"Kilplased" Allikas: Eesti filmi andmebaas
📢 Raha liigub, varjatud bürokraatia ja vastutus
kaob
Eestis armastatakse rääkida
efektiivsest ja digitaalsest riigist. Viimastel aastatel on aga tekkinud
järjest rohkem küsimusi, kas riigi tegelik toimimine vastab endiselt sellele.
Tallinna Ülikooli poliitikateadlane
Ott Lumi tõi hiljutises arvamusloos välja probleemi, mis vajab laiemat arutelu:
riigi funktsioonide hajumine erinevate organisatsioonide vahel ning vastutuse
ähmastumine.
Vastutuse ähmastumine puudutab
otseselt maksumaksja raha kasutamist ja riigi suutlikkust lahendada päris
probleeme.
🧩 Killustunud riik
Eesti avalik sektor ei koosne enam
ammu ainult ministeeriumidest ja ametitest. Selle ümber on tekkinud ulatuslik
võrgustik sihtasutusi, mittetulundusühinguid ja riigi äriühinguid.
Paljud neist täidavad olulisi
ülesandeid. Aga probleem on selles, et ülesanded dubleeruvad, vastutus hajub…. Nagu
paljudele, nii tundub mullegi, et tervikpilti dubleeruvatest teemadest ei
pruugi olla kellelgi.
Kui ministeeriumil on olemas vastav
osakond, kuid samal ajal ostetakse sama funktsioon sisse või delegeeritakse see
eraldiseisvale organisatsioonile, tekib õigustatud küsimus: kes tegelikult
vastutab ja mille eest makstakse?
⚖️ Vastutuse
hägustumine
Raha on alati kriitiline küsimus, aga
ülioluline mis on kadumas, on vastutus!
Kui otsused sünnivad projektide,
sihtasutuste või nn „vaheorganisatsioonide“ kaudu, siis tekibki küsimus: kas
vastutab minister? või ametnik? või projekti juhtiv organisatsioon? – Kes küll?
Kuna vastutuse kandjat ei ole selge
sõnaga võimalik selgitada, siis on probleem süsteemne!
Riigi juhtimine ei saa toimida nii,
et otsused sünnivad justkui „kuskil vahepeal“, väljaspool selget vastutusahelat.
Vastutus peab olema tuvastatav – vastasel juhul kaob ka usaldus. Aga seda oleme
pidanud juba pikemat aega nägema: ka poliitilisel tasandil ei järgne
probleemidele selget vastutuse võtmist. Avalikkus näeb üha, et ministrid ei võta
vastutust oma „ämbrite“ eest, ei astuta tagasi, vaid jätkatakse, oodates kuni
meediakõmin vaibub ja valitsetakse lihtsalt tuimalt "kalanäoliselt" edasi!
🏢 Näide
praktikast
Heaks näiteks, aga samas rahvale ja
ettevõtjatele kurvast ja keerulisest mudelist on Ettevõtluse ja Innovatsiooni
Sihtasutus (EISA), mille kaudu jagatakse märkimisväärne osa
ettevõtlustoetustest ja mis tegutseb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi
haldusalas.
Siin ei ole küsimus selles, kas
toetusi on vaja – loomulikult on.
Küsimus on pigem selles kas ja kui
lihtne on neid toetusi reaalselt kätte saada, kui arusaadavad on tingimused, kui
proportsionaalne on halduskoormus.
Praktikas on ettevõtjad korduvalt
viidanud keerukatele tingimustele ning olukordadele kus toetuse kasutamine
muutub ebamõistlikult riskantseks – näiteks hilisemate tagasinõuete tõttu.
Siinjuures ei maksa unustada, et kogu
süsteemi on ettevõtjatele halduslikult koormav.
See tähendab, et toetus ei pruugi alati toimida arengut soodustava meetmena, vaid võib muutuda ise takistuseks, mille haldamine nõuab märkimisväärset ressurssi.
📊 Riigikontrolli
hinnang
Riigikontroll on olnud oma
hinnangutes väga selge. Nende sõnul meenutab riigieelarve koostamine „juhi,
sihi ja lõputa eksperimenti“ ning riik ei suuda anda selget pilti, kuhu ja miks
maksumaksja raha kasutatakse. Samal ajal iseloomustab riigi kulusid inerts –
kulud kasvavad, kuid nende vajalikkust ei hinnata piisavalt kriitiliselt.
Riigikontroll on juhtinud tähelepanu toetussüsteemi killustatusele ja mõju hindamise puudulikkusele. Samal ajal näitavad halduskohtute vaidlused, et toetuste tingimused ei ole alati piisavalt selged ega etteennustatavad.
See viitab probleemile, mis ei ole
üksikjuhtum, vaid süsteemne juhtimisprobleem.
💸 Riik
elab üle võimete?
