuvenergia tegevusabi olla kordades suurem kui ettevõtte enda aruandes
kajastuv aastane tulu?
Vastus peitub Aidu tuulepargi üsna keerukas
omandistruktuuris: Aidu Infra loodi ise alles 2023 aastal ja haldab ta siis tuulepargi
infrastruktuuri, aga omanikeks on omakorda tuulikuid omavad ettevõtted. Aidu on
eraettevõte ning see, kuidas omanikud
oma ettevõtete vahel äritegevuse ning raha liikumise korraldavad, ei oleks
iseenesest üldse minu asi.
Kui aga sellesse ettevõtete struktuuri liigub miljoneid
eurosid elektritarbijatelt kogutud taastuvenergia toetust, siis muutub minu
arvates täiesti õigustatud küsimuseks: kes on selle toetuse tegelik kasusaaja,
milliste tuulikute toodangu eest seda makstakse.
Aga üks asi on kindel – ka selle toetuse raha tuleb lõpuks
elektritarbijalt.
Siinkohal tekkis mul lihtne küsimus:
👉 Mida me õigupoolest
toetame?
Kas taastuvenergia tootmise käivitamist ja
investeerimisriski või juba väga kasumlikuks kujunenud äritegevust?
2007 aastal vastuvõetud toetusskeemi järgi saab tootja toodetud
elektri eest 53,7 eurot/MWh lisaks elektri turuhinnale ning toetuse
periood ulatub 12 aastani.
Pange tähele: olgu ettevõtte kasumlikkus kui suur tahes, toetuse
maksmist see ei lõpeta.
Ja just siin tekib minu jaoks põhimõtteline küsimus.
💶 Miks tarbija peab väga
kasumlikule ettevõttele veel peale maksma?
Taastuvenergia tasu kogutakse elektritarbijatelt ning
sellest rahastatakse tootjatele makstavaid taastuvenergia toetusi.
Samas räägime aastaid inimeste toimetulekust, ettevõtete
konkurentsivõimest ja kõrgest elektrihinnast.
Väikeettevõttele võib mõni tuhat eurot suurem energiakulu
tähendada valikut, kas investeerida, palka tõsta või üldse edasi tegutseda.
Ja samal ajal maksab elektritarbija miljoneid eurosid
toetust ettevõtetele, mille aastakasum ulatub kümnetesse miljonitesse.
Kas see on endiselt mõistlik?
🌬️ Enefit Wind muudab
pildi veel huvitavamaks.
Ettevõtte enda 2025. aasta aruandes kajastati taastuvenergia
toetust 8,3 miljonit eurot.
Samas jäi ettevõtte põhitegevusest enne intresside ning
põhivara kulumi arvestamist ligi 49 miljonit eurot ning pärast põhivara kulumi
arvestamist oli ärikasum veel 31,6 miljonit eurot.
Puhaskasumiks jäi lõpuks vaid 7,1 miljonit eurot. Miks
nii vähe?
Sellest kirjutan eraldi, sest seal avaneb juba päris huvitav
Eesti Energia kontsernisisese raha liikumise maailm. 😉
🌱 Aga taastuvenergia
toetuste puhul on minu küsimus laiem. Ma ei taha arutleda taastuvenergia kui
sellise üle. Samuti ei süüdista ma taastuvenergia ettevõtteid selles, et nad
kasutavad neile seadusega antud võimalusi. Ettevõtte ülesanne ongi oma
majandushuvi eest seista.
Ja siis jõuan tagasi aastasse 2007, mil see süsteem
Riigikogus sündis!
Lobistajad - energiaettevõtted ja potentsiaalsed toetuse
saajad - tegid Riigikogule „huvitavaid“ ettepanekuid. Samal ajal tegid
energeetikaäriga seotud ettevõtjad erakondadele märkimisväärseid annetusi
Ja nüüd läheb asi veel huvitavamaks.
Tolle aegse valitsuse algses eelnõus oli taastuvelektri
toetus 50 senti/kWh ehk umbes 31,96 eurot/MWh. Riigikogu
majanduskomisjonist saadeti Riigikogu saali aga juba hoopis teised hinnad ehk
siis 84 senti/kWh ehk 53,7 eurot/MWh.
Ehk toetuse määra suurendati Riigikogus võrreldes valitsuse
ettepanekuga ligi 68%!
Ja seadus võeti vastu 66 poolthäälega.
Seetõttu tekivad päris lihtsad küsimused:
👉 Kelle huvi tookord
eelkõige kaitsti – elektritarbija või toetuse saaja oma?
👉 Miks kujundati
toetussüsteem, mis võimaldab maksta aastaid miljoneid eurosid toetust ka väga
kasumlikele energiaettevõtetele ning mille kogukulu elektritarbijale võib ulatuda
aastatel 2007–2030 umbes 1,5 miljardi euroni??
👉 Suur osa kunagi
investeeringute käivitamiseks mõeldud toetusest on tänaseks muutunud lihtsalt
väga heaks ja pikaajaliseks äritingimuseks ja miks seni ajani ei ole need
kadunud?
Ja kõige tähtsam:
👉 Ja miks tarbija huvi
selles arutelus ei olnud sama hästi esindatud kui energiaettevõtete oma?
Sest toetus ei teki õhust. Selle maksab lõpuks kinni
elektritarbija ehk siis tavainimene.
Võtsin huvi pärast ette ka ühe täiesti tavalise elektriarve.
576 kWh tarbimise juures maksis börsilt ostetud elekter ise
26,88 eurot. Elektrile lisandusid elektri edastamise tasud, võrgu kuutasud,
tarbimise tasakaalustamisvõimsuse kulu, taastuvenergia tasu, varustuskindluse
tasu, elektriaktsiis ja lõpuks kõigele veel käibemaks.
Sellel konkreetsel arvel oli taastuvenergia tasu 4,84 eurot.
Ühe inimese arvel pole see tohutu summa. Aga kui samasugust tasu kogutakse
sadadelt tuhandetelt kodudelt ja ettevõtetelt, saavadki sellest kümned miljonid
eurod.
Seetõttu pole taastuvenergia toetus mingi abstraktne
„riigi raha“. See raha tuleb päriselt meie elektriarvetelt.
Elektriarvetel on „taastuvenergia tasu“. Utilitas Tallinna
Elektrijaama aruandes on „taastuvenergia toetus 7,94 miljonit eurot“.
Nii ongi - väikeste summadena kogutakse tuhandetelt
tarbijatelt ja teisele poole makstakse miljonites.
Ja toetuse saaja teenis samal aastal 23,7 miljonit eurot
puhaskasumit.
Huvitav ju!
Kui inimesed ning ettevõtted peavad lugema iga eurot, siis
võiks minu arvates olla täiesti normaalne küsida, kas kümnetesse miljonitesse
ulatuva kasumiga ettevõttele on endiselt vaja maksta miljoneid eurosid
tegevustoetust.
Taastuvenergia võib ju alguses vajada toetust. Aga kas
iga taastuvenergiaettevõte vajab toetust – sõltumata sellest, kui kasumlikuks
tema äri on muutunud?
Mina arvan, et see on teema mille üle tasuks arutleda!
