järg: ⚡ 7 miljonit kasumit. Aga kuhu kadusid ülejäänud miljonid?

 

Eelmises loos kirjutasin taastuvenergia toetustest ja Enefit Windist.
Aga Enefit Windi 2025. aasta majandusaasta aruannet lähemalt vaadates jäi mulle silma midagi, mis väärib täiesti eraldi lugu.
Ettevõtte puhaskasum oli 2025. aastal 7,1 miljonit eurot. Polegi riigile kuuluva suure taastuvenergiaettevõtte kohta teab mis tohutu number.

Aga vaatame natuke seda lähemalt.

Enefit Windi teenis põhitegevusega (taastuvenergia tootmine ) enne intresside, maksude ja põhivara kulumi arvestamist ligi 49,3 miljonit eurot. Pärast põhivara kulumi arvestamist oli ärikasum veel 31,6 miljonit eurot.

Kuidas sellest lõpuks ainult 7,1 miljonit järele jäi?

Üks vastus peitub (laenu)intressides. Enefit Windi 2025. aasta intressikulu ulatus umbes 24,6 miljoni euroni.

Ja nüüd läheb asi huvitavaks.

Valdav osa sellest oli seotud kontsernisisese (Eesti Energia) finantseerimisega. Enefit Windi aruandest vaatab vastu ligikaudu 253 miljonit eurot kontsernisiseseid laenukohustusi ja 8% intressimäär.

🤔 Kaheksa protsenti intressimäär!

Hakkasin siis vaatama, millise hinnaga on sama Eesti Energia kontsern mujalt raha saanud.

• Enefit Greeni väliste pangalaenude keskmine intress oli 2024. aasta lõpus umbes 3,9%.

• Eesti Energia on kasutanud välisfinantseerimist märksa madalamate intressidega ning emiteeris 2025. aastal kolmeaastase avaliku võlakirja 5% intressiga.

! Aga Enefit Wind maksab kontserni sees 8% intresse.

250 miljoni euro puhul ei ole protsendipunktid enam pisiasi.

Lihtsalt suurusjärgu mõistmiseks: kui 250 miljonit eurot on laenukohustusi, siis maksab 8% aastane intress 20 miljonit eurot. Samas 5% laenuintressi puhul oleks see summa 12,5 miljonit. Kolme protsendipunkti erinevus tähendaks sellise summa puhul 7,5 miljonit eurot aastas kokkuhoidu.

Ja nüüd üks eriti huvitav kokkusattumus. Ma ei tahaks väita, et Enefit Windi 8% intress oleks ebaseaduslik või kunstlikult määratud. Selle kohta mul tõendeid ei ole. Aga mul on küsimus:

👉 Miks maksab riigile kuuluva Eesti Energia kontserni tütarettevõte (Enefit Windi ) kontserni sees raha kasutamise eest 8%, kui sama kontsern on suutnud väljast raha kaasata märksa odavamalt?

• Kuidas 8% kujunes?
• Milliste turutehingutega seda võrreldi?
• Kas odavam finantseerimine oli võimalik?

Otsisin vastust ka avalikest majandusaasta aruannetest. Ma ei leidnud sealt avalikku arvutust, mis näitaks, kuidas intress just 8% kujunes. Võimalik, et selline põhjendus või siirdehindade analüüs on kontsernil olemas. Aga riigiettevõtte puhul tekib minul järgmine küsimus: Miks ei ole see (suur) laenuprotsendi põhjendus riigile kuuluva kontserni puhul avalik?

Sest Enefit Wind ei ole suvaline eraettevõte. Enefit Wind kuulub Eesti Energia kontserni ja Eesti Energia kuulub Eesti riigile. Ehk lõpuks meile.

Ja siin muutub asi minu jaoks veel põhimõttelisemaks, sest samal ajal räägitakse elektritarbijale pidevalt, kui kapitalimahukas on energeetika, kui suuri investeeringuid on vaja ning miks elektriarvele tuleb erinevaid tasusid pidevalt lisada. Aga siis võiks tarbijal olla õigus küsida ka vastupidist: 👉 kui hoolikalt kasutatakse neid sadu miljoneid eurosid riigile kuuluva energiakontserni sees?

Eriti arvestades, et Eesti Energia finantsriskide juhtimine on varem olnud riigi erikontrolli  objekt ning kontroll tõi välja väga suuri kahjumeid ja tõsiseid puudusi riskijuhtimises! Seetõttu ei rahulda mind praegune info, milles videtakse: „8% on laenuintress kontsernisisesele laenule.“ See on lihtsalt number, mille kohta on mul tekkinud küsimused: miks 8%?

Ja kõige lihtsam küsimus: 👉 miks oli 8% intressikulu Eesti riigi ja Eesti Energia kontserni jaoks parem lahendus kui 5% intressikulu?

Kui sellele on mõistlik majanduslik põhjendus, siis peaks selle avalikult välja ütlema. Kui aga sellist põhjendust ei ole, muutub küsimus juba märksa ebamugavamaks. Sest kontsernisiseselt makstud intress ei kao tingimata Eesti Energia kontsernist kuhugi – ühe kontserniettevõtte kulu võib olla teise tulu. Küll aga juhtub midagi muud: Enefit Windi enda kasum muutub „paberil“ oluliselt väiksemaks ja kas siis saab tarbijale öelda, et taastuvenergia tootmine on vähe kasumlik, aga mis on tegelikkus?

Üks asi aga juhtub kindlasti: suur intressikulu vähendab Enefit Windi enda puhaskasumit väga oluliselt.

Ja siit tekib minul juba hoopis teine küsimus:

Millise pildi annab riigikontsern avalikkusele oma taastuvenergiaäri tegelikust tasuvusest.

• 31,6 miljonit eurot ärikasumit.
• 24,6 miljonit eurot intressikulu.
• 7,1 miljonit eurot puhaskasumit.
• Ja selle kõrval 8,3 miljonit eurot taastuvenergia toetust.

! Kas Enefit Windi 7,1 miljoni euro suurune puhaskasum annab avalikkusele üldse õige ettekujutuse sellest, kui kasumlik taastuvenergia tootmine tegelikult oli?

👉 Miks on riigile kuuluva energiakontserni sees valitud just selline finantseerimismudel?

👉 Kui 8% kontsernisisene intress muudab Enefit Windi eraldiseisva taastuvenergia tootmise majandustulemuse avalikkusele kehvemaks, siis mida annab see finantseerimismudel Eesti Energia kontsernile tervikuna?

👉 Kas kontserni sees ühest taskust teise liikuv intress ja elektritarbijalt kontserni sisse tulev taastuvenergia toetus peaksid avalikus arutelus üldse olema samal kaalul?

👉 Ja kui sama ettevõte saab samal ajal elektritarbijalt miljoneid eurosid taastuvenergia toetust, siis kas meil pole õigust näha kogu pilti?

Riigile kuuluva kontserni puhul tahaksin avalikest aruannetest saada vastused vähemalt neljale lihtsale küsimusele:

• Kuidas kujunes Enefit Windi 8% intressimäär?
• Kas ja miks ei olnud võimalik kasutada odavamat finantseerimist?
• Kellele läheb kontserni sees Enefit Windi makstav intress?
• Milline on nende intresside mõju Eesti Energia kontserni konsolideeritud tulemusele?

Ja veel olulisem:

👉  kas kontserni sees liikuv intressikulu peaks olema argument, mille põhjal hinnatakse taastuvenergia tootmise tegelikku tasuvust või toetuse vajalikkust?

Sest riigiettevõtte raha ei ole päris „kellegi teise raha“.

See on lõpuks meie kõigi vara.