⚡ Kui palju kasumit on piisavalt, et tarbija ei peaks enam peale maksma taastuvenergiale?

 ERR-i ülevaates 2025. aastalmakstud riigiabist jäi mulle silma kolm numbrit. Taastuvatest energiaallikatest energia tootmiseks maksti tegevusabi:

🔹 Enefit Windile 8,5 miljonit eurot
🔹 Utilitas Tallinna Elektrijaamale 7,9 miljonit eurot
🔹 Aidu Infrale 7,9 miljonit eurot

Kokku üle 24 miljoni euro.

Hakkasin vaatama, kellele ja mille eest me õigupoolest maksame. Ja mida rohkem majandusaasta aruandeid lugesin, seda rohkem tekkis küsimusi.

Võtame näiteks Utilitas Tallinna Elektrijaama.

2025. aastal oli ettevõtte müügitulu 65,1 miljonit eurot ja puhaskasum 23,7 miljonit eurot.

See teeb puhaskasumi marginaaliks üle 36%. Seega teenis ettevõte kahe aastaga kokku üle 47 miljoni euro puhaskasumit! Aga 2025. aastal saab ta taastuvenergia toetust 7,94 miljonit eurot.

Ettevõte maksis samal ajal omanikule dividende ning vähendas oma kontsernisisest laenukoormust.

Või vaatame Aidu Infrat, mis sai 2025. aastal 7,9 miljonit eurot taastuvenergia tegevusabi.

Siin läheb pilt aga eriti huvitavaks. Aidu Infra enda viimases majandusaasta aruandes on tulusid vaid 281 790 eurot ning ettevõte lõpetas perioodi 80 754 euro suuruse kahjumiga.

Kuidas saab ettevõttele omistatud 7,9 miljoni euro suurune taastuvenergia tegevusabi olla kordades suurem kui ettevõtte enda aruandes kajastuv aastane tulu?

Vastus peitub Aidu tuulepargi üsna keerukas omandistruktuuris: Aidu Infra loodi ise alles 2023 aastal ja haldab ta siis tuulepargi infrastruktuuri, aga omanikeks on omakorda tuulikuid omavad ettevõtted. Aidu on eraettevõte  ning see, kuidas omanikud oma ettevõtete vahel äritegevuse ning raha liikumise korraldavad, ei oleks iseenesest üldse minu asi.

Kui aga sellesse ettevõtete struktuuri liigub miljoneid eurosid elektritarbijatelt kogutud taastuvenergia toetust, siis muutub minu arvates täiesti õigustatud küsimuseks: kes on selle toetuse tegelik kasusaaja, milliste tuulikute toodangu eest seda makstakse.

Aga üks asi on kindel – ka selle toetuse raha tuleb lõpuks elektritarbijalt.

Siinkohal tekkis mul lihtne küsimus:

👉 Mida me õigupoolest toetame?

Kas taastuvenergia tootmise käivitamist ja investeerimisriski või juba väga kasumlikuks kujunenud äritegevust?

2007 aastal vastuvõetud toetusskeemi järgi saab tootja toodetud elektri eest 53,7 eurot/MWh lisaks elektri turuhinnale ning toetuse periood ulatub 12 aastani.

Pange tähele: olgu ettevõtte kasumlikkus kui suur tahes, toetuse maksmist see ei lõpeta.

Ja just siin tekib minu jaoks põhimõtteline küsimus.

💶 Miks tarbija peab väga kasumlikule ettevõttele veel peale maksma?

Taastuvenergia tasu kogutakse elektritarbijatelt ning sellest rahastatakse tootjatele makstavaid taastuvenergia toetusi.

Samas räägime aastaid inimeste toimetulekust, ettevõtete konkurentsivõimest ja kõrgest elektrihinnast.

Väikeettevõttele võib mõni tuhat eurot suurem energiakulu tähendada valikut, kas investeerida, palka tõsta või üldse edasi tegutseda.

Ja samal ajal maksab elektritarbija miljoneid eurosid toetust ettevõtetele, mille aastakasum ulatub kümnetesse miljonitesse.

Kas see on endiselt mõistlik?

🌬️ Enefit Wind muudab pildi veel huvitavamaks.

Ettevõtte enda 2025. aasta aruandes kajastati taastuvenergia toetust 8,3 miljonit eurot.

Samas jäi ettevõtte põhitegevusest enne intresside ning põhivara kulumi arvestamist ligi 49 miljonit eurot ning pärast põhivara kulumi arvestamist oli ärikasum veel 31,6 miljonit eurot.

Puhaskasumiks jäi lõpuks vaid 7,1 miljonit eurot. Miks nii vähe?

Sellest kirjutan eraldi, sest seal avaneb juba päris huvitav Eesti Energia kontsernisisese raha liikumise maailm. 😉

🌱 Aga taastuvenergia toetuste puhul on minu küsimus laiem. Ma ei taha arutleda taastuvenergia kui sellise üle. Samuti ei süüdista ma taastuvenergia ettevõtteid selles, et nad kasutavad neile seadusega antud võimalusi. Ettevõtte ülesanne ongi oma majandushuvi eest seista.

Ja siis jõuan tagasi aastasse 2007, mil see süsteem Riigikogus sündis!

Lobistajad - energiaettevõtted ja potentsiaalsed toetuse saajad - tegid Riigikogule „huvitavaid“ ettepanekuid. Samal ajal tegid energeetikaäriga seotud ettevõtjad erakondadele märkimisväärseid annetusi

Ja nüüd läheb asi veel huvitavamaks.

Tolle aegse valitsuse algses eelnõus oli taastuvelektri toetus 50 senti/kWh ehk umbes 31,96 eurot/MWh. Riigikogu majanduskomisjonist saadeti Riigikogu saali aga juba hoopis teised hinnad ehk siis 84 senti/kWh ehk 53,7 eurot/MWh.

Ehk toetuse määra suurendati Riigikogus võrreldes valitsuse ettepanekuga ligi 68%!

Ja seadus võeti vastu 66 poolthäälega.

Seetõttu tekivad päris lihtsad küsimused:

👉 Kelle huvi tookord eelkõige kaitsti – elektritarbija või toetuse saaja oma?

👉 Miks kujundati toetussüsteem, mis võimaldab maksta aastaid miljoneid eurosid toetust ka väga kasumlikele energiaettevõtetele ning mille kogukulu elektritarbijale võib ulatuda aastatel 2007–2030 umbes 1,5 miljardi euroni??

👉 Suur osa kunagi investeeringute käivitamiseks mõeldud toetusest on tänaseks muutunud lihtsalt väga heaks ja pikaajaliseks äritingimuseks ja miks seni ajani ei ole need kadunud?

Ja kõige tähtsam:

👉 Ja miks tarbija huvi selles arutelus ei olnud sama hästi esindatud kui energiaettevõtete oma?

Sest toetus ei teki õhust. Selle maksab lõpuks kinni elektritarbija ehk siis tavainimene.

Võtsin huvi pärast ette ka ühe täiesti tavalise elektriarve.

576 kWh tarbimise juures maksis börsilt ostetud elekter ise 26,88 eurot. Elektrile lisandusid elektri edastamise tasud, võrgu kuutasud, tarbimise tasakaalustamisvõimsuse kulu, taastuvenergia tasu, varustuskindluse tasu, elektriaktsiis ja lõpuks kõigele veel käibemaks.

Sellel konkreetsel arvel oli taastuvenergia tasu 4,84 eurot. Ühe inimese arvel pole see tohutu summa. Aga kui samasugust tasu kogutakse sadadelt tuhandetelt kodudelt ja ettevõtetelt, saavadki sellest kümned miljonid eurod.

Seetõttu pole taastuvenergia toetus mingi abstraktne „riigi raha“. See raha tuleb päriselt meie elektriarvetelt.

Elektriarvetel on „taastuvenergia tasu“. Utilitas Tallinna Elektrijaama aruandes on „taastuvenergia toetus 7,94 miljonit eurot“.

Nii ongi - väikeste summadena kogutakse tuhandetelt tarbijatelt ja teisele poole makstakse miljonites.

Ja toetuse saaja teenis samal aastal 23,7 miljonit eurot puhaskasumit.

Huvitav ju!

Kui inimesed ning ettevõtted peavad lugema iga eurot, siis võiks minu arvates olla täiesti normaalne küsida, kas kümnetesse miljonitesse ulatuva kasumiga ettevõttele on endiselt vaja maksta miljoneid eurosid tegevustoetust.

Taastuvenergia võib ju alguses vajada toetust. Aga kas iga taastuvenergiaettevõte vajab toetust – sõltumata sellest, kui kasumlikuks tema äri on muutunud?

Mina arvan, et see on teema mille üle tasuks arutleda!

Kas majandust saab hinnata ühe numbri järgi?

 

Olen väikeettevõtjana õppinud, et majandust ei saa kunagi hinnata ainult ühe numbri järgi.

Kui elektri hind tõuseb, mõjutab see tootmist ja tootmine kallineb. Kui kütus kallineb, mõjutab see nii tootmist kui ka transporti -  suureneb transpordikulu toorme sisseostul kui ka müügikohtadesse viimise kulu.  Kui inimesed ostavad vähem, mõjutab see otseselt tootmist ja müüki.

Sellepärast ei piisa mulle teadmisest, et 2026 aasta juunis kasvas Eesti SKP 2,1%. Mind huvitab hoopis, kas ettevõtted julgevad investeerida, kas ja kuidas tööstus taastub, kuidas läheb ekspordil ja millised riskid võivad meid ees oodata.

Majandus ei vaja minu arvates rohkem optimiste ega pessimiste. Ta vajab rohkem inimesi, kes oskavad andmeid ise lugeda, võrdlevad erinevaid seisukohti ja julgevad ise järeldusi teha. Just need hinnangud võivad määrata selle, milline on Eesti majandus aasta või kahe pärast.

Küsimus ei ole enamasti andmetes, vaid selles, milliseid numbreid rõhutatakse, millised jäetakse tagaplaanile ja milliseid järeldusi neist tehakse. Ühe ja sama statistika põhjal võib jutustada mitu täiesti erinevat lugu!

Just sellepärast otsustasingi võrrelda Statistikaameti viimaseid majandusandmeid, Eesti Panga prognoose ning avalikus arutelus kõlanud väiteid. Kas need räägivad tegelikult sama lugu või näeme me samu numbreid lihtsalt erineva nurga alt?

Samade andmete põhjal võib sündida kolm täiesti erinevat lugu

Viimastel nädalatel olen lugenud erinevaid majandusülevaateid, prognoose kui ka mitmeid arvamuslugusid Eesti majanduse kohta. Huvitaval kombel toetuvad need sageli samadele numbritele. Ometi jõutakse väga erinevate järeldusteni.

Ühed räägivad majanduse taastumisest. Teised väidavad, et tegemist on vaid ajutise hingetõmbega. Kolmandad ennustavad uut majanduslangust.

See tekitas minus küsimuse. Kas probleem on numbrites või selles, kuidas me neid tõlgendame?

Kas Eesti majandus on taastunud?

Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) kasvas teises kvartalis 2,1% - see on fakt. Esmapilgul kõlab see väga positiivselt. Kuid kas sellest võib juba järeldada, et kriis on läbi? Selle küsimusele ei saa vastata lihtsalt "jah" või "ei".

SKP +2,1% näitab tulemust, kuid ei näita millest see kasv tekkis. Samal ajal avaldati ka andmed töötleva tööstuse, ehitushindade ja ekspordi kohta. Alles neid koos vaadates hakkab tekkima tervikpilt.

Kui kasv põhineb peamiselt tarbimisel ja riigi enda kulutustel, siis ei pruugi see veel tähendada, et kogu majandus on taastunud, sest pikaajaline majanduskasv vajab investeeringuid, tootlikkuse kasvu ja tugevamat eksporti. Aga andmete järgi tõusis eratarbimine 4,2% (mis jäi inimestele kätte kuna muutus tulumaksu vabastuse määr) ja ka avaliku sektori tarbimine peaaegu 5 %!

Ja just seetõttu ei tähenda +2,1% minu jaoks veel seda, et kõik on hästi.

Kui tugev on tegelikult Eesti tööstus, kas kriis on möödas?

Siin muutub pilt palju keerulisemaks. Andmed näitavad, et energeetikas kukkus toodang peaaegu 23% ja töötleva tööstuse toodang langes 3%  ning langus kestab ja suurimaks mõjutajaks oli toiduainete tootmine, mis kahanes 3,5%. 

Enne Lähis-Ida konflikti näitasid ettevõtete ootused paranemist. Praegu aga sisetarbimine ja riigi enda kulutused(!) toetavad vaid majanduskasvu.

Kas see on halb? Ega see nüüd hea ka ei ole, sest väike ekspordiriik nagu Eesti on, ei saa pikaajaliselt toetuda ainult tarbimisele.

Kas eksport on siis kokku kukkunud või hakkab taastuma?

See on üks koht, kus avalikus arutelus kohtab kõige rohkem vastukäivaid väiteid.

Statistikaameti viimaste andmete järgi eksport kasvas. Kasv ei olnud kõikides sektorites ühesugune, kuid väita, et Eesti ekspordimootor on kokku jooksnud, oleks minu arvates ennatlik. Samas kui meie peamiste eksporditurgude nõrkus ja geopoliitilised riskid võivad ekspordi taastumist pidurdada.

Seega, eksport näitab paranemise märke, kuid selle taastumine ei ole veel kindel. Kas lõpuks taastub või ei, selgub aasta lõpuks.

Kui sõltuv on Eesti Lähis-Ida arengutest ja Hormuzi väina saagast?

Palju rohkem, kui esmapilgul arvata võiks.

Eesti ei osta küll suuremat osa oma naftast otse Lähis-Idast. Kuid nafta, gaasi ja transpordi hinnad kujunevad maailmaturul. Kui energia kallineb, jõuab see varem või hiljem ka Eesti ettevõtjani.

Lähis-Ida konflikt võib mõjutada (ja on ka mõjutanud) inflatsiooni, intressimäärasid ja meie eksporditurge. Seega ei ole küsimus selles, kas konflikt meid mõjutab. Küsimus on hoopis selles, kui palju ta mõjutab.

Kui vaadata kütuse hindasid tanklates, siis tekib küll tunne, et Eesti tanklatel on otse toruühendus Lähis-Idast ja kütus liigub kiiremini kui internet! Nafta hind liigub üles ja hinnasilt tanklas vahetub silmapilkselt. Kui hind maailmaturul langeb, liigub hinnasilt märksa rahulikumas tempos allapoole.. ☹

Ja tegelikult mõjutab palju: Hormuzi väina blokaad ja ülemaailmne gaasipaanika paiskas maagaasi hinna tõusule ja selle tulemusena pigistatakse ka põllumeeste hing lihtsalt kinni, sest väetiste tootmine sõltub suurel määral maagaasist. Kõik see vähendab Eesti põllumeeste konkurentsivõimet ja kasumlikkust.  

Kas inflatsioon võib uuesti kiireneda?

Vot siin on minu arvates põhjust ettevaatlikkuseks.

Ebakindlust on palju ja inflatsiooniga seotud määramatus on suur ning palju sõltub geopoliitilistest arengutest, aga geopoliitika on jätkuvalt ebastabiilne….

Seetõttu ei julgeks mina täna väita, et hinnatõus on lõplikult kontrolli all.

Kas ühed ja samad andmed võivad rääkida täiesti erinevat lugu?

Mida rohkem erinevaid prognoose lugesin, seda rohkem hakkas mulle tunduma, et avalikus arutelus käib vaidlus mitte faktide, vaid tuleviku üle. Faktide üle vaieldakse üllatavalt vähe.

Tuleviku prognoosidest rääkides jäetakse kõige tähtsama sõna lihtsalt välja. See sõna on: „kui“.

Kui energiahinnad jäävad kõrgeks. Kui Lähis-Ida konflikt kestab. Kui inflatsioon kiireneb. Kui... Arutelus kipub see "kui" sageli sõnaks „siis“.

Ja just siin hakkavadki samad faktid looma täiesti erinevaid ootusi.… Kui Eesti Pank räägib võimalustest, siis avalikus arutelus muutuvad need sageli juba kindlateks tulevikustsenaariumiteks…. Kogu vaidlus Eesti majanduse üle mahub mitte faktide vahele, vaid sõnade „võib juhtuda“ ja „kindlasti juhtub“ vahele.

Ja siin lähebki huvitavaks: üks osa räägib: "See risk võib juhtuda.", aga teine osa väidab, et kõik riskid realiseeruvad ehk siis "See risk kindlasti juhtub."

Kas see on ainult sõnade erinevus? Ei ole.  Üksainus sõna – "võib" või "kindlasti" – võib lõpuks mõjutada majandust.

Ja majanduses võib see üksainus (erinev) sõna maksta miljardeid, sest:

• Kui ettevõtjad usuvad, et kriis tuleb kindlasti, investeerivad nad vähem.
• Kui tarbijad usuvad, et hinnad tõusevad lõputult, ostavad nad teisiti.
• Kui pangad näevad riske, muutuvad laenud kallimaks.

Ja kõige huvitavam on siiski see, kui erinevaid (arvamus)lugusid on võimalik nende samade andmete põhjal jutustada!

Ja just sellepärast tasub vahel pealkirjast kaugemale lugeda.

Märkus: Käesolev kirjutis põhineb Statistikaameti ja Eesti Panga avaldatud andmete ning prognooside võrdlemisel. Tegemist on autori isikliku hinnanguga.