järg: ⚡ 7 miljonit kasumit. Aga kuhu kadusid ülejäänud miljonid?

 

Eelmises loos kirjutasin taastuvenergia toetustest ja Enefit Windist.
Aga Enefit Windi 2025. aasta majandusaasta aruannet lähemalt vaadates jäi mulle silma midagi, mis väärib täiesti eraldi lugu.
Ettevõtte puhaskasum oli 2025. aastal 7,1 miljonit eurot. Polegi riigile kuuluva suure taastuvenergiaettevõtte kohta teab mis tohutu number.

Aga vaatame natuke seda lähemalt.

Enefit Windi teenis põhitegevusega (taastuvenergia tootmine ) enne intresside, maksude ja põhivara kulumi arvestamist ligi 49,3 miljonit eurot. Pärast põhivara kulumi arvestamist oli ärikasum veel 31,6 miljonit eurot.

Kuidas sellest lõpuks ainult 7,1 miljonit järele jäi?

Üks vastus peitub (laenu)intressides. Enefit Windi 2025. aasta intressikulu ulatus umbes 24,6 miljoni euroni.

Ja nüüd läheb asi huvitavaks.

Valdav osa sellest oli seotud kontsernisisese (Eesti Energia) finantseerimisega. Enefit Windi aruandest vaatab vastu ligikaudu 253 miljonit eurot kontsernisiseseid laenukohustusi ja 8% intressimäär.

🤔 Kaheksa protsenti intressimäär!

Hakkasin siis vaatama, millise hinnaga on sama Eesti Energia kontsern mujalt raha saanud.

• Enefit Greeni väliste pangalaenude keskmine intress oli 2024. aasta lõpus umbes 3,9%.

• Eesti Energia on kasutanud välisfinantseerimist märksa madalamate intressidega ning emiteeris 2025. aastal kolmeaastase avaliku võlakirja 5% intressiga.

! Aga Enefit Wind maksab kontserni sees 8% intresse.

250 miljoni euro puhul ei ole protsendipunktid enam pisiasi.

Lihtsalt suurusjärgu mõistmiseks: kui 250 miljonit eurot on laenukohustusi, siis maksab 8% aastane intress 20 miljonit eurot. Samas 5% laenuintressi puhul oleks see summa 12,5 miljonit. Kolme protsendipunkti erinevus tähendaks sellise summa puhul 7,5 miljonit eurot aastas kokkuhoidu.

Ja nüüd üks eriti huvitav kokkusattumus. Ma ei tahaks väita, et Enefit Windi 8% intress oleks ebaseaduslik või kunstlikult määratud. Selle kohta mul tõendeid ei ole. Aga mul on küsimus:

👉 Miks maksab riigile kuuluva Eesti Energia kontserni tütarettevõte (Enefit Windi ) kontserni sees raha kasutamise eest 8%, kui sama kontsern on suutnud väljast raha kaasata märksa odavamalt?

• Kuidas 8% kujunes?
• Milliste turutehingutega seda võrreldi?
• Kas odavam finantseerimine oli võimalik?

Otsisin vastust ka avalikest majandusaasta aruannetest. Ma ei leidnud sealt avalikku arvutust, mis näitaks, kuidas intress just 8% kujunes. Võimalik, et selline põhjendus või siirdehindade analüüs on kontsernil olemas. Aga riigiettevõtte puhul tekib minul järgmine küsimus: Miks ei ole see (suur) laenuprotsendi põhjendus riigile kuuluva kontserni puhul avalik?

Sest Enefit Wind ei ole suvaline eraettevõte. Enefit Wind kuulub Eesti Energia kontserni ja Eesti Energia kuulub Eesti riigile. Ehk lõpuks meile.

Ja siin muutub asi minu jaoks veel põhimõttelisemaks, sest samal ajal räägitakse elektritarbijale pidevalt, kui kapitalimahukas on energeetika, kui suuri investeeringuid on vaja ning miks elektriarvele tuleb erinevaid tasusid pidevalt lisada. Aga siis võiks tarbijal olla õigus küsida ka vastupidist: 👉 kui hoolikalt kasutatakse neid sadu miljoneid eurosid riigile kuuluva energiakontserni sees?

Eriti arvestades, et Eesti Energia finantsriskide juhtimine on varem olnud riigi erikontrolli  objekt ning kontroll tõi välja väga suuri kahjumeid ja tõsiseid puudusi riskijuhtimises! Seetõttu ei rahulda mind praegune info, milles videtakse: „8% on laenuintress kontsernisisesele laenule.“ See on lihtsalt number, mille kohta on mul tekkinud küsimused: miks 8%?

Ja kõige lihtsam küsimus: 👉 miks oli 8% intressikulu Eesti riigi ja Eesti Energia kontserni jaoks parem lahendus kui 5% intressikulu?

Kui sellele on mõistlik majanduslik põhjendus, siis peaks selle avalikult välja ütlema. Kui aga sellist põhjendust ei ole, muutub küsimus juba märksa ebamugavamaks. Sest kontsernisiseselt makstud intress ei kao tingimata Eesti Energia kontsernist kuhugi – ühe kontserniettevõtte kulu võib olla teise tulu. Küll aga juhtub midagi muud: Enefit Windi enda kasum muutub „paberil“ oluliselt väiksemaks ja kas siis saab tarbijale öelda, et taastuvenergia tootmine on vähe kasumlik, aga mis on tegelikkus?

Üks asi aga juhtub kindlasti: suur intressikulu vähendab Enefit Windi enda puhaskasumit väga oluliselt.

Ja siit tekib minul juba hoopis teine küsimus:

Millise pildi annab riigikontsern avalikkusele oma taastuvenergiaäri tegelikust tasuvusest.

• 31,6 miljonit eurot ärikasumit.
• 24,6 miljonit eurot intressikulu.
• 7,1 miljonit eurot puhaskasumit.
• Ja selle kõrval 8,3 miljonit eurot taastuvenergia toetust.

! Kas Enefit Windi 7,1 miljoni euro suurune puhaskasum annab avalikkusele üldse õige ettekujutuse sellest, kui kasumlik taastuvenergia tootmine tegelikult oli?

👉 Miks on riigile kuuluva energiakontserni sees valitud just selline finantseerimismudel?

👉 Kui 8% kontsernisisene intress muudab Enefit Windi eraldiseisva taastuvenergia tootmise majandustulemuse avalikkusele kehvemaks, siis mida annab see finantseerimismudel Eesti Energia kontsernile tervikuna?

👉 Kas kontserni sees ühest taskust teise liikuv intress ja elektritarbijalt kontserni sisse tulev taastuvenergia toetus peaksid avalikus arutelus üldse olema samal kaalul?

👉 Ja kui sama ettevõte saab samal ajal elektritarbijalt miljoneid eurosid taastuvenergia toetust, siis kas meil pole õigust näha kogu pilti?

Riigile kuuluva kontserni puhul tahaksin avalikest aruannetest saada vastused vähemalt neljale lihtsale küsimusele:

• Kuidas kujunes Enefit Windi 8% intressimäär?
• Kas ja miks ei olnud võimalik kasutada odavamat finantseerimist?
• Kellele läheb kontserni sees Enefit Windi makstav intress?
• Milline on nende intresside mõju Eesti Energia kontserni konsolideeritud tulemusele?

Ja veel olulisem:

👉  kas kontserni sees liikuv intressikulu peaks olema argument, mille põhjal hinnatakse taastuvenergia tootmise tegelikku tasuvust või toetuse vajalikkust?

Sest riigiettevõtte raha ei ole päris „kellegi teise raha“.

See on lõpuks meie kõigi vara.

⚡ Kui palju kasumit on piisavalt, et tarbija ei peaks enam peale maksma taastuvenergiale?

 ERR-i ülevaates 2025. aastalmakstud riigiabist jäi mulle silma kolm numbrit. Taastuvatest energiaallikatest energia tootmiseks maksti tegevusabi:

🔹 Enefit Windile 8,5 miljonit eurot
🔹 Utilitas Tallinna Elektrijaamale 7,9 miljonit eurot
🔹 Aidu Infrale 7,9 miljonit eurot

Kokku üle 24 miljoni euro.

Hakkasin vaatama, kellele ja mille eest me õigupoolest maksame. Ja mida rohkem majandusaasta aruandeid lugesin, seda rohkem tekkis küsimusi.

Võtame näiteks Utilitas Tallinna Elektrijaama.

2025. aastal oli ettevõtte müügitulu 65,1 miljonit eurot ja puhaskasum 23,7 miljonit eurot.

See teeb puhaskasumi marginaaliks üle 36%. Seega teenis ettevõte kahe aastaga kokku üle 47 miljoni euro puhaskasumit! Aga 2025. aastal saab ta taastuvenergia toetust 7,94 miljonit eurot.

Ettevõte maksis samal ajal omanikule dividende ning vähendas oma kontsernisisest laenukoormust.

Või vaatame Aidu Infrat, mis sai 2025. aastal 7,9 miljonit eurot taastuvenergia tegevusabi.

Siin läheb pilt aga eriti huvitavaks. Aidu Infra enda viimases majandusaasta aruandes on tulusid vaid 281 790 eurot ning ettevõte lõpetas perioodi 80 754 euro suuruse kahjumiga.

Kuidas saab ettevõttele omistatud 7,9 miljoni euro suurune taastuvenergia tegevusabi olla kordades suurem kui ettevõtte enda aruandes kajastuv aastane tulu?

Vastus peitub Aidu tuulepargi üsna keerukas omandistruktuuris: Aidu Infra loodi ise alles 2023 aastal ja haldab ta siis tuulepargi infrastruktuuri, aga omanikeks on omakorda tuulikuid omavad ettevõtted. Aidu on eraettevõte  ning see, kuidas omanikud oma ettevõtete vahel äritegevuse ning raha liikumise korraldavad, ei oleks iseenesest üldse minu asi.

Kui aga sellesse ettevõtete struktuuri liigub miljoneid eurosid elektritarbijatelt kogutud taastuvenergia toetust, siis muutub minu arvates täiesti õigustatud küsimuseks: kes on selle toetuse tegelik kasusaaja, milliste tuulikute toodangu eest seda makstakse.

Aga üks asi on kindel – ka selle toetuse raha tuleb lõpuks elektritarbijalt.

Siinkohal tekkis mul lihtne küsimus:

👉 Mida me õigupoolest toetame?

Kas taastuvenergia tootmise käivitamist ja investeerimisriski või juba väga kasumlikuks kujunenud äritegevust?

2007 aastal vastuvõetud toetusskeemi järgi saab tootja toodetud elektri eest 53,7 eurot/MWh lisaks elektri turuhinnale ning toetuse periood ulatub 12 aastani.

Pange tähele: olgu ettevõtte kasumlikkus kui suur tahes, toetuse maksmist see ei lõpeta.

Ja just siin tekib minu jaoks põhimõtteline küsimus.

💶 Miks tarbija peab väga kasumlikule ettevõttele veel peale maksma?

Taastuvenergia tasu kogutakse elektritarbijatelt ning sellest rahastatakse tootjatele makstavaid taastuvenergia toetusi.

Samas räägime aastaid inimeste toimetulekust, ettevõtete konkurentsivõimest ja kõrgest elektrihinnast.

Väikeettevõttele võib mõni tuhat eurot suurem energiakulu tähendada valikut, kas investeerida, palka tõsta või üldse edasi tegutseda.

Ja samal ajal maksab elektritarbija miljoneid eurosid toetust ettevõtetele, mille aastakasum ulatub kümnetesse miljonitesse.

Kas see on endiselt mõistlik?

🌬️ Enefit Wind muudab pildi veel huvitavamaks.

Ettevõtte enda 2025. aasta aruandes kajastati taastuvenergia toetust 8,3 miljonit eurot.

Samas jäi ettevõtte põhitegevusest enne intresside ning põhivara kulumi arvestamist ligi 49 miljonit eurot ning pärast põhivara kulumi arvestamist oli ärikasum veel 31,6 miljonit eurot.

Puhaskasumiks jäi lõpuks vaid 7,1 miljonit eurot. Miks nii vähe?

Sellest kirjutan eraldi, sest seal avaneb juba päris huvitav Eesti Energia kontsernisisese raha liikumise maailm. 😉

🌱 Aga taastuvenergia toetuste puhul on minu küsimus laiem. Ma ei taha arutleda taastuvenergia kui sellise üle. Samuti ei süüdista ma taastuvenergia ettevõtteid selles, et nad kasutavad neile seadusega antud võimalusi. Ettevõtte ülesanne ongi oma majandushuvi eest seista.

Ja siis jõuan tagasi aastasse 2007, mil see süsteem Riigikogus sündis!

Lobistajad - energiaettevõtted ja potentsiaalsed toetuse saajad - tegid Riigikogule „huvitavaid“ ettepanekuid. Samal ajal tegid energeetikaäriga seotud ettevõtjad erakondadele märkimisväärseid annetusi

Ja nüüd läheb asi veel huvitavamaks.

Tolle aegse valitsuse algses eelnõus oli taastuvelektri toetus 50 senti/kWh ehk umbes 31,96 eurot/MWh. Riigikogu majanduskomisjonist saadeti Riigikogu saali aga juba hoopis teised hinnad ehk siis 84 senti/kWh ehk 53,7 eurot/MWh.

Ehk toetuse määra suurendati Riigikogus võrreldes valitsuse ettepanekuga ligi 68%!

Ja seadus võeti vastu 66 poolthäälega.

Seetõttu tekivad päris lihtsad küsimused:

👉 Kelle huvi tookord eelkõige kaitsti – elektritarbija või toetuse saaja oma?

👉 Miks kujundati toetussüsteem, mis võimaldab maksta aastaid miljoneid eurosid toetust ka väga kasumlikele energiaettevõtetele ning mille kogukulu elektritarbijale võib ulatuda aastatel 2007–2030 umbes 1,5 miljardi euroni??

👉 Suur osa kunagi investeeringute käivitamiseks mõeldud toetusest on tänaseks muutunud lihtsalt väga heaks ja pikaajaliseks äritingimuseks ja miks seni ajani ei ole need kadunud?

Ja kõige tähtsam:

👉 Ja miks tarbija huvi selles arutelus ei olnud sama hästi esindatud kui energiaettevõtete oma?

Sest toetus ei teki õhust. Selle maksab lõpuks kinni elektritarbija ehk siis tavainimene.

Võtsin huvi pärast ette ka ühe täiesti tavalise elektriarve.

576 kWh tarbimise juures maksis börsilt ostetud elekter ise 26,88 eurot. Elektrile lisandusid elektri edastamise tasud, võrgu kuutasud, tarbimise tasakaalustamisvõimsuse kulu, taastuvenergia tasu, varustuskindluse tasu, elektriaktsiis ja lõpuks kõigele veel käibemaks.

Sellel konkreetsel arvel oli taastuvenergia tasu 4,84 eurot. Ühe inimese arvel pole see tohutu summa. Aga kui samasugust tasu kogutakse sadadelt tuhandetelt kodudelt ja ettevõtetelt, saavadki sellest kümned miljonid eurod.

Seetõttu pole taastuvenergia toetus mingi abstraktne „riigi raha“. See raha tuleb päriselt meie elektriarvetelt.

Elektriarvetel on „taastuvenergia tasu“. Utilitas Tallinna Elektrijaama aruandes on „taastuvenergia toetus 7,94 miljonit eurot“.

Nii ongi - väikeste summadena kogutakse tuhandetelt tarbijatelt ja teisele poole makstakse miljonites.

Ja toetuse saaja teenis samal aastal 23,7 miljonit eurot puhaskasumit.

Huvitav ju!

Kui inimesed ning ettevõtted peavad lugema iga eurot, siis võiks minu arvates olla täiesti normaalne küsida, kas kümnetesse miljonitesse ulatuva kasumiga ettevõttele on endiselt vaja maksta miljoneid eurosid tegevustoetust.

Taastuvenergia võib ju alguses vajada toetust. Aga kas iga taastuvenergiaettevõte vajab toetust – sõltumata sellest, kui kasumlikuks tema äri on muutunud?

Mina arvan, et see on teema mille üle tasuks arutleda!