"Kilplased" Allikas: Eesti filmi andmebaas 

📢 Raha liigub, varjatud bürokraatia ja vastutus kaob

Eestis armastatakse rääkida efektiivsest ja digitaalsest riigist. Viimastel aastatel on aga tekkinud järjest rohkem küsimusi, kas riigi tegelik toimimine vastab endiselt sellele.

Tallinna Ülikooli poliitikateadlane Ott Lumi tõi hiljutises arvamusloos välja probleemi, mis vajab laiemat arutelu: riigi funktsioonide hajumine erinevate organisatsioonide vahel ning vastutuse ähmastumine.

Vastutuse ähmastumine puudutab otseselt maksumaksja raha kasutamist ja riigi suutlikkust lahendada päris probleeme.

🧩 Killustunud riik

Eesti avalik sektor ei koosne enam ammu ainult ministeeriumidest ja ametitest. Selle ümber on tekkinud ulatuslik võrgustik sihtasutusi, mittetulundusühinguid ja riigi äriühinguid.

Paljud neist täidavad olulisi ülesandeid. Aga probleem on selles, et ülesanded dubleeruvad, vastutus hajub…. Nagu paljudele, nii tundub mullegi, et tervikpilti dubleeruvatest teemadest ei pruugi olla kellelgi.

Kui ministeeriumil on olemas vastav osakond, kuid samal ajal ostetakse sama funktsioon sisse või delegeeritakse see eraldiseisvale organisatsioonile, tekib õigustatud küsimus: kes tegelikult vastutab ja mille eest makstakse?

⚖️  Vastutuse hägustumine

Raha on alati kriitiline küsimus, aga ülioluline mis on kadumas, on vastutus!  

Kui otsused sünnivad projektide, sihtasutuste või nn „vaheorganisatsioonide“ kaudu, siis tekibki küsimus: kas vastutab minister? või ametnik? või projekti juhtiv organisatsioon? – Kes küll?

Kuna vastutuse kandjat ei ole selge sõnaga võimalik selgitada, siis on probleem süsteemne!

Riigi juhtimine ei saa toimida nii, et otsused sünnivad justkui „kuskil vahepeal“, väljaspool selget vastutusahelat. Vastutus peab olema tuvastatav – vastasel juhul kaob ka usaldus. Aga seda oleme pidanud juba pikemat aega nägema: ka poliitilisel tasandil ei järgne probleemidele selget vastutuse võtmist. Avalikkus näeb üha, et ministrid ei võta vastutust oma „ämbrite“ eest, ei astuta tagasi, vaid jätkatakse, oodates kuni meediakõmin vaibub ja valitsetakse lihtsalt tuimalt "kalanäoliselt" edasi!

🏢  Näide praktikast

Heaks näiteks, aga samas rahvale ja ettevõtjatele kurvast ja keerulisest mudelist on Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (EISA), mille kaudu jagatakse märkimisväärne osa ettevõtlustoetustest ja mis tegutseb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas.

Siin ei ole küsimus selles, kas toetusi on vaja – loomulikult on.

Küsimus on pigem selles kas ja kui lihtne on neid toetusi reaalselt kätte saada, kui arusaadavad on tingimused, kui proportsionaalne on halduskoormus.

Praktikas on ettevõtjad korduvalt viidanud keerukatele tingimustele ning olukordadele kus toetuse kasutamine muutub ebamõistlikult riskantseks – näiteks hilisemate tagasinõuete tõttu.

EISA toetuste tingimused on sageli keerulised ja rangelt formaliseeritud ning praktikas on esinenud olukordi, kus tingimuste tõlgendamine ei ole olnud üheselt arusaadav. Toetuste kasutamisel kaasneb ka risk tagasinõueteks.

Kohtuvaidlused halduskohtutes viitavad, et vaidlusi tekib nii tingimuste tõlgendamise kui ka tagasinõuete proportsionaalsuse üle.

Siinjuures ei maksa unustada, et kogu süsteemi on ettevõtjatele halduslikult koormav.

See tähendab, et toetus ei pruugi alati toimida arengut soodustava meetmena, vaid võib muutuda ise takistuseks, mille haldamine nõuab märkimisväärset ressurssi.

📊  Riigikontrolli hinnang

Riigikontroll on olnud oma hinnangutes väga selge. Nende sõnul meenutab riigieelarve koostamine „juhi, sihi ja lõputa eksperimenti“ ning riik ei suuda anda selget pilti, kuhu ja miks maksumaksja raha kasutatakse. Samal ajal iseloomustab riigi kulusid inerts – kulud kasvavad, kuid nende vajalikkust ei hinnata piisavalt kriitiliselt. 

Riigikontroll on juhtinud tähelepanu toetussüsteemi killustatusele ja mõju hindamise puudulikkusele. Samal ajal näitavad halduskohtute vaidlused, et toetuste tingimused ei ole alati piisavalt selged ega etteennustatavad.

See viitab probleemile, mis ei ole üksikjuhtum, vaid süsteemne juhtimisprobleem.

💸  Riik elab üle võimete?

Valitsuselt kuuleme juba aastaid, et maksusid on vaja tõsta: meil on liiga vähe raha. Vähem räägitakse sellest, kuidas olemasolevat raha kasutatakse!

Kui süsteem on killustunud ja dubleeriv, siis kasvavadki  halduskulud, kui puudub selge ülevaade, mida ja kui palju erinevad struktuurid tegelikult teevad, siis vähenebki efektiivsus ja juba mõnda aega on arvamus, et liiga suur osa ressursist kulub süsteemi enda ülalpidamisele, mitte eesmärkide täitmisele.

See ei ole ideoloogiline küsimus.

See on juhtimise küsimus – või pigem juhitavuse küsimus.

Järsku võiks valitsus eeskuju võtta Suurbritanniast, kus on aastaid tegeletud liigse bürokraatia ohjamisega ja tehtud süsteemseid auditeid riigistruktuuride kohta.

🔍 Kas lahenduseks on audit ja selgus? Kindlasti!

Samas on mõistetav, et sellistele muudatustele võib tekkida vastuseis – eriti süsteemi sees, kus olemasolevad rollid, ressursid ja töökorraldus on juba mugavalt välja kujunenud. Võib eeldada, et nende vastuseis auditi osas on ülisuur, sest kes ikka soovib oma heast tasust loobuda ja uut tööd või tegevust otsida?

Iga süsteem kaitseb ennast. Küsimus on, kas riik suudab ennast ka juhtida.

Lahendus ei saa olla loosung „vähem bürokraatiat“, mida valitsus aastaid on rääkinud, aga muutnud ei ole midagi.

Vaja on süsteemset auditit, et kaardistada kõik riigiga seotud organisatsioonid (mida võib olla ca 150), hinnata nende tegelikku mõju, lõpetada dubleerimine, tuua vastutus tagasi sinna, kus tehakse otsused.

Tugev riik ei tähenda rohkem struktuure. Tugev riik tähendab selget vastutust - ja seda, et keegi ka päriselt vastutab.

Küsimus ei ole selles, kas riik teeb liiga vähe või liiga palju. Küsimus on selles, kas ta teeb õigeid asju – ja kas keegi selle eest ka vastutab.

Kui sellele küsimusele ei ole selget vastust, siis ei ole probleem mitte üksikus asutuses, vaid kogu süsteemis – ja see on juba riigi toimimise küsimus.