Kas majandus kasvab - aga kas laenurahaga saab jõukaks?

 

Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo  tegi Facebookis pikaja optimistliku postituse Eesti majanduse olukorrast.

Loen neid väiteid: „Majandus kasvab juba üle kahe protsendi, kasvame kaks korda kiiremini kui Euroopa Liit keskmiselt, inimeste ostujõud paraneb, palgad kasvavad hindadest kiiremini, inflatsioon on euroala üks madalamaid ning maksuküüru kaotamine jättis inimestele rohkem raha kätte….“ Ja jään mõttesse….. Kõlab ju suurepäraselt!

Ja mis kõige huvitavam – ministri kasutatud arvud ongi nagu õiged.

Kui aga vaadata veidi sissepoole, siis kõik sõltub sellest, millised arvud välja valida, millised kõrvale jätta ja millisesse konteksti need asetada.

Ja just siin muutub majandusinfo poliitiliseks sõnumiks.

Majandus kasvab 2–2,5%. Väga hea. Aga milliselt tasemelt me vaatama hakkame?

Eesti ei ole veel  väga sügavast majanduslangusest välja jõudnud. Statistikaameti praeguse revideeritud reaalse SKP aegrea järgi oli:

2021: 30,16 mld €
2022: 30,37 mld €
2023: 29,48 mld €
2024: 29,51 mld €
2025: 29,89 mld €.

Eesti majandus on pärast pikka nõrka perioodi lõpuks kasvule pöördunud. Seda pole põhjust pisendada. Majanduskasv on kindlasti parem kui majanduslangus.

Ehk 2025. aasta reaalne SKP oli endiselt väiksem kui 2021. aastal.

Seetõttu on natuke vara hõisata ja kuulutada, et nüüd on kõik suurepärane. Me alles taastame seda, mille vahepeal kaotasime.

Aga poliitiliselt on siin päris kena retooriline trikk. See ei tähenda, et Eesti majandus oleks tegelikult vahepeal jõudsalt kasvanud. 2022 → 2023 toimus suur kukkumine ning 2024. aasta tase oli praktiliselt sama mis 2023. 2025. aastal polnud SKP endiselt jõudnud tagasi 2022. aasta tasemele!

Ja prognoos on ikkagi ainult prognoos…..

Kui meie oluliste eksporditurgude – Soome, Rootsi, Saksamaa ja laiemalt euroala – majandused kasvavad aeglaselt, siis pole Eesti 2,5–2,8% kasv sugugi automaatne: prognoosida võib ju mida iganes, aga reaalsusse võiks ikka jääda…. Prognoos pole juba saavutatud majanduskasv!

Majandus tõesti kasvab – seda pole mõtet eitada. Aga millest see kasv tuleb?
Rahandusministeerium, Eesti Pank, Swedbank, SEB ja Luminor annavad meile võimaluse kasv komponentideks lahti võtta. Väga oluline osa 2026. aasta kasvust tuleb eratarbimisest ja valitsussektori suurtest kulutustest/investeeringutest.

Mis hinnaga kasv tuleb?

Eelarvepuudujääk, kiiresti kasvav võlg, kaitsekulud, SAFE laen, mida makstakse 45 aastat jne. Siin tuleb eristada kulutamist ja investeerimist. Laenu võtmine pole iseenesest halb, kui selle eest luuakse vara, mis tõstab Eesti tulevast tootlikkust.

Kasvuprotsendist olulisem on kasvu kvaliteet.

Majanduslanguse ajal taristusse investeerimine võib olla väga tark tegu. Aga siin tekib küsimus ka investeeringute valikust. Rail Balticu kaubaveo konkurentsieelis saab tekkida eeskätt suurte kaubamahtude ja pikkade rahvusvaheliste distantside puhul – aga seda ju ei teki, sest raudtee lõpeb Eestiga ja seda veel pikki aastaid. Eesti enda mõnesajakilomeetriste vahemaade puhul on autotranspordil tugev uksest-ukseni eelis.

See Rail Baltic on hoopis teistsugune riskiprofiil kui neljarealine põhimaantee, mida Eesti ettevõtted kasutaksid kohe, sest investeering peaks ideaalis võimaldama erasektoril tulevikus sama töö ära teha vähema tööjõu, aja, kapitali ja ressursiga.

Neljarealine maantee kui hea ja lihtne näide.
Sama kaubamahu vedamiseks võib ettevõttel kuluda vähem töötunde; olemasolev auto jõuab rohkem tööd teha; sama veomaht võib vajada vähem autosid; väheneb põhivarasse seotud kapital, liisingu-, hooldus- ja kindlustuskulu ning tööjõuvajadus. Ressursikasutus muutub efektiivsemaks. See on tootlikkuse kasv, mitte lihtsalt „raha majandusse või taristusse panemine“.

Kas 2–3% kasvust piisab?

Kui Eesti pikaajaliseks kasvupotentsiaaliks kujunebki umbes 2–3%, ei ole see iseenesest katastroof.

Aga siis muutub palju tähtsamaks küsimus millest see 2–3% tuleb?

-        Kas tootlikkuse kasvust?

-        Kas ettevõtete investeeringutest?

-        Kas ekspordi kasvust?

-        Kas kõrgema lisandväärtusega tootmisest?

Või tuleb kasv suuresti riigi kulutustest?

Need näitajad ei ole majanduse pikaajalise tervise seisukohalt sugugi üks ja sama asi.

Inimeste ostujõud kasvab. Aga milliselt tasemelt?

Eurostat avaldas juunis 2026 andmed 2025. aasta tegeliku individuaalse tarbimise ehk AIC kohta. Seda kasutatakse inimeste materiaalse heaolu võrdlemiseks riikide vahel.

Eesti tulemus oli 74% Euroopa Liidu keskmisest

See tähendab, et Eesti oli ELis tagantpoolt kolmas. Meist madalam oli tegelik individuaalne tarbimine ainult Lätis ja Ungaris. Eurostati 2025. aasta AIC võrdlus

Seega jah – ostujõud võib kasvada. Aga päris oluline on teada ka seda, milliselt tasemelt see kasvab.

Öelda, et inflatsioon on ainult 2%! Aga mida inimene poes näeb? Aga mida see 2% tegelikult tähendab?

See näitab hinnataseme muutust võrreldes aasta varasema ajaga. See ei näita, kui palju on hinnad tõusnud viimase nelja-viie aasta jooksul kokku.

Ja just viimast tunneb inimene poes: Kui ostukorv maksis mõni aasta tagasi 100 eurot, tõusis vahepealse suure hinnatõusuga 130 euroni ning nüüd kallineb aastaga ainult paar protsenti, võib inflatsioon tõepoolest olla väga madal. Aga ostukorv ei maksa jälle 100 eurot. Ta maksab endiselt umbes 130 eurot.

Seetõttu pole midagi kummalist selles, et inimene kuuleb uudist madalast inflatsioonist, läheb poodi ja mõtleb: millisest odavnemisest nad räägivad? Miks siis elu endiselt nii kallis on?

Praeguse valitsuse uhkus: 700 eurot maksuvaba tulu (mis ei ole isegi miinimumpalga suurune!) kõigile töötajatele. See lüke jättis tõepoolest rohkem raha kätte ning suurendas eriti keskmise ja kõrgema palgaga inimeste netosissetulekut. Alla keskmise palka saavad töötajad sellest palju ei võitnud. Kui inimese netopalk tõuseb maksureformi tõttu ühel aastal, saab see anda tarbimisele tõuke. Järgmisel aastal ei saa sama reform tema sissetulekut uuesti sama summa võrra kasvatada.

Seega, sellel oli mõju, aga see on suuresti ühekordne tasememuutus, mis on praeguseks juba ammendunud nagu pangad väidavad oma analüüsis. See ei ole teps mitte igal aastal uuesti tekkiv sissetulekukasv. Seetõttu ei ole 700 eurone tulumaksuvabadus Eesti majanduse pikaajaline kasvumootor.

Pikaajaline kasv peab lõpuks tulema ikkagi ettevõtlusest, investeeringutest, ekspordist ja tootlikkusest.

Kas erasektor on juba piisavalt tugev, et riigi laenutõuke järel ise kasvu vedada?

See on minu meelest üks tähtsamaid küsimusi.

Aga jääme ikka reaalsusse: kui Eesti pikaajaliseks kasvupotentsiaaliks hinnatakse umbes 2–3%, siis peab selle kasvu kvaliteet olema väga hea – tootlikkuse kasv, investeeringud, eksport ja kõrgem lisandväärtus. Just siin on aga Eesti pikaajalised probleemid ja praegu ei näe ma põhjust arvata, et need oleksid lahendatud.

Aga räägime siis ka riigi rahast

Rahandusministeerium ütleb ise, et riigi rahanduse väljavaade püsib pingeline. 2026. aasta eelarvepuudujäägiks prognoositakse 4,4% SKPst ning kaitsekulude suurenemise ja püsiva eelarvepuudujäägi tõttu kasvab kiiresti ka Eesti riigivõlg. Ministeeriumi prognoosi järgi võib võlakoormus jõuda 2030. aastaks 38,6 protsendini SKPst.

-        Kuidas seda kõike tulevikus rahastatakse-kust tulevad rahad laenude tasumiseks?

-        Kas suuremate maksudega?

-        Uute maksudega?

-        Kulude kärpimisega?

-        Või uue laenurahaga?

See küsimus muutub eriti oluliseks just praegu, kui valitsus tegeleb järgmise riigieelarve ja eelarvestrateegiaga.

Ja samal ajal suurendame tohutult kaitsekulusid. Kaitsekulude kasv on Eesti julgeolekuolukorras mingil määral veel mõistetav. Aga mida suuremad on summad, seda suurem peaks olema kontroll selle üle, kuidas maksumaksja raha kasutatakse.

Samas loeme täna ERR-ist Riigikontrolli aruannet, et kaitsevaldkonnas on pardakk ikka korralik: kaitseministeeriumi valitsemisala asutuste tegevuses hulgaliselt tõsiseid probleeme, mis suurendavad nende hinnangul riigi raha ja vara kuritarvitamise riski

See pole enam küsimus sellest, kas Eesti peaks kaitsesse investeerima. Küsimus on selles, kas riik suudab järjest suuremaid summasid ka läbipaistvalt, kontrollitult ja mõistlikult kasutada.

Kui majandusminister Keldo lõpetab oma postituse üleskutsega: „Proovime ise ka meie majandusse ja selle kasvu rohkem uskuda.“ mõtlen, mida küll üks valitsusliige kirjutab või kas niimoodi võib ja peabki majanduteemasid ilustama- miks arvatakse, et ettevõtja ei oska majandusandmeid analüüsida ja majanduse andmeid tuleb niimoodi kallutada, see on igatahes kohatu!

Mina sõnastaksin üleskutse teisiti:

„Eesti majandusse ei pea uskuma. Majandust peab juhtima nii, et sellesse oleks põhjust uskuda.

Et ettevõtjatel oleks põhjust investeerida. Et tootlikkus kasvaks. Et eksport suureneks.

Et inimeste reaalne elatustase läheneks Euroopa keskmisele.

Et riigi kulud ei kasvaks kiiremini kui võime neid rahastada.

Ja et maksumaksja raha kasutataks mõistlikult.“

Majanduse probleemidest rääkimine ei ole Eesti majanduse „halvemaks rääkimine“. Vastupidi – probleemidest vaikimine ei muuda majandust grammigi paremaks.

Õiged arvud ei taga veel õiget järeldust, kui neist valitakse välja ainult poliitilise sõnumiga sobivad. Mina soovin näha tervikpilti – nii seda, mis annab põhjust optimismiks, kui ka seda, mis annab põhjust muretsemiseks.

Kas vähem tööjõumakse võiks tähendada rohkem lapsi?

 

26%–21%–15%–8%–0% – kas Eesti maksusüsteem peaks arvestama inimese elukaarega?

Olen ettevõtja ja tähest tahtmata mõtlen sellele, et kui palju peaks riik inimese elu korraldama ning kui palju peaks ta jätma inimese enda otsustada. Leian, et inimesed peavad saama otsustada mida nad oma elult soovivad, kuidas elavad ja kuidas vananevad.

Me räägime inimese elukaarest. On üldteada, et inimese elukaarel on mitmed olulised verstapostid. Sünnime, kasvame, käime koolis, alustame tööelu, loome kodu ja pere, kasvatame lapsi ning ühel hetkel jääme vanaks. Kõike seda tahame kogeda ja tunda end vajalikuna ja väärikana. Ja igas eluetapis on meie vajadused erinevad.

Kas praegu lastakse meil endil otsustada: siinkohal pean väitma, et riik kipub järjest rohkem arvama, et tema teab inimesest endast paremini, mida inimene vajab. Liiga palju tahab ta meie eest otsustada ja see ei ole okey.

Siin on minu jaoks üks vastuolu.

Valimispäeval Riigikogusse liikmeid valides on inimene väga kompetentne. Valimispäeval usaldatakse inimese kätte terve riigi tulevik. Aga pärast valimisi käitub riik temaga sageli nii, nagu inimene nüristuks ja sama inimene ei suudaks enam ise otsustada, mida oma teenitud rahaga teha.

Selle inimese eest otsustamisel on hind ja üheks hinnaks võib olla vähene sündimus 2025. aastal Eestis: ainult 9240 last.

Veel 2021. aastal sündis lapsi 13 272. Praeguseks on summaarne sündimuskordaja langenud 1,16-ni. Aastatel 2017–2021 oli see keskmiselt 1,62. (Statistikaamet) Aga minu jaoks on veel kõnekam üks teine number.

2025. aastal sündis Eestis: 4010 esimest last → 3092 teist last →2138 kolmandat või enam last.

Võrreldes 2021. aastaga sündis esimesi lapsi 19% vähem, teisi lapsi juba 35% vähem ning kolmandaid ja järgmisi koguni 40% vähem. See ütleb midagi väga olulist. Probleem algab juba sellest, et sünnib järjest vähem esimesi lapsi. Üha rohkem peresid ei jõua enam ka teise lapseni, rääkimata kolmandast või neljandast. (Statistikaamet)

Miks?

Kindlasti pole sellel ühte põhjust. Inimesed teevad laste saamise otsuseid väga erinevatel põhjustel ja riik ei saa ega tohigi otsustada, mitu last kellelgi olema peab.

Aga majanduslikku poolt ei saa samuti olematuks rääkida.

Kui tahame, et Eesti sündimuskordaja tõuseks praeguselt 1,16-lt, ei piisa üksikutest toetustest ega kampaaniatest. Peame vaatama inimese kogu elukaart ja küsima, millal vajab pere oma teenitud raha kõige rohkem.

Millal on inimesel raha kõige rohkem vaja?

Minu arvates on vastus üsna lihtne: just siis, kui luuakse perekond, sünnivad ja kasvavad lapsed.

Noor pere loob kodu, maksab sageli eluasemelaenu (või üüratut üüri), ostab mööblit ja kodumasinaid, kasvatab lapsi, ostab neile riideid ja jalanõusid, maksab transpordi, huvitegevuse ja saja muu asja eest ning kannab sellel ajal korraga oma elu üht suurimat rahalist koormust.

Esimene suur muutus on esimene laps: see muudab vanemate senist elukorraldust täielikult ning on pere jaoks ka suur majanduslik muutus. Teine laps muudab kogu pere rohkem ja seega on ka muutus veel suurem. Kolmandast ja enamatest lastest rääkimata.

Ükski laps ei ole vähem tähtis kui järgmine.

Aga mida teeb meie maksusüsteem?

Maksustame lastega vanemate töötasu sisuliselt sama loogika järgi nagu inimest, kellel ülalpeetavaid lapsi pole või kelle lapsed on juba täiskasvanud.

Ühe inimese 1400-eurosest palgast elab üks inimene. Teise inimese samast 1400-eurosest palgast võib elada kolm või neli inimest. Tulumaksumäär on ikka sama. Kas see on ikka mõistlik?

Minu meelest tasuks küsida: miks? Eestis kipub perepoliitika arutelu jõudma alati toetusteni.

Aga äkki vaatame asja korraks teistpidi.

Miks peab riik kõigepealt töötavalt lapsevanemalt maksu võtma ja seejärel osa rahast talle toetusena tagasi maksma? Miks ei võiks laste kasvatamise perioodil lihtsalt vähem maksu võtta?

Eesti maksusüsteem peaks tunnustama inimese elukaarel kogu laste kasvatamise elukaart: lastega perele ei peaks üksnes toetusi maksma, vaid eelkõige tuleks jätta talle tema tugevus perena ja laste kasvatamise aastatel jätta talle rohkem tema enda teenitud raha kätte.

See oleks hoopis teistsugune põhimõte. Mitte: „riik toetab sind“,

vaid: „sa kasvatad lapsi ja riik jätab sulle sellel eluetapil rohkem sinu enda teenitud raha.“

26% – 21% – 15% – 8% – 0%

Praegu on Eestis tulumaks 22% ja üldine maksuvaba tulu 700 eurot kuus. Aastast 1994 kehtestati Eestis ühetaoline 26% tulumaksumäär. See püsis kuni 2004. aasta lõpuni, misjärel hakati määra järk-järgult alandama.

Mis juhtuks, kui läheksime tagasi 26-protsendilise üldise tulumaksumäära juurde, kuid seoksime inimese tegeliku maksumäära tema kasvatatavate laste arvuga?

Minu nägemuses oleks üldine tulumaksumäär 26%, ühe lapse kasvatamise ajal 21%, kahe lapse kasvamise ajal 15%, kolme lapse kasvamise ajal 8% ning nelja või enama lapse kasvamise ajal 0%. Näiteks:

Kasvatatavaid lapsi	Tulumaksu määrad
0	26%
1	21%
2	15%
3	8%
4 või enam	0%

Samal ajal võiks vähemalt miinimumpalga suurune töötasu olla tulumaksuvaba.

Maksusoodustus kehtiks lapse täisealiseks saamiseni ning õppimise jätkamisel kuni tema 21. eluaastani. Kui täisealine noor lõpetab õppimise varem ja alustab iseseisvat tööelu, lõpeks ka lapsega seotud maksusoodustus.

Ja mis kõige olulisem: maksusoodustus kajastuks juba palgapäeval.

Inimene ise otsustab, kas ta ostab selle raha eest lapsele jalanõud, maksab kodulaenu, teeb remonti, paneb raha kõrvale või viib pere teatrisse.

See tähendaks – riik võtaks töötavalt inimeselt vähem tema enda teenitud raha ära. Kui lapsi veel ei ole või kui lapsed saavad suureks, lõpeb soodustus ja inimene pöördub tagasi üldise maksumäära juurde.

Selline süsteem lähtuks põhimõttest, et inimese rahavajadus ei ole kogu elukaarel ühesugune. Lastega inimesel võib iga euro olla olulisem kui samal inimesel, kellel lapsi ei ole või kelle lapsed on juba täiskasvanud ja asunud oma ellu.

Ka riigis kasutatav maksusüsteem võiks seda elukaart lõpuks tunnustada.

Mida see päriselt tähendaks?

Võtame näiteks kahe töötava vanemaga Jõgevamaa pere. 2026. aasta I kvartalis oli Jõgeva maakonna mediaanpalk 1404 (Eesti mediaan 1753) eurot kuus. Oletame, et mõlemad vanemad teenivad selle summa.

Kui maksuvaba tulu oleks miinimumpalga ehk 946 euro ulatuses ning üldine tulumaksumäär 26%, väheneks laste kasvatamise ajal tulumaksumäär vastavalt laste arvule 21, 15, 8 ja 0 protsendini.

Kiire ümberarvutus annab umbes:

Kasvatatavaid lapsi	Tulumaksumäär	Pere maksuvõit eurodes kuus*	Aastane maksuvõit eurodes
1	21%	~44	~523
2	15%	~96	~1150
3	8%	~157	~1881
4+	0%	~226	~2718

* Kahe 1404 € brutopalka teeniva vanema kohta kokku, võrreldes 26% üldmääraga; arvutus arvestab 946 € maksuvaba tulu ja töötaja töötuskindlustusmakset.

Kolme lapsega Jõgevamaa mediaanpalka teenivale paarile jääks aastas ligi 1900 eurot rohkem nende enda teenitud raha kätte. Lisaks säiliksid praegused peretoetused.

Kes selle kinni maksab?

See küsimus tuleb loomulikult kohe.

Praegu on üldine tulumaksumäär 22% ja maksuvaba tulu 700 eurot kuus. Senise ja paratamatult lihtsustatud mudelarvutuse järgi oleks reformi staatiline eelarvemõju umbes 300 - 350 miljonit eurot aastas! Staatiline tähendab siin lihtsat esimese ringi arvutust: kui palju tulumaksu jääks uute reeglite tõttu riigile laekumata juhul, kui eeldame, et inimeste tarbimine, töötamine ja kogu ülejäänud majandus jäävad muutumatuks.

Aga päriselus midagi siiski muutub kogu aeg.

Staatiline maksukaotus ei võrdu lõpliku kuluga: Kui lastega perele jääb iga kuu näiteks 100, 200 või 300 eurot rohkem kätte, ei kao see raha õhku. Lastega ja eriti väiksema sissetulekuga peredele kätte jäävast rahast läheb suur osa toidule, riietele, eluasemele, remondile, transpordile, teenustele ja laste vajadustele.

See raha läheb tagasi majandusringlusse.

Riik saab osa sellest tagasi käibemaksuna, osa aktsiisidena ning järgmises ringis ettevõtete suurema käibe, palkade ja muude maksudena.

Seetõttu ei tähenda näiteks 300–350 miljonit eurot väiksemat esmast tulumaksulaekumist automaatselt sama suurt lõplikku eelarveauku. Kui suur osa sellest majandusringluse kaudu riigieelarvesse täpsemalt tagasi jõuaks, vajaks juba põhjalikumat dünaamilist mõjuanalüüsi. Lihtsustatud stsenaariumarvutuse järgi võiks pärast osa raha tagasijõudmist käibemaksu, aktsiiside ja muu majandusaktiivsusega seotud maksudena reformi neto(eelarve)mõju jääda ligikaudu miinusesse umbes 250–300 miljoni euro suurusjärku aastas. Kindel on aga see, et 300–350 miljoni euro suurune staatiline maksutulu vähenemine ei võrdu automaatselt sama suure lõpliku eelarvemõjuga.

Jah, sellel reformil on hind – aga see on investeeringu hind.

Sest ka sellel, kui me midagi ei tee, on hind!  

Küsimus on selles, kumba Eesti endale paremini lubada saab: kas umbes 250-300 miljoni euro suurust iga-aastast eelarvelist panust (mina ütlen küll investeeringut) laste kasvatamise aastatel perede maksukoormuse vähendamisse või olukorda, kui sündimuskordaja jääb 1,16 juurde ja aastas sünnib alla 10 000 lapse. Sest paarikümne aasta pärast on küsimus selles, kui palju on Eestis elanikke, kes töötab, kes maksab makse ja kes peab üleval pensioni- ja tervishoiusüsteemi.

Kui 2025. aastal oleks sündinud sama palju lapsi kui 2021. aastal, oleks neid olnud 4032 rohkem. Paarikümne aasta pärast oleks suur osa sellest põlvkonnast jõudmas tööturule. Kahjuks neid ei sündinud 2025. aastal.

Aga kui palju maksab see, kui lapsi ei sünni?

Võtame Jõgevamaa näite. Jõgevamaa 2026. aasta I kvartali mediaanpalk oli 1404 eurot. Tuhat sellist tulevast töötajat teeniksid tänases rahas kokku ligi 16,9 miljonit eurot brutopalka aastas. Neljakümneaastase tööelu jooksul oleks see ligi 674 miljonit eurot palgatulu.

2025. aastal sündis Eestis aga 4032 last vähem kui 2021. aastal. Kui kasutada ainult illustratsiooniks sama tänast Jõgevamaa mediaanpalka, vastaks see ühe tööaasta jooksul umbes 68 miljoni euro suurusele palgatulule ja 40 tööaasta jooksul juba umbes 2,7 miljardile eurole.

See 2,7 miljardit ei ole riigi saamata jääv maksutulu ega otsene kahju. See näitab üksnes tekkimata jääva võimaliku palgatulu suurusjärku tänastes hindades. Tegelik majanduslik mõju sõltuks tulevasest tööhõivest, rändest, tootlikkusest ja palkadest. Kuid suurusjärk näitab midagi olulist: need arvud ei näita „inimeste hinda“. Inimese väärtust ei saa eurodes mõõta. Küll aga saab eurodes mõõta seda, kui suure majandusliku panuse võib Eesti kaotada, kui järgmist põlvkonda (ehk lapsi) jääb järjest vähemaks.

Kas raha väärtus muutub inimese elukaarel?

Siit jõuan tagasi mõtte juurde, millest alustasin.

Minu arvates teeb riik vea, kui käsitleb inimese raha vajadust kogu elu jooksul ühetaolisena. Lastega pere jaoks võib 100 eurot täna olla palju väärtuslikum kui sama summa siis kui lapsed on suured, kui lapsed on iseseisvad, kodu suuresti välja makstud ja pere igapäevased kohustused hoopis teistsugused.

See ei tähenda, et vanaduseks ei peaks koguma. Peaks. Aga kogu elu ei saa elada tulevase vanaduspõlve nimel nii, et kõige suuremate kohustustega eluaastatel pigistame perelt viimase välja.

Kui Eesti tahab sündimust toetada, siis võib-olla peaksime vähem rääkima sellest, mida riik peredele annab, ja rohkem sellest, kui palju riik laste kasvatamise aastatel peredelt ära võtab.

Kui Eesti tahab sündimust toetada, peab riik vähendama laste kasvatamisega kaasnevat majanduslikku survet just nendel eluaastatel, mil see surve on kõige suurem.

Kas poleks aeg, et ka Eesti maksusüsteem hakkaks lõpuks inimese elukaart tunnistama – laste kasvatamist päriselt tunnustama?

järg: ⚡ 7 miljonit kasumit. Aga kuhu kadusid ülejäänud miljonid?

 

Eelmises loos kirjutasin taastuvenergia toetustest ja Enefit Windist.
Aga Enefit Windi 2025. aasta majandusaasta aruannet lähemalt vaadates jäi mulle silma midagi, mis väärib täiesti eraldi lugu.
Ettevõtte puhaskasum oli 2025. aastal 7,1 miljonit eurot. Polegi riigile kuuluva suure taastuvenergiaettevõtte kohta teab mis tohutu number.

Aga vaatame natuke seda lähemalt.

Enefit Windi teenis põhitegevusega (taastuvenergia tootmine ) enne intresside, maksude ja põhivara kulumi arvestamist ligi 49,3 miljonit eurot. Pärast põhivara kulumi arvestamist oli ärikasum veel 31,6 miljonit eurot.

Kuidas sellest lõpuks ainult 7,1 miljonit järele jäi?

Üks vastus peitub (laenu)intressides. Enefit Windi 2025. aasta intressikulu ulatus umbes 24,6 miljoni euroni.

Ja nüüd läheb asi huvitavaks.

Valdav osa sellest oli seotud kontsernisisese (Eesti Energia) finantseerimisega. Enefit Windi aruandest vaatab vastu ligikaudu 253 miljonit eurot kontsernisiseseid laenukohustusi ja 8% intressimäär.

🤔 Kaheksa protsenti intressimäär!

Hakkasin siis vaatama, millise hinnaga on sama Eesti Energia kontsern mujalt raha saanud.

• Enefit Greeni väliste pangalaenude keskmine intress oli 2024. aasta lõpus umbes 3,9%.

• Eesti Energia on kasutanud välisfinantseerimist märksa madalamate intressidega ning emiteeris 2025. aastal kolmeaastase avaliku võlakirja 5% intressiga.

! Aga Enefit Wind maksab kontserni sees 8% intresse.

250 miljoni euro puhul ei ole protsendipunktid enam pisiasi.

Lihtsalt suurusjärgu mõistmiseks: kui 250 miljonit eurot on laenukohustusi, siis maksab 8% aastane intress 20 miljonit eurot. Samas 5% laenuintressi puhul oleks see summa 12,5 miljonit. Kolme protsendipunkti erinevus tähendaks sellise summa puhul 7,5 miljonit eurot aastas kokkuhoidu.

Ja nüüd üks eriti huvitav kokkusattumus. Ma ei tahaks väita, et Enefit Windi 8% intress oleks ebaseaduslik või kunstlikult määratud. Selle kohta mul tõendeid ei ole. Aga mul on küsimus:

👉 Miks maksab riigile kuuluva Eesti Energia kontserni tütarettevõte (Enefit Windi ) kontserni sees raha kasutamise eest 8%, kui sama kontsern on suutnud väljast raha kaasata märksa odavamalt?

• Kuidas 8% kujunes?
• Milliste turutehingutega seda võrreldi?
• Kas odavam finantseerimine oli võimalik?

Otsisin vastust ka avalikest majandusaasta aruannetest. Ma ei leidnud sealt avalikku arvutust, mis näitaks, kuidas intress just 8% kujunes. Võimalik, et selline põhjendus või siirdehindade analüüs on kontsernil olemas. Aga riigiettevõtte puhul tekib minul järgmine küsimus: Miks ei ole see (suur) laenuprotsendi põhjendus riigile kuuluva kontserni puhul avalik?

Sest Enefit Wind ei ole suvaline eraettevõte. Enefit Wind kuulub Eesti Energia kontserni ja Eesti Energia kuulub Eesti riigile. Ehk lõpuks meile.

Ja siin muutub asi minu jaoks veel põhimõttelisemaks, sest samal ajal räägitakse elektritarbijale pidevalt, kui kapitalimahukas on energeetika, kui suuri investeeringuid on vaja ning miks elektriarvele tuleb erinevaid tasusid pidevalt lisada. Aga siis võiks tarbijal olla õigus küsida ka vastupidist: 👉 kui hoolikalt kasutatakse neid sadu miljoneid eurosid riigile kuuluva energiakontserni sees?

Eriti arvestades, et Eesti Energia finantsriskide juhtimine on varem olnud riigi erikontrolli  objekt ning kontroll tõi välja väga suuri kahjumeid ja tõsiseid puudusi riskijuhtimises! Seetõttu ei rahulda mind praegune info, milles videtakse: „8% on laenuintress kontsernisisesele laenule.“ See on lihtsalt number, mille kohta on mul tekkinud küsimused: miks 8%?

Ja kõige lihtsam küsimus: 👉 miks oli 8% intressikulu Eesti riigi ja Eesti Energia kontserni jaoks parem lahendus kui 5% intressikulu?

Kui sellele on mõistlik majanduslik põhjendus, siis peaks selle avalikult välja ütlema. Kui aga sellist põhjendust ei ole, muutub küsimus juba märksa ebamugavamaks. Sest kontsernisiseselt makstud intress ei kao tingimata Eesti Energia kontsernist kuhugi – ühe kontserniettevõtte kulu võib olla teise tulu. Küll aga juhtub midagi muud: Enefit Windi enda kasum muutub „paberil“ oluliselt väiksemaks ja kas siis saab tarbijale öelda, et taastuvenergia tootmine on vähe kasumlik, aga mis on tegelikkus?

Üks asi aga juhtub kindlasti: suur intressikulu vähendab Enefit Windi enda puhaskasumit väga oluliselt.

Ja siit tekib minul juba hoopis teine küsimus:

Millise pildi annab riigikontsern avalikkusele oma taastuvenergiaäri tegelikust tasuvusest.

• 31,6 miljonit eurot ärikasumit.
• 24,6 miljonit eurot intressikulu.
• 7,1 miljonit eurot puhaskasumit.
• Ja selle kõrval 8,3 miljonit eurot taastuvenergia toetust.

! Kas Enefit Windi 7,1 miljoni euro suurune puhaskasum annab avalikkusele üldse õige ettekujutuse sellest, kui kasumlik taastuvenergia tootmine tegelikult oli?

👉 Miks on riigile kuuluva energiakontserni sees valitud just selline finantseerimismudel?

👉 Kui 8% kontsernisisene intress muudab Enefit Windi eraldiseisva taastuvenergia tootmise majandustulemuse avalikkusele kehvemaks, siis mida annab see finantseerimismudel Eesti Energia kontsernile tervikuna?

👉 Kas kontserni sees ühest taskust teise liikuv intress ja elektritarbijalt kontserni sisse tulev taastuvenergia toetus peaksid avalikus arutelus üldse olema samal kaalul?

👉 Ja kui sama ettevõte saab samal ajal elektritarbijalt miljoneid eurosid taastuvenergia toetust, siis kas meil pole õigust näha kogu pilti?

Riigile kuuluva kontserni puhul tahaksin avalikest aruannetest saada vastused vähemalt neljale lihtsale küsimusele:

• Kuidas kujunes Enefit Windi 8% intressimäär?
• Kas ja miks ei olnud võimalik kasutada odavamat finantseerimist?
• Kellele läheb kontserni sees Enefit Windi makstav intress?
• Milline on nende intresside mõju Eesti Energia kontserni konsolideeritud tulemusele?

Ja veel olulisem:

👉  kas kontserni sees liikuv intressikulu peaks olema argument, mille põhjal hinnatakse taastuvenergia tootmise tegelikku tasuvust või toetuse vajalikkust?

Sest riigiettevõtte raha ei ole päris „kellegi teise raha“.

See on lõpuks meie kõigi vara.

Kas Eesti riigil on rahapuudus või raha juhtimise probleem?

 

Viimasel ajal kuuleme pidevalt, et riigil on raha vähe. Eelarve on puudujäägis, riigivõlg kasvab, maksud tõusevad ning inimestele ja ettevõtetele selgitatakse, et riigi rahanduse kordasaamiseks peavad kõik rohkem panustama.

Selle taustal annab Riigikontrolli värske ülevaade SmartCapi riskikapitalifondidesse paigutatud riigi rahast pehmelt öeldes mõtteainet.

Riigieelarvest on SmartCapi riskikapitalifondides osalemiseks eraldatud kokku ligi 466 miljonit eurot. 2025. aasta lõpuks oli investeerimislepinguid sõlmitud 230,4 miljoni euro ulatuses, kuid tegelikult oli välja makstud 119,5 miljonit eurot. Samal ajal oli fondides tulevaste investeeringute ja kulude jaoks vaba raha koguni: 261 miljonit eurot. Ehk siis suur osa sellest rahast seisis tähtajalistel hoiustel ja lihtsalt ootas investeerimist.

Ühes taskus 261 miljonit, teisest otsime laenu?

Siin tekib minu jaoks kogu loo üks olulisemaid küsimusi. Kui riigil on sadu miljoneid eurosid, siis miks tuleb see raha riigikassast ette välja kanda?

Riigikontrolli kirjeldatud riskikapitalifondide tavapärase tööloogika järgi kannavad investorid raha fondi siis, kui seda on vaja juba võetud investeerimiskohustuste täitmiseks. SmartCapi (allub majandus- ja kommunikatsiooni­ministeeriumile) puhul on riik aga kandnud fondidesse raha, millele alles hakatakse investeerimisvõimalusi otsima.

Samal ajal on Rahandusministeerium pidanud riigikassa igapäevaste kuluvajaduste katmiseks laenu võtma.

Lihtsasse keelde tõlgituna näeb olukord minu jaoks välja umbes nii: riigi ühes taskus seisavad sajad miljonid eurod, aga selle asemel, et vajadusel raha sealt võtta, võtab riik laenu ja uusi kohustusi juurde.

Kas see ongi korras rahandus?

Riigikontrolör Janar Holm nimetab sellist lähenemist vastutustundetuks. Riigikontroll läheb oma hinnangus tegelikult veel kaugemale ja nimetab olukorda ebaotstarbekaks rahakasutuseks.

Laenuraha ei ole tasuta

Siia juurde tasub vaadata, millise hinnaga Eesti riik ise raha laenab.

2025. aasta märtsis emiteeris riik lühiajalisi võlakirju:

§  6 kuuks keskmise tootlusega 2,266%;

§  12 kuuks keskmise tootlusega 2,220%.

Septembris olid vastavad tootlused:

§  6 kuuks 2,078%;

§  12 kuuks 2,105%.

Need ei ole neljaprotsendilised intressid, mida oleme näinud mõne varasema emissiooni puhul, kuid tasuta pole see raha sellegipoolest. Ja summade suuruse mõistmiseks tasub teha üks väga lihtne arvutus.

Üks protsendipunkt 261 miljonilt eurolt tähendab 2,61 miljonit eurot aastas!

§  Pool protsendipunkti tähendab 1,305 miljonit eurot.

§  Kõigest 0,1 protsendipunkti tähendab juba 261 000 eurot.

Ma ei väida, et need summad on SmartCapi tõttu riigile tekkinud kahju. Sellist järeldust olemasolevate andmete põhjal teha ei saa. Küll aga näitavad need numbrid, kui oluline on sadade miljonite eurode puhul raha liikumise ajastus ja selle hind.

Vastuväide võiks ju olla: Aga raha teenis ju hoiustel intressi

Teenis küll ja see on oluline fakt. SmartCapi fondides investeerimist ootav raha teenis 2025. aastal 9,7 miljonit eurot intressitulu. Seda ei saa mitte märkimata jätta. Esmapilgul võikski seetõttu küsida: milles siis probleem? Kui raha teenis hoiustel miljoneid eurosid, äkki oli kõik väga hästi?

Minu arvates just siit algab kõige huvitavam osa.

Õige küsimus ei ole ainult: „Kui palju teenis SmartCapi raha hoiustel intressi?“

Õige küsimus on: „Milline oli kogu lahenduse majanduslik tulemus riigi jaoks võrreldes olukorraga, kus investeerimist ootav raha oleks püsinud riigikassas kuni hetkeni, mil seda tegelikult vaja läheb?“

Sest samal ajal, kui raha teenis SmartCapi kaudu hoiuseintressi, olid SmartCapi fondide valitsemiskulud 2025. aastal 6,4 miljonit eurot ning riik hankis oma rahavoogude vajadusteks laenuraha.

See teeb selle teema veel huvitavamaks.

Selleks, et maksumaksja saaks teada, kumb lahendus oli riigile tegelikult kasulikum, oleks vaja näha terviklikku arvutust.

• Kui palju teeniti hoiuseintressi?
• Kui palju maksti valitsemistasusid?
• Kui palju maksis samal ajal riigi laenuraha?
• Kui palju oleks riik saanud oma laenuvajadust vähendada, kui investeerimiseks veel mittevajalik raha oleks püsinud riigikassas?

Kus on see arvutus? Minu arvates on maksumaksjal õigus seda teada. Aga seda lihtsalt ei leia!

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ise möönab, et raha hoidmise süsteemi saab parandada. Ja kõige huvitavam on see, et süsteemi tahetakse nüüd alles muuta: hoida suuremat osa investeerimist ootavast rahast edaspidi riigikassas ning anda see SmartCapi käsutusse alles siis, kui seda investeeringuteks vaja läheb.

See on minu arvates kogu loos väga oluline detail.

Sest kui raha saab hoida riigikassas kuni tegeliku investeerimisvajaduse tekkimiseni, tekib üsna loomulik küsimus: miks ei tehtud seda juba varem?

Veel suurem probleem – kuidas mõõdetakse tulemust?

Rahast endast veelgi rohkem häirib mind teine Riigikontrolli tähelepanek.

SmartCapi fondidele on seatud suured eesmärgid: parandada innovaatiliste ettevõtete kapitali kättesaadavust, arendada rohetehnoloogiaid ja tugevdada kaitsetööstust.

Kõlab hästi! Aga nende eesmärkide juures puuduvad selged mõõdetavad sihttasemed ja tähtajad.

See tähendab, et riigil pole praegu võimalik sisukalt hinnata, kas tehtud riskikapitaliinvesteeringud on saavutanud soovitud tulemuse ja olnud põhjendatud. Ettevõtja pilguga vaadates on seda eriti raske mõista. Kui mina panen ettevõttes raha mingisse projekti, tahan teada:

• Mida ma selle rahaga saavutan?
• Kui kiiresti?
• Kui suur on risk?
• Kui palju see maksab?
• Kuidas ma hiljem mõõdan, kas otsus oli õige?

Miks peaks sadade miljonite eurode maksumaksja raha puhul latt madalamal olema?

Üle poole kohustustest välismaistele fondivalitsejatele

Riigikontroll toob välja veel ühe tähelepanuväärse asja.

Üle poole fondiinvesteeringute kohustuste kogusummast on suunatud välismaistele fondivalitsejatele.

Eeldus on, et tulevikus jõuab suuremahuliste allfondide kaudu Eestisse investeeringuid tagasi rohkem, kui SmartCap sinna esialgu investeerib. See võib täiesti õnnestuda, aga võib ka ebaõnnestuda. Aga sõna „võib“ on siin oluline.

Lootus pidavat olema lollide lohutus. Kas sellel lootusel võib olla põhjendus? Võib olla. Aga riigi raha kasutamine ei tohiks põhineda ainult lootusel.

Sadade miljonite eurode puhul peaks olema väga selgelt teada, mida selle rahaga saavutada tahetakse, mis ajaks tulemus peab saabuma ja kuidas tulemust mõõdetakse.

• Kui eeldus ei täitu, siis mis saab?
• Kes hindab, miks see ei täitunud?
• Ja kes vastutab tehtud otsuste eest?

Praegust süsteemi vaadates tekib paratamatult tunne, et lõpuks ei vastutagi keegi ja toimetatakse vana põhimõtte järgi: „mõisa köis, las lohiseb!“

Aga kes kontrollib kontrollijat?

See on küsimuste küsimus!  

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on SmartCapi fondide puhul korraga poliitikameetmete väljatöötaja, investor ning rahastamislepingute täitmise järelevalvaja. Ehk lihtsas keeles: ise kujundan, ise investeerin ja ise kontrollin….

Riigikontrolli hinnangul on riskikapitaliinvesteeringute juhtimisel poliitikakujundaja, omaniku ja järelevalvaja rollide piirid hägustunud.

Kui see ei tekita küsimusi rollide kattumise ja otsustusprotsesside läbipaistvuse kohta, siis mis veel peaks neid tekitama?– Kas tegemist on lihtsalt mugava süsteemi ja „soojade kohtadega“ või vastutab keegi ka tehtud otsuste eest?

Aga kui mängus on sajad miljonid eurod riigieelarve raha, peab avalikkusel olema võimalik aru saada vähemalt sellest, milliste põhimõtete järgi raha juhitakse ja kuidas selle kasutamise tulemusi hinnatakse.

„Kanname kõigepealt ära ja küll hiljem vaatame“

Riigikontrolli kriitika ei tähenda, et riik ei peaks toetama riskikapitaliturgu, innovatsiooni, rohetehnoloogiat või kaitsetööstust. Probleem on selles, kuidas seda tehakse.

  §  Miks kanda raha fondidesse enne, kui seda reaalselt vaja läheb?
§  Miks maksta investeerimist ootava raha eest valitsemistasu?
§  Miks puuduvad sadade miljonite eurode kasutamisel piisavalt selged ja mõõdetavad eesmärgid?
§  Miks on juhtimise ja järelevalve rollid hägustunud?
§  Ja miks peab riik samal ajal oma igapäevase rahavoo juhtimiseks raha laenama?

Riigi raha ei saa minu arvates juhtida põhimõttel: „kanname kõigepealt ära ja küll hiljem vaatame, mida sellega teha.“

Kas meil on rahapuudus või raha juhtimise probleem?

See ongi minu jaoks kogu loo kõige olulisem küsimus.

Me räägime pidevalt maksutõusudest. Räägime eelarvepuudujäägist. Räägime kasvavast riigivõlast. Räägime vajadusest kulusid kokku hoida.

Samal ajal selgub, et 2025. aasta lõpus oli riigi riskikapitalifondides 261 miljonit eurot tulevaste investeeringute ja kulude ootel. Jah, see raha teenis intressi. Jah, riskikapitaliinvesteeringud on pikaajalised ning nende tulemusi ei saa hinnata ühe või kahe aastaga.

Aga need kaks asja ei muuda põhiküsimust olematuks: kas raha oli vaja fondidesse kanda just sellises mahus ja just sellisel ajal?

Kui inimestelt ja ettevõtetelt küsitakse järjest rohkem, siis peaks riik ise olema esimene, kes suudab näidata, et iga maksumaksja euro on läbimõeldult ja vastutustundlikult kasutatud.

Küsimus on palju põhimõttelisem: kas Eesti riigil on tegelikult rahapuudus või on meil hoopis probleem olemasoleva raha juhtimisega?

Korras riigirahandus ja majandus kasvab? Just-just... Vahel tundub see juba nagu unistus, mis ei taha kuidagi täituda.