esmaspäev, 26. oktoober 2026

Kellele me seda jõukust kogume, kui laste jaoks enam aega ei jää?

 


Lapsed sünnivad armastusest, mitte peretoetustest. 

Aga kas meie ühiskond tahab ja oskab veel väärtustada laste kasvatamist ja vanemate aega?

Tallinna Ülikoolis kaitstud Sanan Abdullayevi doktoritöö vanemahüvitise mõjust sündimusele pani mind taas mõtlema Eesti perepoliitika, ühiskonna väärtushinnangute üle.

Uurimuse kohaselt suurendas 2004. aastal kehtestatud sissetulekust sõltuv vanemahüvitis tõenäosust, et perre sünnib teine või kolmas laps. Teame ju, et raha on laste kasvatamisel oluline. Hea, et ka doktoritöö seda kinnitab.

Ometi seisame silmitsi tõsise sündimuse langusega. Järelikult ei piisa ainult rahalistest toetustest.

Minu arvates on perepoliitika arutelus jäänud tagaplaanile midagi palju olulisemat: perekonna väärtustamine, lapsevanemaks olemise tähendus ning laste kasvatamisele pühendatud aja tegelik väärtus.

Olen üha enam veendunud, et meie ühiskonnas kujundatakse teadlikult narratiivi, mille keskmes on palgatöö, karjäär, majanduskasv ja tarbimine. Selle kõrval käsitletakse laste kasvatamist justkui tegevusena, mis tuleb võimalikult kiiresti korraldada nii, et vanemad saaksid tööturule naasta.

Kas materiaalne jõukus on saanud elu eesmärgiks?

Üha sagedamini kuulen kuidas noortele sisendatakse narratiivi, et enne laste saamist tuleb saavutada majanduslik kindlustatus. Kõigepealt haridus, karjäär, oma kodu, auto, reisid ja alles seejärel lapsed.

Aga kelle jaoks või kelle mõjutamiseks sellist narratiivi luuakse?

Mina näen selles ka inimeste mõtlemise ja väärtushinnangute teadlikku kujundamist. Ühiskonnas levitatavad arusaamad ei teki ega püsi iseenesest. Neid kujundavad poliitilised otsused, majanduslikud huvid, avalik kommunikatsioon ja pidevalt korratavad sõnumid.

Lapse jaoks ei ole määrav, kas pere elab 500 000 või 50 000 eurot maksvas kodus. Samuti ei sõltu tema õnnelik lapsepõlv sellest, kas vanemad sõidavad luksusauto või tavalise pereautoga.

Laps vajab turvalist kodu, armastust, vanemate tähelepanu ja koos veedetud aega.

Loomulikult peab pere oma elu-oluga toime tulema. Kuid majanduslik turvalisus ja materiaalse jõukuse lõputu tagaajamine ei ole üks ja sama asi.

Mulle tundub, et tänapäeva tarbimisühiskonnas ei piisa sageli enam jõukuse saavutamisest. Soov teistele oma edukust näidata ja tõestada tekitab lõpuks hoopis rahulolematust ja pinget. Nii võib inimene sattuda pidevasse võrdlemise ja tõestamise ringi, kus rahulolu asemel kasvab hoopis surve, olla veel edukam. Ja sellel võib olla väga kallis hind – inimese tervis.

Kui laste saamine lükatakse edasi seni, kuni kõik materiaalsed eesmärgid on saavutatud, võib juhtuda, et bioloogiline aeg seab lõpuks oma piirid.

Ühiskond võib küll muuta oma väärtushinnanguid, kuid bioloogilist aega ei saa poliitiliste loosungitega ümber kujundada.

Laste kasvatamine on töö, mille väärtust ühiskond ei arvesta

Olen viie lapse ema. Oma lastega kokku kaksteist aastat kodune ema. Olin aastaid tasustatud tööst eemal. Aga töö tegemisest ei olnud ma eemal ühtegi päeva. Olin kasvataja, kokk, koristaja, õmbleja ja paljude teiste igapäevaste ülesannete täitja. Selle kõige selle juures olin ennekõike oma laste ema.

Kui lapse eest hoolitseb lasteaias palgaline töötaja, on see töö: lasteaias valmistab toitu kokk, see on töö. Ruume koristab lasteaias koristaja, see on töö.

Aga kui ema teeb kõike seda oma kodus, oma laste heaks, muutub seesama töö ühiskonna majanduslikus arvestuses peaaegu nähtamatuks.

Miks muutub lapse kasvatamine majanduslikult väärtuslikuks alles siis, kui seda teeb keegi teine raha eest?

On ju imelik, aga nii praegu on!

Minu arvates on see üks meie ühiskonna suuremaid vastuolusid.

Riik ja omavalitsused kulutavad lasteaedade ehitamisele, renoveerimisele ning ülalpidamisele  ja personalile miljoneid eurosid. Kõige selle maksumust osatakse kokku arvutada.

Aga koduse kasvatamise väärtust?

Kui välja arvutada ühe lapse lasteaiakoha tegelik aastane maksumus ning võrrelda seda koduse kasvatamise rahalise toetamisega võib juhtuda, et koduse kasvatamise toetamine võiks osutuda riigile odavamaks. Kuid seda võimalust ei ole praegu küll kuidagi tehtud.

Arvestada tuleks ka pikaajalist mõju lasteaiakohtade vajadusele, hoonete ehitamisele ja ülalpidamisele ning laste haigestumisega seotud kuludele. Suures lastekollektiivis levivad nakkushaigused kergemini ning haige lapsega jääb sageli koju ka töötav vanem.

Loomulikult ei kao ühe lapse lasteaiast eemale jäämisega kohe lasteaia püsikulud. Kuid kui rohkematel peredel on võimalus kasvatada lapsi kauem kodus, võib see pikemas perspektiivis vähendada vajadust uute lasteaiakohtade järele. Terviklikus arvestuses tuleks arvesse võtta ka vanemate tööturult eemaloleku mõju maksutulule.

Mina olen veendunud, et kui kodust kasvatamist tegelikult väärtustataks ja tasustataks, on rohkem peresid valmis oma lastega kauem kodus olema.

Kodune kasvatustöö ei ole vähem väärtuslik sellepärast, et selle eest ei esitata arvet ega maksta palka. Vastupidi – selle töö tulemusena kasvavad inimesed, kellest sõltub ühiskonna tulevik.

Koduse kasvatustöö väärtustamine ei tohiks piirduda tänusõnadega emadepäeval. Sellel peab olema nii emotsionaalne kui ka majanduslik väljund. Samuti tuleks arvestada laste kasvatamisele pühendatud aastaid vanemate pensioniõigustes õiglasemalt.

Kuigi mõned inimesed räägivad ema töö väärtustamisest ja tasustamisest, räägib üldine riiklik narratiiv midagi muud.

Praegune ühiskondlik narratiiv eelistab mudelit, kus vanemad naasevad võimalikult kiiresti palgatööle ning laste kasvatamisega tegelevad üha suuremas ulatuses lasteaiad

See on minu hinnangul poliitiliste ja majanduslike prioriteetide küsimus. Kõnekas oli paljulapseliste perede toetuste vähendamine. Ühelt poolt räägitakse vajadusest sündimust suurendada, teisalt vähendati toetusi peredele, kus juba kasvab palju lapsi.

Minu arvates näitas ja näitab see valitsuse kahepalgelisust ja tegelikke prioriteete.

Laps õpib elu elades – koos oma vanematega 

Olen sageli mõelnud, miks räägitakse praegu lasteaiast kui peaaegu vältimatust lapse arengu ja alushariduse keskkonnast. 

Meil räägitakse palju sellest, kuidas last lasteaiaks ette valmistada. Märksa vähem räägitakse sellest, kuidas luua peredele võimalused, et laps saaks kauem kodus kasvada.

Minu arvates on lasteaiakesksest alusharidusest kujunenud järjekordne ühiskondlik narratiiv, mis jätab mulje, nagu algaks lapse tõeline õppimine alles haridusasutuses.

Tegelikult õpib laps sünnist alates. Ta vaatleb, kuulab, küsib, mängib, katsetab ja matkib vanemaid ja vanavanemaid ning omandab teadmisi ja oskusi igapäevase elu kaudu.

Ema - isa lähevad lapsega poodi. Seal õpib laps loendamist, võrdlemist, hindade mõistmist ja raha väärtustamist. Koos süüa tehes õpib ta tundma toiduaineid, mõõtmist, maitsete erinevusi ning mõistab toidu valmistamiseks kuluvat tööd, sest toit ei teki lauale iseenesest.

Mulle meeldib see, kui väike laps võtab harja ja hakkab „tuba koristama“. Ta teeb seda, sest on näinud oma vanemaid koristamas. Nii õpib ta jäljendamise kaudu, et kodu korrashoid on pereliikmete ühine vastutus. Mitte seda, et keegi teine „lasteaiatädi“ peseb põrandad, võtab tolmu, peseb vetsupoti ja lapse õigus on kõik segamini ajada.

Kõik need on eluks vajalikud oskused.

Laps ei pea õppima elu tundma ainult selleks korraldatud õppetunnis. Ta õpib elu elades – koos oma vanematega.

Lasteaedadest rääkides rõhutatakse pidevalt individuaalset lähenemist, lapse eripärade märkamist ja lapsest lähtuvat arengut.

Kõlab suurepäraselt! Aga mida pakub suur lasteaiarühm?

Vaatame tegelikkust: lasteaiarühmas on umbes 20 last ning nendega tegeleb 2–3 täiskasvanut, kes peavad oma tähelepanu kõigi nende laste vahel jagama.

Ka kõige pühendunum õpetaja ei saa olla korraga iga lapse kõrval.

Tal tuleb korraldada kogu rühma tegevust, lahendada konflikte, aidata lapsi igapäevastes toimingutes ning tagada kõigi turvalisus.

Sellistes tingimustes on lubadus iga lapse põhjalikust individuaalsest arendamisest minu arvates suuresti ilus sõnakõlks.

See ei ole etteheide õpetajatele. See on kriitika süsteemile, mille eesmärgid ja tegelikud võimalused ei sobi kuidagi kokku.

Laste vaimne tervis – kas ravime tagajärgi, kuid eirame võimalikke põhjuseid?

Ärevus, depressiivsus, suhtlemisprobleemid ning emotsionaalsed ja käitumisraskused ei ole ainult teismeliste mure. Neid probleeme on juba lasteaias ja algklassides.

Minu arvates tuleks palju tõsisemalt mõelda sellele, kust need probleemid alguse saavad.

Praegu räägime psühholoogide, tugispetsialistide ja raviteenuste vajadusest lasteaedades ja koolides. Loomulikult on need vajalikud, kui lapsel on juba probleemid tekkinud.

Aga miks me räägime nii vähe nende probleemide ennetamisest?

Mind teeb eriti murelikuks see, et juba pooleteiseaastane laps viiakse lasteaeda, kus ta veedab suure osa päevast vanematest eemal.

Pooleteiseaastaste laste kõne areng on väga erinev. Mõni laps oskab selles vanuses juba lausetega rääkida, teine kasutab alles üksikuid sõnu ega suuda oma vajadusi selgelt väljendada. Tean seda ka oma laste kogemusest.

Ja isegi kui laps juba räägib, ei tähenda see, et ta oskaks selgitada oma hirmu, üksindustunnet, ebakindlust või igatsust ema ja isa järele.

Ta võib ebakindlust väljendada nutmise, endasse tõmbumise, rahutuse või käitumise muutumisega.

Laps ei pea oskama oma muret sõnades väljendada selleks, et tema mure oleks olemas.

Aga kas suures lasteaiarühmas jõutakse iga lapse selliseid muresid märgata ja mõista?

Me räägime palju sellest, kuidas laps peab lasteaiaga kohanema. Kuid liiga vähe sellest, millise hinnaga see kohanemine mõne lapse jaoks toimub.

Kui lapse varajased emotsionaalsed vajadused jäävad korduvalt märkamata või rahuldamata, võivad sellel olla tagajärjed tema turvatundele, enesehinnangule ja hilisematele suhetele. Mina näen siin võimalikku seost ka hilisemate vaimse tervise probleemidega.

Ma ei väida, et lasteaias käimine oleks kõigi hilisemate probleemide põhjus. Küll aga leian, et varajase lasteaias käimise, pikkade lasteaiapäevade ja suurte rühmade võimalikku mõju laste vaimsele tervisele on vaja uurida.

Sest lapsepõlves kogetu ei kao kuhugi. See võib mõjutada inimest ka aastaid hiljem.

Lisaks on lasteaias kiusamist ja konflikte, millega väikesed lapsed ei oska veel toime tulla. Kõik need probleemid ei pruugi õigel ajal vanemateni jõuda, et neid saaks kohe lahendada.

Minu arvates tuleks laste vaimse tervise ennetamisest rääkides pöörata senisest palju rohkem tähelepanu vanemate ajale, lapse varajasele kasvukeskkonnale ja sellele, millises vanuses ning millistel tingimustel laps kollektiivsesse lastehoidu läheb.

Minu jaoks on siin üks oluline küsimus: kas meie ühiskond on loonud laste jaoks parima võimaliku kasvukeskkonna või hoopis sellise, mis võimaldab vanematel võimalikult kiiresti tööle tagasi minna?

Me ei saa rääkida ainult laste vaimse tervise probleemide ravimisest, kui me ei taha piisavalt tõsiselt uurida, kas meie enda loodud elukorraldus võib olla üks nende probleemide põhjustest.

Laste vaimse tervise eest hoolitsemine peab algama ammu enne seda, kui laps vajab psühholoogi abi.

Kas karjäär on muutunud tähtsamaks kui lapse kasvatamine?

Vanemate eneseteostusest rääkides peetakse sageli silmas haridust, ametialast edu, palka ja karjääri.

Aga miks?

Naise või mehe teadlik otsus pühenduda oma laste kasvatamisele peab olema samaväärselt väärtustatud eneseteostus.

Olen kaugel sellest, et vanemad ei tohiks teha karjääri või olla majanduslikult iseseisevad. Kuid laste kasvatamisele pühendumist ei tohiks pidada väiksemaks saavutuseks kui ametialast edu.

Lastekasvatuskarjäär on samuti karjäär – ainult selle töö tulemust ei mõõdeta ametikõrgenduste ja palganumbritega.

Praegu tundub aga, et kui vanemahüvitis lõpeb, on enesestmõistetav, et vanem läheb tööle ja laps lasteaeda. Paljude perede jaoks on selline käitumine majanduslikuks paratamatuseks.

Samas mõjutavad inimeste valikuid ka harjumused ja ühiskondlikud ootused. Kui üldlevinud narratiiv on, et pooleteiseaastane laps läheb lasteaeda ja vanem tööle, siis kas see on ikka mõistlik? Minu arvates on praegune elukorraldus paljuski teadlikult kujundatud väärtushinnangute tulemus.

Mina leian, et sellist narratiivi tuleb muuta.

Olid aastaid tagasi ajad, mil väärtustati naiste osalemist palgatöös nii ideoloogilistel kui ka majanduslikel põhjustel. Naised pidid töötama, kuid samal ajal jäi nende õlule suur osa laste kasvatamisest ja kodustest kohustustest. Olid lastesõimed ja lasteaiad, kus laps oli viis päeva nädalas. Peaasi, et emad-isad töötaksid ja majandust kasvataksid!

Aga kas tänapäeva ühiskond on selles osas nii väga teistsugune: majanduse vajadused seatakse sageli perekonna vajadustest ettepoole.

Ettevõtted vajavad töötajaid, riik maksutulu ja majandus tarbijaid.

Aga lapsed vajavad vanemaid.

Ma näen praeguses tarbimiskeskses narratiivis teadlikku väärtushinnangute kujundamist. Kui inimese panust ühiskonda hinnatakse peamiselt tema tasustatud töö kaudu, muutub kodus laste kasvatamine justkui kõrvaliseks tegevuseks.

Kodune laste kasvatamine sellesse edukuse mudelisse hästi ei mahu.

Aga kelle huvides me oma elu õigupoolest korraldame?

Ma ei vastanda ettevõtlust ja perekonda ega halvusta palgatööd. Olen ise ettevõtja ja tean väga hästi, kui oluline on töökohtade loomine ning majanduslik toimetulek.

Kuid just seetõttu pean vajalikuks küsida, kas oleme ühiskonnana seadnud majanduse ja perekonna vahelised prioriteedid õigesse järjekorda.

Minu arvates peab majandus teenima inimest ja perekonda, mitte vastupidi.

Raha saab juurde teenida. Lapse möödunud lapsepõlve tagasi osta ei saa.

Lapsed sünnivad armastusest, mitte toetustest

Olen alati leidnud, et lapsed sünnivad armastusest. Nii nagu minu laste sünd ei sõltunud sellest, kui suurt toetust riik maksis või kas üldse maksis. Aga olemas on nad kõik viis!

Mõistan, et riiklikud toetused aitavad peredel majanduslikult toime tulla ning võivad mõjutada laste saamise ajastust ja otsuseid. Kuid rahaline toetus ei asenda armastust, soovi olla lapsevanem ega valmisolekut võtta vastutus lapse kasvatamise eest.

Just seepärast ei tohiks perepoliitika piirduda sündimuse mõjutamisega ainult rahaliste hüvitiste kaudu.

See ei tähenda, et kõik vanemad peaksid jääma lastega aastateks koju või et kõik inimesed peaksid soovima lapsi.

See tähendab, et vanemal, kes soovib oma laste kasvatamisele pühenduda, peab olema selleks reaalne võimalus.

Sest laste kasvatamine ei ole ainult ühe perekonna eraasi. Sellest sõltub ka ühiskonna tulevik.

Jõukas on ühiskond, kus vanematel on aega oma laste jaoks, kus perekonda väärtustatakse, tunnustatakse ning kus laste kasvatamist peetakse sama oluliseks tööks kui muud ühiskonnale vajalikku tegevust.

Olen kasvatanud viit last ning tean, kui palju aega, kannatlikkust, vastutust ja armastust see nõuab. Tean ka seda, et lapse jaoks ei ole kõige olulisem tema vanema ametikoht, sissetulek ega automark.

Kõige olulisem on, et vanem oleks tema jaoks olemas.

Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritöö annab hea lähtekoha laiemaks aruteluks.

On oluline, et riik, mis väärtustab laste sündi, peab väärtustama ka nende kasvatamist. Mitte ainult sõnades, vaid oma majanduslikes ja poliitilistes otsustes. Sest ühiskonna tulevik ei sõltu üksnes sellest, kui palju me täna toodame ja tarbime, vaid ka sellest, millistes tingimustes kasvavad meie lapsed.

Minu arvates on aeg muuta senist narratiivi, mis seab inimese edukuse mõõdupuuks eelkõige palgatöö, karjääri ja materiaalse jõukuse.

Laste kasvatamine ei ole kõrvaltegevus, mida tuleb korraldada palgatöö kõrvalt. See on ühiskonna tuleviku kujundamine.

Ja lõpuks jõuan ikka tagasi küsimuseni, mis mind kogu selle teema juures kõige rohkem vaevab.

Kellele me seda jõukust kogume, kui selle saavutamise nimel jääb meil järjest vähem aega nende jaoks, keda kõige rohkem armastame?

pühapäev, 11. oktoober 2026

Kui toorme ja püsikulude hinnad tõusevad, aga toidu väiketootjad enam hinda tõsta ei saa – mis saab siis Eesti maapiirkonna väikeettevõtjatest?

 

Lugesin Postimehest artiklit „Eesti hinnad pöörasid järsult tõusule, kuid hullem võib olla veel ees“, kus kirjutatakse, et käesoleva aasta septembris oli aastane hinnatõus 3,5%, kuid aasta lõpuks võib see kiireneda 4–5 protsendini.

Samas teame juba praegu, et diislikütus on aastaga kallinenud 58%, elekter 6,1% ja prügivedu koguni 56,6%! Kusjuures analüütikud hoiatavad, et energia ja transpordi kallinemine jõuab viivitusega ka toiduainete hindadesse.

Samal ajal räägitakse valitsuse poolt, et Eestis on majandus taastumas ja elujärg paranemas.

Aga mis saab nendest (väike)ettevõtetest, kes toodavad toitu juba praegu kasvavate kulude ja kahaneva müügi tingimustes?

Olen olnud ettevõtja üle 30 aasta. Meie pereettevõte valmistab kulinaaria- ja pagaritooteid, mida müüme peamiselt Kesk-Eesti maapiirkondade kauplustes.

Viimased kolm aastat ei ole me tõstnud oma toodete väljamüügihindu!

Kui käibemaks tõusis 20 protsendilt 22-le ja seejärel 24 protsendile, tõusid meie toodete hinnad üksnes selle maksumuudatuse võrra. Ostja jaoks läks kaup kallimaks, kuid meie ettevõtte (käibemaksuta) müügitulu ühe toote kohta sellest ei suurenenud.

Samal ajal on kallinenud tooraine, elekter, kütus ja tööjõud. Kõik need kulud tuleb ettevõttel katta, kuid nende katmiseks pole me saanud müügihindu tõsta.

Aga mida tähendab tegelikult see, kui ettevõte ei saa aastaid oma müügihindu tõsta, kuigi tootmiskulud järjest kasvavad?

Inimesele võib tunduda, et kui ettevõte toodab, müüb ja tegutseb, siis järelikult saab ta hakkama.

Aga alati ei ole see nii.

Kui tootmiskulud aasta-aastalt kasvavad, kuid müügihindu tõsta ei saa, tuleb ettevõtjal hakata loobuma asjadest, mis on tema püsimajäämiseks ja arenguks hädavajalikud.

Kõigepealt jäetakse ostmata uued seadmed, kuigi need võiksid näiteks elektrit kokku hoida ja tootmist tõhusamaks muuta. Edasi lükatakse vajalikud remonditööd. Hoitakse kokku töötingimuste parandamiselt ning muudelt vajalikelt kulutustelt, mis piiravad võimalusi tootmist ajakohastada.

Väljastpoolt võib kõik tunduda korras. Ettevõte töötab, inimesed käivad tööl ja kaup jõuab kauplustesse.

See on olukord, kus ettevõte püüab iga hinna eest tegevust jätkata.

Aga tegelikult jääb ettevõte iga aastaga nõrgemaks.

Ja siin tekib järgmine nõiaring: selleks, et tootmiskulusid vähendada, oleks vaja investeerida. Aga investeerimiseks pole raha, sest kasvavad kulud ja vähenev müük neelavad kogu raha.

Ettevõte ei lähe pankrotti üleöö. Sageli algab see aastaid varem, kui enam ei suudeta teha vajalikke investeeringuid ega hoida tootmist ajakohasena.

Kui lõpuks jõutakse olukorda, kus tootmist enam jätkata ei saa, küsitakse, miks ettevõtja õigel ajal midagi ette ei võtnud.

Aga mida oleks pidanud tegema, kui hinnatõusu ei võimaldanud ostjate rahakott ja kulude kokkuhoiuks vajalikeks investeeringuteks ei jätkunud enam raha?

Kesk-Eesti maapiirkondade ostujõud ei ole võrreldav Tallinna või Tartu omaga. Kui tõstaksime hindu, väheneks müük veelgi ja selle tagajärjel ka tootmine. Ja müük ongi vähenenud.  

Minu hinnangul näitab see, kuidas inimeste ostuotsustes muutub hind järjest määravamaks.

Siin tekib veel üks probleem, millest räägitakse vähe:

Väiketootja peab kaupluseriiulil konkureerima suurtööstusega, kuigi tootmistingimused ei ole võrdsed.

Suurtööstused ostavad toorainet suurtes kogustes ja enamasti oluliselt madalama hinnaga. Meie väikese tootjana ei saa sellistest ostuhindadest unistadagi.

Aga erinevus ei seisne ainult tooraine ostuhinnas, vaid ka maksetähtaegades!

Väikeettevõtja peab tasuma tooraine eest tavaliselt 10–14 päeva jooksul. Samal ajal võivad suurtootjate maksetähtajad ulatuda 21–60 päevani.

Mida see tegelikult tähendab?

Väikeettevõtja peab tooraine eest raha välja käima palju varem, samal ajal kui suurtootjal võib olla tasumiseks aega kuni kaks kuud.

See annab suuremale ettevõttele olulise eelise ka igapäevases rahavoos. Väiketootja peab leidma raha järgmise tooraineostu, töötasude, elektri ja muude kulude katmiseks olukorras, kus eelmise toodangu müügist ei pruugi raha veel laekunudki olla.

Kas sellistes tingimustes saab üldse rääkida võrdsetest konkurentsivõimalustest?

Ometi seisab meie toodang kaupluses suurtööstuse toodangu kõrval. Ostja näeb kahte toodet ja kahte hinda. Ta ei tea ega pruugigi teada, kui erinevad on nende toodete valmistamise võimalused ja kulud.

Oleme kuulnud ka suhtumist: kui ei oska majandada, pange uksed kinni!

Aga kelle võit see oleks, kui väiketootjad kaovad ja alles jäävad peamiselt suurtööstused?

Minu hinnangul kaotaksid sellest enam tarbijad, sest väheneks toodete valik ja maitsete mitmekesisus.

Aga kui raha napib, valitakse sageli odavam toode. See on täiesti mõistetav.

Aga siit jõuame veel ühe küsimuseni:

Kas kvaliteetne ja tervislik toit on muutumas luksuseks?

Toidutootjana tean, et kvaliteetne tooraine maksab. Odavam toit ei ole alati kehvem ja kallim toit ei ole alati tervislikum. Kuid kui pere eelarve on piiratud, võib see mõjutada ka võimalust valida suurema lihasisaldusega või mitmekesisema koostisega tooteid.

Me räägime laste ülekaalulisusest, tervislikust toitumisest ja tervishoiukuludest. Aga kas mõtleme piisavalt sellele, kas kõigil peredel on üldse võimalik endale tervislikku toitu lubada?

Ja nüüd jõuame Eesti maksupoliitikani.

Eestis on üldine käibemaks 24%, mis on kogu Euroopa Liidu üks kõrgemaid, samal ajal kehtivad paljudes Euroopa riikides toidule soodusmäärad!

Eestis on tehtud ettepanekuid toidu käibemaksu vähendada, aga nii ta sinna valitsuse prügikasti visatud ongi Reformierakonna ja E200 poolt..…

Põhilised vastuargumendid on, et riigil jääks maksutulu saamata või et maksulangus ei jõuaks tarbijahindadesse.

Rahandusminister väidab, et see ei jõua toote lõpphinda!

Aga mina küsin: miks vaadatakse seda küsimust nii kitsalt?

Kui toidu hind langeb, jääb väiksema ja keskmise sissetulekuga inimestele rohkem raha kätte (Rikkad viivad nagunii suure osa oma tulust Eestist välja – on seda kogu aeg teinud ja teevad ka edaspidi!).

Ja see raha ei kao kuhugi! Inimestel on ju vajadusi, mille rahuldamist on tulnud aastaid edasi lükata. Kellel vajab väljavahetamist kodumasin, kellel remonti kodu, kellel on vaja osta riideid või muid esmatarbekaupu.

Kui inimestel tekib selleks raha, jõuab see tagasi kauplustesse ja teenindusettevõtetesse. Riik saab nendelt ostudelt taas käibemaksu ning suurem majandusaktiivsus toetab töökohti ja teisi maksulaekumisi.

Aga on veel üks võimalus, millest minu meelest liiga vähe räägitakse.

Kui käibemaksu vähendamisega hinnalangust ei kaasne, siis miks see ei ole üdini halb?

See ei tähenda automaatselt, et ettevõtjad panevad hinnavahe lihtsalt taskusse!

Kui osa maksulangusest jõuab tootjani, aitab see teha vajalikke investeeringuid, toota edaspidi keskkonnahoidlikumalt ja väiksemate kuludega ning hoida ettevõtet üldse tegutsemas.

Sest kui ettevõte jääb tegutsema, säilivad töökohad, tootmine ja maksulaekumised. Kui ettevõte lõpetab, kaovad need ning riigil tekivad hoopis uued kulud.

Miks arvestatakse käibemaksu vähendamise puhul esmajoones võimalikku maksutulu vähenemist, kuid mitte piisavalt seda, kui palju võib riik võita säilinud ettevõtetest, töökohtadest ja inimeste suuremast ostujõust?

Aga kui kaua saab veel kokku hoida?

Ettevõtjad on juba optimeerinud töökorraldust ja töötajate arvu.

Kui inimesed ostavad vähem, tuleb vähendada tootmismahtu. Kui tootmismaht väheneb, väheneb ka müügitulu. Ettevõtte püsikulud aga jäävad.

Seejärel tuleb üle vaadata töötajate koormus ning lõpuks võib tekkida vajadus töökohti vähendada.

See on nõiaring, millest väikeettevõtjal on väga raske välja pääseda. Minu arvates riik pigem soodustab selle nõiaringi teket praegu.

Ma mõistan, et riigil on vaja maksutulu.

Kuid maksutulu tekib töötavatest ettevõtetest, töökohtadest ja tarbimisest.

Kui ettevõte lõpetab tegevuse, kaovad töökohad, vähenevad maksulaekumised ning riigil suurenevad töötusega seotud kulud.

Minu hinnangul tuleks maksupoliitika mõju hinnata tervikuna, mitte ainult ühe (riigieelarve) maksurea põhjal.

Postimehe artiklis hoiatatakse, et hullem hinnatõus võib olla alles ees.

Aga mis saab siis, kui Eesti maapiirkondade väikeettevõtjate jaoks on rasked ajad kestnud juba aastaid?

Me ei vaja ainult prognoose selle kohta, kui palju kõik veel kallineb. Vajame ka sisulist arutelu, kuidas säilitada Eesti oma toidutootmine, maapiirkondade töökohad ning inimeste võimalus osta kvaliteetset ja tervislikku toitu.

Sest kui kohalik väikeettevõte on kord uksed sulgenud, ei pruugi seda enam keegi uuesti avada.

Kui palju maa(väike)ettevõtteid peab oma uksed sulgema, enne kui hakkame tõsiselt arutama maapiirkondade ettevõtluse tulevikku?

Ja kuidas hoida alles neid ettevõtteid, kes on aastakümneid maapiirkondades tööd ja toodangut pakkunud?

Praegu jääb mulle ettevõtjana paraku mulje, et maapiirkondade väikeettevõtjate mured ei ole valitsuse jaoks piisavalt olulised.


kolmapäev, 30. september 2026

Riik otsib kokkuhoidu. Kas ta vaatas 2027. aasta eelarvet koostades ka enda rahakotti?

 


Riik räägib kokkuhoiust, kuid kavandab taas puudujäägiga 2027.aasta eelarvet.

Samal ajal selgub, et kõigis 11 ministeeriumison keskmine palk 2026. aastal tõusnud, kusjuures regionaal- ja põllumajandusministeeriumis koguni 14 ning kultuuriministeeriumis 13 protsenti. Samas selle aasta eelarves ei ole sõnagi sellisest võimsast ministeeriumite palgatõusust, pigem oli jutt palga kokkuhoiust.

Kuidas sobivad siis need numbrid kokku jutuga pidevast kärpimisest?

Kui menetletakse riigieelarvet, peaks kõigil olema võimalik aru saada, milleks raha eraldatakse ja kuidas seda tegelikult kasutatakse. Kui ikka aasta jooksul osutub võimalikuks märkimisväärne palgakasv ministeeriumites, mida esialgses eelarves välja ei toodud, tekib küsimus, mida Riigikogu tegelikult kinnitas ja kinnitab.

Kas parlament otsustab riigi raha kasutamise üle või annab ministeeriumidele lihtsalt rahalised raamid, mille sees tehakse avalikkusele raskesti jälgitavaid (palga)ümberkorraldusi? Kas kõik tegelikud kokkuhoiuvõimalused on läbi kaalutud – loomulikult mitte, sest nagu niuhti tekitatakse ametnike poolt võimalus oma palkasid tõsta.

Ja kui isegi Riigikogu liikmed, rääkimata ettevõtjatest, on juhtinud tähelepanu eelarve vähesele läbipaistvusele, siis mida peaks selline dokument üldse ütlema või selgitama.

Kas riik on kõik kokkuhoiuvõimalused ammendanud?

Olles kursis kohaliku omavalitsuse töökorraldusega ja tegutsedes ettevõtjana, olen näinud nii avaliku kui ka erasektori töökorraldust ja nende erinevust üsna lähedalt. Julgen oma kogemuse põhjal väita, et avalikus sektoris on töökorralduse tõhustamiseks veel küllaga võimalusi.

Võtame kas või tehisintellekti. Tänapäeval saab isegi tasuta AI-lahenduste abil korraldada ning automatiseerida korduvaid toiminguid. Loomulikult peab ametnik tulemused üle kontrollima ja tagama andmete kaitse. Kuid töö, millele varem kulus mitmeid tundi, võib AI kaasabil valmida märksa kiiremini, et mitte öelda poole kiiremini. Ja kui rääkida tasuta AI kontekstis kulude tõusust, siis seda ju ei teki, sest ei ole vaja uusi tarkvarahankeid või täiendavaid ametikohti.

Aga kas riik on hinnanud, kui palju tööaega selliste lahendustega kokku hoida saaks? Kas ametikohtade vajadus ja tööülesanded on tänapäevaseid võimalusi arvestades üle vaadatud?

Kui tehnoloogia abil vabaneb osa töötaja tööajast, saab teenistujale anda täiendavaid ülesandeid. Aga kas see peab automaatselt tähendama ka lisatasu või palgatõusu? Minu hinnangul mitte. Kõigepealt tuleb siiski arvestada tegelikku töökoormust ja tulemusi, mitte lihtsalt luua mugavamaid töötegemise võimalusi, pööramata tähelepanu tegelikule töökoormusele.

Sama küsimus puudutab ka teenuste sisseostmist riigiasutustes ja omavalitsustes. Miks makstakse lisatasu tavalise töö eest või näiteks sünnipäeva eest ning miks ostetakse üsna tihti täiendavalt sisse töid, mis kuuluvad asutuse ja ametniku enda pädevusse? Kui see ei ole raha ebaotstarbekas kasutus, siis mis see on?

Seitse lisapuhkepäeva - kokkuhoiukoht, mille riik on unustanud 

Seitse päeva pikemat puhkust avalikus sektoris. Miks? See kokkuhoiuteema on avalikust arutelust peaaegu kadunud?

Ametniku seadusjärgne põhipuhkus on 35 kalendripäeva, samal ajal kui töötaja tavapärane põhipuhkus on 28 päeva. Miks selline erinevus? 35-päevane puhkus ei ole ainult ametnike privileeg. Ka töölepingu alusel töötajatele võimaldatakse tihti sama pikk puhkus põhjendusega, et ametnike ja töötajate vahel ei tekiks erinevust.

Kas ametniku töö on vastutusrikkam või koormavam kui ettevõtja või erasektori töötaja oma?

Ettevõtja vastutab oma töötajate palkade, maksude, tootmise, klientide ja ettevõtte püsimajäämise eest. Tema toodetud tööga makstakse avalikule sektorile palkasid ja muid hüvesid kinni. Samas kui ettevõtja ise ei suuda tihti oma töötajatele lubada luksust mida kasutab ametnikkond.

Puhkuste ühtlustamisest on varem räägitud. Miks pole seda küsimust lahendatud?

Kui riik otsib püsivat kokkuhoidu, siis kas ligikaudu 50 miljonit eurot, mida juba 2024. aastal peeti puhkuste ühtlustamise võimalikuks kokkuhoiuks, ei olegi enam kokkuhoid? Kas aasta-aastalt lihtsalt analüüsimine on ikka kõige õigem tegevus või peaks selle teemaga julgemalt lihtsalt edasi minema? See on küsimus, mis vajaks küll vastust.

Kas pensionär on nüüd riigieelarve suurim vaenlane?

Kas enne pensionäride kulurea negatiivset esiletoomist ei peaks riik kriitiliselt üle vaatama hoopis oma töökorralduse?

Eriti häirib mind pensionide indekseerimise käsitlemine eelarves, sest riigieelarvet käsitlevaid artikleid lugedes jääb vägisi mulje, et üheks suuremaks probleemiks on kujunenud pensionärid ja nende pensionide indekseerimine.

Tänased pensionärid on aastakümneid töötanud, makse maksnud, lapsi kasvatanud ja Eesti riigi ülesehitamisse panustanud. Paljud neist on üle elanud rahareformi, töökohtade kadumise ja mitu majanduskriisi.

Nüüd, vanaduspõlves, peavad nad ikka ja jälle kuulma, kui suureks kuluks nad riigile on muutunud.

Selline käsitlus on lihtsalt inetu!

Viieprotsendiline tõus 2026. ja ka 2027. aastal tähendaks inimesele ca 40 eurot kuus. See on raha, mille eest tuleb osta toitu, ravimeid ja tasuda järjest kallinevaid igapäevaseid arveid. Samal ajal tõusis regionaal- ja põllumajandusministeeriumi keskmine palk 2026. aastal ligikaudu 446 euro (14%) võrra kuus ja korralik tõus oli kõigis 11 ministeeriumis. Suurem osa pensionäridest peab leppima alla 800 eurose pensioniga ja ca 5% tõus nüüd küll mingi luksus ei ole. Need on küll veidi erinevad näitajad ning ministeeriumi keskmise palga kasv ei tähenda iga töötaja samasugust palgatõusu. Kuid erinevus paneb küsima, millistest põhimõtetest riigi raha jagamisel lähtutakse ja miks üks tõus on negatiivsem kui teine.

Kes siis lõpuks riigieelarve eest vastutab?

Küsimusele, kas riigieelarvest eraldatud raha kasutamisetulemuslikkust üldse piisavalt mõõdetakse, ei ole võimalik adekvaatset vastust saada.

Tegelikult tahaksin sellele vastust!

Kui ministeeriumid koostavad oma eelarveid kulupõhiselt, siis miks riigikogule esitatav eelarve ei  selgita arusaadavalt, millele raha tegelikult kulub? Miks udutatakse? Kuidas saab rääkida riigi rahanduse kordategemisest, kui 2027. aasta eelarvesse kavandatakse juba ette miljarditesse ulatuv puudujääk ning laenukoormus jätkab kasvamist?

Kui palju on enne järjekordset eelarve koostamist analüüsitud ametiasutuste töökorraldust, palgafonde, lisatasusid, puhkusekorraldust ja automatiseerimise võimalusi?

Need küsimused väärivad tähelepanu nagu kõik teisedki riigi püsikulud.

Riigi rahanduse korraldamine on valitsuse ja riigikogu ülesanne. Aga kui eelarves planeerida kohe, et kulud ületavad tulusid, siis mis kordategemisest me räägime! Eriti nõme on see, et suur osa kulusid lükatakse lihtsalt tulevikku! Ministeeriumid ise koostavad oma eelarveid kulupõhiselt ning näevad kenasti, milliste tegevuste ja eelarveridade kaudu on võimalik korralikke palgatõuse teha. Avalikkusele esitatakse aga info, millest on keeruline aru saada, kuhu raha tegelikult kulub ja milliseid tulemusi selle eest saavutatakse. On ka näited, kus aasta-aastalt lihtsalt eesmärke ja tulemusi vähendatakse, samas kui rahaline kulupool tõuseb.

Pensionärid ei koosta riigieelarvet, ei otsusta ministeeriumide palgatõusude üle ega võta riigile laenu

Ometi jääb iga-aastasest eelarvearutelust kohati mulje, nagu oleksid just nemad riigirahanduse suurim probleem. See on kurb suhtumine!

Pensionärid aitasid üles ehitada riigi, mille rahanduse eest vastutavad tänased otsustajad.

Riigieelarve kordategemine on valitsuse ja riigikogu ülesanne. Selleks on vaja läbipaistvaid arve, põhjendatud otsuseid ja vastutust.

Ja lõpetuseks üks küsimus: miks peab maksumaksja rahastama eilset töökorraldust homsete palkadega, kui tänapäevane tehnoloogia võimaldab osa tööst teha märksa kiiremini?

reede, 28. august 2026

Kas majandus kasvab - aga kas laenurahaga saab jõukaks?

 


Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo  tegi Facebookis pikaja optimistliku postituse Eesti majanduse olukorrast.

Loen neid väiteid: „Majandus kasvab juba üle kahe protsendi, kasvame kaks korda kiiremini kui Euroopa Liit keskmiselt, inimeste ostujõud paraneb, palgad kasvavad hindadest kiiremini, inflatsioon on euroala üks madalamaid ning maksuküüru kaotamine jättis inimestele rohkem raha kätte….“ Ja jään mõttesse….. Kõlab ju suurepäraselt!

Ja mis kõige huvitavam – ministri kasutatud arvud ongi nagu õiged.

Kui aga vaadata veidi sissepoole, siis kõik sõltub sellest, millised arvud välja valida, millised kõrvale jätta ja millisesse konteksti need asetada.

Ja just siin muutub majandusinfo poliitiliseks sõnumiks.

Majandus kasvab 2–2,5%. Väga hea. Aga milliselt tasemelt me vaatama hakkame?

Eesti ei ole veel  väga sügavast majanduslangusest välja jõudnud. Statistikaameti praeguse revideeritud reaalse SKP aegrea järgi oli:

2021: 30,16 mld €
2022: 30,37 mld €
2023: 29,48 mld €
2024: 29,51 mld €
2025: 29,89 mld €.

Eesti majandus on pärast pikka nõrka perioodi lõpuks kasvule pöördunud. Seda pole põhjust pisendada. Majanduskasv on kindlasti parem kui majanduslangus.

Ehk 2025. aasta reaalne SKP oli endiselt väiksem kui 2021. aastal.

Seetõttu on natuke vara hõisata ja kuulutada, et nüüd on kõik suurepärane. Me alles taastame seda, mille vahepeal kaotasime.

Aga poliitiliselt on siin päris kena retooriline trikk. See ei tähenda, et Eesti majandus oleks tegelikult vahepeal jõudsalt kasvanud. 2022 → 2023 toimus suur kukkumine ning 2024. aasta tase oli praktiliselt sama mis 2023. 2025. aastal polnud SKP endiselt jõudnud tagasi 2022. aasta tasemele!

Ja prognoos on ikkagi ainult prognoos…..

Kui meie oluliste eksporditurgude – Soome, Rootsi, Saksamaa ja laiemalt euroala – majandused kasvavad aeglaselt, siis pole Eesti 2,5–2,8% kasv sugugi automaatne: prognoosida võib ju mida iganes, aga reaalsusse võiks ikka jääda…. Prognoos pole juba saavutatud majanduskasv!

Majandus tõesti kasvab – seda pole mõtet eitada. Aga millest see kasv tuleb?
Rahandusministeerium, Eesti Pank, Swedbank, SEB ja Luminor annavad meile võimaluse kasv komponentideks lahti võtta. Väga oluline osa 2026. aasta kasvust tuleb eratarbimisest ja valitsussektori suurtest kulutustest/investeeringutest.

Mis hinnaga kasv tuleb?

Eelarvepuudujääk, kiiresti kasvav võlg, kaitsekulud, SAFE laen, mida makstakse 45 aastat jne. Siin tuleb eristada kulutamist ja investeerimist. Laenu võtmine pole iseenesest halb, kui selle eest luuakse vara, mis tõstab Eesti tulevast tootlikkust.

Kasvuprotsendist olulisem on kasvu kvaliteet.

Majanduslanguse ajal taristusse investeerimine võib olla väga tark tegu. Aga siin tekib küsimus ka investeeringute valikust. Rail Balticu kaubaveo konkurentsieelis saab tekkida eeskätt suurte kaubamahtude ja pikkade rahvusvaheliste distantside puhul – aga seda ju ei teki, sest raudtee lõpeb Eestiga ja seda veel pikki aastaid. Eesti enda mõnesajakilomeetriste vahemaade puhul on autotranspordil tugev uksest-ukseni eelis.

See Rail Baltic on hoopis teistsugune riskiprofiil kui neljarealine põhimaantee, mida Eesti ettevõtted kasutaksid kohe, sest investeering peaks ideaalis võimaldama erasektoril tulevikus sama töö ära teha vähema tööjõu, aja, kapitali ja ressursiga.

Neljarealine maantee kui hea ja lihtne näide.
Sama kaubamahu vedamiseks võib ettevõttel kuluda vähem töötunde; olemasolev auto jõuab rohkem tööd teha; sama veomaht võib vajada vähem autosid; väheneb põhivarasse seotud kapital, liisingu-, hooldus- ja kindlustuskulu ning tööjõuvajadus. Ressursikasutus muutub efektiivsemaks. See on tootlikkuse kasv, mitte lihtsalt „raha majandusse või taristusse panemine“.

Kas 2–3% kasvust piisab?

Kui Eesti pikaajaliseks kasvupotentsiaaliks kujunebki umbes 2–3%, ei ole see iseenesest katastroof.

Aga siis muutub palju tähtsamaks küsimus millest see 2–3% tuleb?

-        Kas tootlikkuse kasvust?

-        Kas ettevõtete investeeringutest?

-        Kas ekspordi kasvust?

-        Kas kõrgema lisandväärtusega tootmisest?

Või tuleb kasv suuresti riigi kulutustest?

Need näitajad ei ole majanduse pikaajalise tervise seisukohalt sugugi üks ja sama asi.

Inimeste ostujõud kasvab. Aga milliselt tasemelt?

Eurostat avaldas juunis 2026 andmed 2025. aasta tegeliku individuaalse tarbimise ehk AIC kohta. Seda kasutatakse inimeste materiaalse heaolu võrdlemiseks riikide vahel.

Eesti tulemus oli 74% Euroopa Liidu keskmisest

See tähendab, et Eesti oli ELis tagantpoolt kolmas. Meist madalam oli tegelik individuaalne tarbimine ainult Lätis ja Ungaris. Eurostati 2025. aasta AIC võrdlus

Seega jah – ostujõud võib kasvada. Aga päris oluline on teada ka seda, milliselt tasemelt see kasvab.

Öelda, et inflatsioon on ainult 2%! Aga mida inimene poes näeb? Aga mida see 2% tegelikult tähendab?

See näitab hinnataseme muutust võrreldes aasta varasema ajaga. See ei näita, kui palju on hinnad tõusnud viimase nelja-viie aasta jooksul kokku.

Ja just viimast tunneb inimene poes: Kui ostukorv maksis mõni aasta tagasi 100 eurot, tõusis vahepealse suure hinnatõusuga 130 euroni ning nüüd kallineb aastaga ainult paar protsenti, võib inflatsioon tõepoolest olla väga madal. Aga ostukorv ei maksa jälle 100 eurot. Ta maksab endiselt umbes 130 eurot.

Seetõttu pole midagi kummalist selles, et inimene kuuleb uudist madalast inflatsioonist, läheb poodi ja mõtleb: millisest odavnemisest nad räägivad? Miks siis elu endiselt nii kallis on?

Praeguse valitsuse uhkus: 700 eurot maksuvaba tulu (mis ei ole isegi miinimumpalga suurune!) kõigile töötajatele. See lüke jättis tõepoolest rohkem raha kätte ning suurendas eriti keskmise ja kõrgema palgaga inimeste netosissetulekut. Alla keskmise palka saavad töötajad sellest palju ei võitnud. Kui inimese netopalk tõuseb maksureformi tõttu ühel aastal, saab see anda tarbimisele tõuke. Järgmisel aastal ei saa sama reform tema sissetulekut uuesti sama summa võrra kasvatada.

Seega, sellel oli mõju, aga see on suuresti ühekordne tasememuutus, mis on praeguseks juba ammendunud nagu pangad väidavad oma analüüsis. See ei ole teps mitte igal aastal uuesti tekkiv sissetulekukasv. Seetõttu ei ole 700 eurone tulumaksuvabadus Eesti majanduse pikaajaline kasvumootor.

Pikaajaline kasv peab lõpuks tulema ikkagi ettevõtlusest, investeeringutest, ekspordist ja tootlikkusest.

Kas erasektor on juba piisavalt tugev, et riigi laenutõuke järel ise kasvu vedada?

See on minu meelest üks tähtsamaid küsimusi.

Aga jääme ikka reaalsusse: kui Eesti pikaajaliseks kasvupotentsiaaliks hinnatakse umbes 2–3%, siis peab selle kasvu kvaliteet olema väga hea – tootlikkuse kasv, investeeringud, eksport ja kõrgem lisandväärtus. Just siin on aga Eesti pikaajalised probleemid ja praegu ei näe ma põhjust arvata, et need oleksid lahendatud.

Aga räägime siis ka riigi rahast

Rahandusministeerium ütleb ise, et riigi rahanduse väljavaade püsib pingeline. 2026. aasta eelarvepuudujäägiks prognoositakse 4,4% SKPst ning kaitsekulude suurenemise ja püsiva eelarvepuudujäägi tõttu kasvab kiiresti ka Eesti riigivõlg. Ministeeriumi prognoosi järgi võib võlakoormus jõuda 2030. aastaks 38,6 protsendini SKPst.

-        Kuidas seda kõike tulevikus rahastatakse-kust tulevad rahad laenude tasumiseks?

-        Kas suuremate maksudega?

-        Uute maksudega?

-        Kulude kärpimisega?

-        Või uue laenurahaga?

See küsimus muutub eriti oluliseks just praegu, kui valitsus tegeleb järgmise riigieelarve ja eelarvestrateegiaga.

Ja samal ajal suurendame tohutult kaitsekulusid. Kaitsekulude kasv on Eesti julgeolekuolukorras mingil määral veel mõistetav. Aga mida suuremad on summad, seda suurem peaks olema kontroll selle üle, kuidas maksumaksja raha kasutatakse.

Samas loeme täna ERR-ist Riigikontrolli aruannet, et kaitsevaldkonnas on pardakk ikka korralik: kaitseministeeriumi valitsemisala asutuste tegevuses hulgaliselt tõsiseid probleeme, mis suurendavad nende hinnangul riigi raha ja vara kuritarvitamise riski

See pole enam küsimus sellest, kas Eesti peaks kaitsesse investeerima. Küsimus on selles, kas riik suudab järjest suuremaid summasid ka läbipaistvalt, kontrollitult ja mõistlikult kasutada.

Kui majandusminister Keldo lõpetab oma postituse üleskutsega: „Proovime ise ka meie majandusse ja selle kasvu rohkem uskuda.“ mõtlen, mida küll üks valitsusliige kirjutab või kas niimoodi võib ja peabki majanduteemasid ilustama- miks arvatakse, et ettevõtja ei oska majandusandmeid analüüsida ja majanduse andmeid tuleb niimoodi kallutada, see on igatahes kohatu!

Mina sõnastaksin üleskutse teisiti:

„Eesti majandusse ei pea uskuma. Majandust peab juhtima nii, et sellesse oleks põhjust uskuda.

Et ettevõtjatel oleks põhjust investeerida. Et tootlikkus kasvaks. Et eksport suureneks.

Et inimeste reaalne elatustase läheneks Euroopa keskmisele.

Et riigi kulud ei kasvaks kiiremini kui võime neid rahastada.

Ja et maksumaksja raha kasutataks mõistlikult.“

Majanduse probleemidest rääkimine ei ole Eesti majanduse „halvemaks rääkimine“. Vastupidi – probleemidest vaikimine ei muuda majandust grammigi paremaks.

Õiged arvud ei taga veel õiget järeldust, kui neist valitakse välja ainult poliitilise sõnumiga sobivad. Mina soovin näha tervikpilti – nii seda, mis annab põhjust optimismiks, kui ka seda, mis annab põhjust muretsemiseks.


pühapäev, 23. august 2026

Kas vähem tööjõumakse võiks tähendada rohkem lapsi?

 

26%–21%–15%–8%–0% – kas Eesti maksusüsteem peaks arvestama inimese elukaarega?

Olen ettevõtja ja tähest tahtmata mõtlen sellele, et kui palju peaks riik inimese elu korraldama ning kui palju peaks ta jätma inimese enda otsustada. Leian, et inimesed peavad saama otsustada mida nad oma elult soovivad, kuidas elavad ja kuidas vananevad.

Me räägime inimese elukaarest. On üldteada, et inimese elukaarel on mitmed olulised verstapostid. Sünnime, kasvame, käime koolis, alustame tööelu, loome kodu ja pere, kasvatame lapsi ning ühel hetkel jääme vanaks. Kõike seda tahame kogeda ja tunda end vajalikuna ja väärikana. Ja igas eluetapis on meie vajadused erinevad.

Kas praegu lastakse meil endil otsustada: siinkohal pean väitma, et riik kipub järjest rohkem arvama, et tema teab inimesest endast paremini, mida inimene vajab. Liiga palju tahab ta meie eest otsustada ja see ei ole okey.

Siin on minu jaoks üks vastuolu.

Valimispäeval Riigikogusse liikmeid valides on inimene väga kompetentne. Valimispäeval usaldatakse inimese kätte terve riigi tulevik. Aga pärast valimisi käitub riik temaga sageli nii, nagu inimene nüristuks ja sama inimene ei suudaks enam ise otsustada, mida oma teenitud rahaga teha.

Selle inimese eest otsustamisel on hind ja üheks hinnaks võib olla vähene sündimus 2025. aastal Eestis: ainult 9240 last.

Veel 2021. aastal sündis lapsi 13 272. Praeguseks on summaarne sündimuskordaja langenud 1,16-ni. Aastatel 2017–2021 oli see keskmiselt 1,62. (Statistikaamet) Aga minu jaoks on veel kõnekam üks teine number.

2025. aastal sündis Eestis: 4010 esimest last → 3092 teist last →2138 kolmandat või enam last.

Võrreldes 2021. aastaga sündis esimesi lapsi 19% vähem, teisi lapsi juba 35% vähem ning kolmandaid ja järgmisi koguni 40% vähem. See ütleb midagi väga olulist. Probleem algab juba sellest, et sünnib järjest vähem esimesi lapsi. Üha rohkem peresid ei jõua enam ka teise lapseni, rääkimata kolmandast või neljandast. (Statistikaamet)

Miks?

Kindlasti pole sellel ühte põhjust. Inimesed teevad laste saamise otsuseid väga erinevatel põhjustel ja riik ei saa ega tohigi otsustada, mitu last kellelgi olema peab.

Aga majanduslikku poolt ei saa samuti olematuks rääkida.

Kui tahame, et Eesti sündimuskordaja tõuseks praeguselt 1,16-lt, ei piisa üksikutest toetustest ega kampaaniatest. Peame vaatama inimese kogu elukaart ja küsima, millal vajab pere oma teenitud raha kõige rohkem.

Millal on inimesel raha kõige rohkem vaja?

Minu arvates on vastus üsna lihtne: just siis, kui luuakse perekond, sünnivad ja kasvavad lapsed.

Noor pere loob kodu, maksab sageli eluasemelaenu (või üüratut üüri), ostab mööblit ja kodumasinaid, kasvatab lapsi, ostab neile riideid ja jalanõusid, maksab transpordi, huvitegevuse ja saja muu asja eest ning kannab sellel ajal korraga oma elu üht suurimat rahalist koormust.

Esimene suur muutus on esimene laps: see muudab vanemate senist elukorraldust täielikult ning on pere jaoks ka suur majanduslik muutus. Teine laps muudab kogu pere rohkem ja seega on ka muutus veel suurem. Kolmandast ja enamatest lastest rääkimata.

Ükski laps ei ole vähem tähtis kui järgmine.

Aga mida teeb meie maksusüsteem?

Maksustame lastega vanemate töötasu sisuliselt sama loogika järgi nagu inimest, kellel ülalpeetavaid lapsi pole või kelle lapsed on juba täiskasvanud.

Ühe inimese 1400-eurosest palgast elab üks inimene. Teise inimese samast 1400-eurosest palgast võib elada kolm või neli inimest. Tulumaksumäär on ikka sama. Kas see on ikka mõistlik?

Minu meelest tasuks küsida: miks? Eestis kipub perepoliitika arutelu jõudma alati toetusteni.

Aga äkki vaatame asja korraks teistpidi.

Miks peab riik kõigepealt töötavalt lapsevanemalt maksu võtma ja seejärel osa rahast talle toetusena tagasi maksma? Miks ei võiks laste kasvatamise perioodil lihtsalt vähem maksu võtta?

Eesti maksusüsteem peaks tunnustama inimese elukaarel kogu laste kasvatamise elukaart: lastega perele ei peaks üksnes toetusi maksma, vaid eelkõige tuleks jätta talle tema tugevus perena ja laste kasvatamise aastatel jätta talle rohkem tema enda teenitud raha kätte.

See oleks hoopis teistsugune põhimõte. Mitte: „riik toetab sind“,

vaid: „sa kasvatad lapsi ja riik jätab sulle sellel eluetapil rohkem sinu enda teenitud raha.“

26% – 21% – 15% – 8% – 0%

Praegu on Eestis tulumaks 22% ja üldine maksuvaba tulu 700 eurot kuus. Aastast 1994 kehtestati Eestis ühetaoline 26% tulumaksumäär. See püsis kuni 2004. aasta lõpuni, misjärel hakati määra järk-järgult alandama.

Mis juhtuks, kui läheksime tagasi 26-protsendilise üldise tulumaksumäära juurde, kuid seoksime inimese tegeliku maksumäära tema kasvatatavate laste arvuga?

Minu nägemuses oleks üldine tulumaksumäär 26%, ühe lapse kasvatamise ajal 21%, kahe lapse kasvamise ajal 15%, kolme lapse kasvamise ajal 8% ning nelja või enama lapse kasvamise ajal 0%. Näiteks:

Kasvatatavaid lapsi

Tulumaksu määrad

0

26%

1

21%

2

15%

3

8%

4 või enam

0%

Samal ajal võiks vähemalt miinimumpalga suurune töötasu olla tulumaksuvaba.

Maksusoodustus kehtiks lapse täisealiseks saamiseni ning õppimise jätkamisel kuni tema 21. eluaastani. Kui täisealine noor lõpetab õppimise varem ja alustab iseseisvat tööelu, lõpeks ka lapsega seotud maksusoodustus.

Ja mis kõige olulisem: maksusoodustus kajastuks juba palgapäeval.

Inimene ise otsustab, kas ta ostab selle raha eest lapsele jalanõud, maksab kodulaenu, teeb remonti, paneb raha kõrvale või viib pere teatrisse.

See tähendaks – riik võtaks töötavalt inimeselt vähem tema enda teenitud raha ära. Kui lapsi veel ei ole või kui lapsed saavad suureks, lõpeb soodustus ja inimene pöördub tagasi üldise maksumäära juurde.

Selline süsteem lähtuks põhimõttest, et inimese rahavajadus ei ole kogu elukaarel ühesugune. Lastega inimesel võib iga euro olla olulisem kui samal inimesel, kellel lapsi ei ole või kelle lapsed on juba täiskasvanud ja asunud oma ellu.

Ka riigis kasutatav maksusüsteem võiks seda elukaart lõpuks tunnustada.

Mida see päriselt tähendaks?

Võtame näiteks kahe töötava vanemaga Jõgevamaa pere. 2026. aasta I kvartalis oli Jõgeva maakonna mediaanpalk 1404 (Eesti mediaan 1753) eurot kuus. Oletame, et mõlemad vanemad teenivad selle summa.

Kui maksuvaba tulu oleks miinimumpalga ehk 946 euro ulatuses ning üldine tulumaksumäär 26%, väheneks laste kasvatamise ajal tulumaksumäär vastavalt laste arvule 21, 15, 8 ja 0 protsendini.

Kiire ümberarvutus annab umbes:

Kasvatatavaid lapsi

Tulumaksumäär

Pere maksuvõit eurodes kuus*

Aastane maksuvõit eurodes

1

21%

~44

~523

2

15%

~96

~1150

3

8%

~157

~1881

4+

0%

~226

~2718

* Kahe 1404 € brutopalka teeniva vanema kohta kokku, võrreldes 26% üldmääraga; arvutus arvestab 946 € maksuvaba tulu ja töötaja töötuskindlustusmakset.

Kolme lapsega Jõgevamaa mediaanpalka teenivale paarile jääks aastas ligi 1900 eurot rohkem nende enda teenitud raha kätte. Lisaks säiliksid praegused peretoetused.

Kes selle kinni maksab?

See küsimus tuleb loomulikult kohe.

Praegu on üldine tulumaksumäär 22% ja maksuvaba tulu 700 eurot kuus. Senise ja paratamatult lihtsustatud mudelarvutuse järgi oleks reformi staatiline eelarvemõju umbes 300 - 350 miljonit eurot aastas! Staatiline tähendab siin lihtsat esimese ringi arvutust: kui palju tulumaksu jääks uute reeglite tõttu riigile laekumata juhul, kui eeldame, et inimeste tarbimine, töötamine ja kogu ülejäänud majandus jäävad muutumatuks.

Aga päriselus midagi siiski muutub kogu aeg.

Staatiline maksukaotus ei võrdu lõpliku kuluga: Kui lastega perele jääb iga kuu näiteks 100, 200 või 300 eurot rohkem kätte, ei kao see raha õhku. Lastega ja eriti väiksema sissetulekuga peredele kätte jäävast rahast läheb suur osa toidule, riietele, eluasemele, remondile, transpordile, teenustele ja laste vajadustele.

See raha läheb tagasi majandusringlusse.

Riik saab osa sellest tagasi käibemaksuna, osa aktsiisidena ning järgmises ringis ettevõtete suurema käibe, palkade ja muude maksudena.

Seetõttu ei tähenda näiteks 300–350 miljonit eurot väiksemat esmast tulumaksulaekumist automaatselt sama suurt lõplikku eelarveauku. Kui suur osa sellest majandusringluse kaudu riigieelarvesse täpsemalt tagasi jõuaks, vajaks juba põhjalikumat dünaamilist mõjuanalüüsi. Lihtsustatud stsenaariumarvutuse järgi võiks pärast osa raha tagasijõudmist käibemaksu, aktsiiside ja muu majandusaktiivsusega seotud maksudena reformi neto(eelarve)mõju jääda ligikaudu miinusesse umbes 250–300 miljoni euro suurusjärku aastas. Kindel on aga see, et 300–350 miljoni euro suurune staatiline maksutulu vähenemine ei võrdu automaatselt sama suure lõpliku eelarvemõjuga.

Jah, sellel reformil on hind – aga see on investeeringu hind.

Sest ka sellel, kui me midagi ei tee, on hind!  

Küsimus on selles, kumba Eesti endale paremini lubada saab: kas umbes 250-300 miljoni euro suurust iga-aastast eelarvelist panust (mina ütlen küll investeeringut) laste kasvatamise aastatel perede maksukoormuse vähendamisse või olukorda, kui sündimuskordaja jääb 1,16 juurde ja aastas sünnib alla 10 000 lapse. Sest paarikümne aasta pärast on küsimus selles, kui palju on Eestis elanikke, kes töötab, kes maksab makse ja kes peab üleval pensioni- ja tervishoiusüsteemi.

Kui 2025. aastal oleks sündinud sama palju lapsi kui 2021. aastal, oleks neid olnud 4032 rohkem. Paarikümne aasta pärast oleks suur osa sellest põlvkonnast jõudmas tööturule. Kahjuks neid ei sündinud 2025. aastal.

Aga kui palju maksab see, kui lapsi ei sünni?

Võtame Jõgevamaa näite. Jõgevamaa 2026. aasta I kvartali mediaanpalk oli 1404 eurot. Tuhat sellist tulevast töötajat teeniksid tänases rahas kokku ligi 16,9 miljonit eurot brutopalka aastas. Neljakümneaastase tööelu jooksul oleks see ligi 674 miljonit eurot palgatulu.

2025. aastal sündis Eestis aga 4032 last vähem kui 2021. aastal. Kui kasutada ainult illustratsiooniks sama tänast Jõgevamaa mediaanpalka, vastaks see ühe tööaasta jooksul umbes 68 miljoni euro suurusele palgatulule ja 40 tööaasta jooksul juba umbes 2,7 miljardile eurole.

See 2,7 miljardit ei ole riigi saamata jääv maksutulu ega otsene kahju. See näitab üksnes tekkimata jääva võimaliku palgatulu suurusjärku tänastes hindades. Tegelik majanduslik mõju sõltuks tulevasest tööhõivest, rändest, tootlikkusest ja palkadest. Kuid suurusjärk näitab midagi olulist: need arvud ei näita „inimeste hinda“. Inimese väärtust ei saa eurodes mõõta. Küll aga saab eurodes mõõta seda, kui suure majandusliku panuse võib Eesti kaotada, kui järgmist põlvkonda (ehk lapsi) jääb järjest vähemaks.

Kas raha väärtus muutub inimese elukaarel?

Siit jõuan tagasi mõtte juurde, millest alustasin.

Minu arvates teeb riik vea, kui käsitleb inimese raha vajadust kogu elu jooksul ühetaolisena. Lastega pere jaoks võib 100 eurot täna olla palju väärtuslikum kui sama summa siis kui lapsed on suured, kui lapsed on iseseisvad, kodu suuresti välja makstud ja pere igapäevased kohustused hoopis teistsugused.

See ei tähenda, et vanaduseks ei peaks koguma. Peaks. Aga kogu elu ei saa elada tulevase vanaduspõlve nimel nii, et kõige suuremate kohustustega eluaastatel pigistame perelt viimase välja.

Kui Eesti tahab sündimust toetada, siis võib-olla peaksime vähem rääkima sellest, mida riik peredele annab, ja rohkem sellest, kui palju riik laste kasvatamise aastatel peredelt ära võtab.

Kui Eesti tahab sündimust toetada, peab riik vähendama laste kasvatamisega kaasnevat majanduslikku survet just nendel eluaastatel, mil see surve on kõige suurem.

Kas poleks aeg, et ka Eesti maksusüsteem hakkaks lõpuks inimese elukaart tunnistama – laste kasvatamist päriselt tunnustama?