Kas Eesti riigil on rahapuudus või raha juhtimise probleem?

 

Viimasel ajal kuuleme pidevalt, et riigil on raha vähe. Eelarve on puudujäägis, riigivõlg kasvab, maksud tõusevad ning inimestele ja ettevõtetele selgitatakse, et riigi rahanduse kordasaamiseks peavad kõik rohkem panustama.

Selle taustal annab Riigikontrolli värske ülevaade SmartCapi riskikapitalifondidesse paigutatud riigi rahast pehmelt öeldes mõtteainet.

Riigieelarvest on SmartCapi riskikapitalifondides osalemiseks eraldatud kokku ligi 466 miljonit eurot. 2025. aasta lõpuks oli investeerimislepinguid sõlmitud 230,4 miljoni euro ulatuses, kuid tegelikult oli välja makstud 119,5 miljonit eurot. Samal ajal oli fondides tulevaste investeeringute ja kulude jaoks vaba raha koguni: 261 miljonit eurot. Ehk siis suur osa sellest rahast seisis tähtajalistel hoiustel ja lihtsalt ootas investeerimist.

Ühes taskus 261 miljonit, teisest otsime laenu?

Siin tekib minu jaoks kogu loo üks olulisemaid küsimusi. Kui riigil on sadu miljoneid eurosid, siis miks tuleb see raha riigikassast ette välja kanda?

Riigikontrolli kirjeldatud riskikapitalifondide tavapärase tööloogika järgi kannavad investorid raha fondi siis, kui seda on vaja juba võetud investeerimiskohustuste täitmiseks. SmartCapi (allub majandus- ja kommunikatsiooni­ministeeriumile) puhul on riik aga kandnud fondidesse raha, millele alles hakatakse investeerimisvõimalusi otsima.

Samal ajal on Rahandusministeerium pidanud riigikassa igapäevaste kuluvajaduste katmiseks laenu võtma.

Lihtsasse keelde tõlgituna näeb olukord minu jaoks välja umbes nii: riigi ühes taskus seisavad sajad miljonid eurod, aga selle asemel, et vajadusel raha sealt võtta, võtab riik laenu ja uusi kohustusi juurde.

Kas see ongi korras rahandus?

Riigikontrolör Janar Holm nimetab sellist lähenemist vastutustundetuks. Riigikontroll läheb oma hinnangus tegelikult veel kaugemale ja nimetab olukorda ebaotstarbekaks rahakasutuseks.

Laenuraha ei ole tasuta

Siia juurde tasub vaadata, millise hinnaga Eesti riik ise raha laenab.

2025. aasta märtsis emiteeris riik lühiajalisi võlakirju:

§  6 kuuks keskmise tootlusega 2,266%;

§  12 kuuks keskmise tootlusega 2,220%.

Septembris olid vastavad tootlused:

§  6 kuuks 2,078%;

§  12 kuuks 2,105%.

Need ei ole neljaprotsendilised intressid, mida oleme näinud mõne varasema emissiooni puhul, kuid tasuta pole see raha sellegipoolest. Ja summade suuruse mõistmiseks tasub teha üks väga lihtne arvutus.

Üks protsendipunkt 261 miljonilt eurolt tähendab 2,61 miljonit eurot aastas!

§  Pool protsendipunkti tähendab 1,305 miljonit eurot.

§  Kõigest 0,1 protsendipunkti tähendab juba 261 000 eurot.

Ma ei väida, et need summad on SmartCapi tõttu riigile tekkinud kahju. Sellist järeldust olemasolevate andmete põhjal teha ei saa. Küll aga näitavad need numbrid, kui oluline on sadade miljonite eurode puhul raha liikumise ajastus ja selle hind.

Vastuväide võiks ju olla: Aga raha teenis ju hoiustel intressi

Teenis küll ja see on oluline fakt. SmartCapi fondides investeerimist ootav raha teenis 2025. aastal 9,7 miljonit eurot intressitulu. Seda ei saa mitte märkimata jätta. Esmapilgul võikski seetõttu küsida: milles siis probleem? Kui raha teenis hoiustel miljoneid eurosid, äkki oli kõik väga hästi?

Minu arvates just siit algab kõige huvitavam osa.

Õige küsimus ei ole ainult: „Kui palju teenis SmartCapi raha hoiustel intressi?“

Õige küsimus on: „Milline oli kogu lahenduse majanduslik tulemus riigi jaoks võrreldes olukorraga, kus investeerimist ootav raha oleks püsinud riigikassas kuni hetkeni, mil seda tegelikult vaja läheb?“

Sest samal ajal, kui raha teenis SmartCapi kaudu hoiuseintressi, olid SmartCapi fondide valitsemiskulud 2025. aastal 6,4 miljonit eurot ning riik hankis oma rahavoogude vajadusteks laenuraha.

See teeb selle teema veel huvitavamaks.

Selleks, et maksumaksja saaks teada, kumb lahendus oli riigile tegelikult kasulikum, oleks vaja näha terviklikku arvutust.

• Kui palju teeniti hoiuseintressi?
• Kui palju maksti valitsemistasusid?
• Kui palju maksis samal ajal riigi laenuraha?
• Kui palju oleks riik saanud oma laenuvajadust vähendada, kui investeerimiseks veel mittevajalik raha oleks püsinud riigikassas?

Kus on see arvutus? Minu arvates on maksumaksjal õigus seda teada. Aga seda lihtsalt ei leia!

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ise möönab, et raha hoidmise süsteemi saab parandada. Ja kõige huvitavam on see, et süsteemi tahetakse nüüd alles muuta: hoida suuremat osa investeerimist ootavast rahast edaspidi riigikassas ning anda see SmartCapi käsutusse alles siis, kui seda investeeringuteks vaja läheb.

See on minu arvates kogu loos väga oluline detail.

Sest kui raha saab hoida riigikassas kuni tegeliku investeerimisvajaduse tekkimiseni, tekib üsna loomulik küsimus: miks ei tehtud seda juba varem?

Veel suurem probleem – kuidas mõõdetakse tulemust?

Rahast endast veelgi rohkem häirib mind teine Riigikontrolli tähelepanek.

SmartCapi fondidele on seatud suured eesmärgid: parandada innovaatiliste ettevõtete kapitali kättesaadavust, arendada rohetehnoloogiaid ja tugevdada kaitsetööstust.

Kõlab hästi! Aga nende eesmärkide juures puuduvad selged mõõdetavad sihttasemed ja tähtajad.

See tähendab, et riigil pole praegu võimalik sisukalt hinnata, kas tehtud riskikapitaliinvesteeringud on saavutanud soovitud tulemuse ja olnud põhjendatud. Ettevõtja pilguga vaadates on seda eriti raske mõista. Kui mina panen ettevõttes raha mingisse projekti, tahan teada:

• Mida ma selle rahaga saavutan?
• Kui kiiresti?
• Kui suur on risk?
• Kui palju see maksab?
• Kuidas ma hiljem mõõdan, kas otsus oli õige?

Miks peaks sadade miljonite eurode maksumaksja raha puhul latt madalamal olema?

Üle poole kohustustest välismaistele fondivalitsejatele

Riigikontroll toob välja veel ühe tähelepanuväärse asja.

Üle poole fondiinvesteeringute kohustuste kogusummast on suunatud välismaistele fondivalitsejatele.

Eeldus on, et tulevikus jõuab suuremahuliste allfondide kaudu Eestisse investeeringuid tagasi rohkem, kui SmartCap sinna esialgu investeerib. See võib täiesti õnnestuda, aga võib ka ebaõnnestuda. Aga sõna „võib“ on siin oluline.

Lootus pidavat olema lollide lohutus. Kas sellel lootusel võib olla põhjendus? Võib olla. Aga riigi raha kasutamine ei tohiks põhineda ainult lootusel.

Sadade miljonite eurode puhul peaks olema väga selgelt teada, mida selle rahaga saavutada tahetakse, mis ajaks tulemus peab saabuma ja kuidas tulemust mõõdetakse.

• Kui eeldus ei täitu, siis mis saab?
• Kes hindab, miks see ei täitunud?
• Ja kes vastutab tehtud otsuste eest?

Praegust süsteemi vaadates tekib paratamatult tunne, et lõpuks ei vastutagi keegi ja toimetatakse vana põhimõtte järgi: „mõisa köis, las lohiseb!“

Aga kes kontrollib kontrollijat?

See on küsimuste küsimus!  

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on SmartCapi fondide puhul korraga poliitikameetmete väljatöötaja, investor ning rahastamislepingute täitmise järelevalvaja. Ehk lihtsas keeles: ise kujundan, ise investeerin ja ise kontrollin….

Riigikontrolli hinnangul on riskikapitaliinvesteeringute juhtimisel poliitikakujundaja, omaniku ja järelevalvaja rollide piirid hägustunud.

Kui see ei tekita küsimusi rollide kattumise ja otsustusprotsesside läbipaistvuse kohta, siis mis veel peaks neid tekitama?– Kas tegemist on lihtsalt mugava süsteemi ja „soojade kohtadega“ või vastutab keegi ka tehtud otsuste eest?

Aga kui mängus on sajad miljonid eurod riigieelarve raha, peab avalikkusel olema võimalik aru saada vähemalt sellest, milliste põhimõtete järgi raha juhitakse ja kuidas selle kasutamise tulemusi hinnatakse.

„Kanname kõigepealt ära ja küll hiljem vaatame“

Riigikontrolli kriitika ei tähenda, et riik ei peaks toetama riskikapitaliturgu, innovatsiooni, rohetehnoloogiat või kaitsetööstust. Probleem on selles, kuidas seda tehakse.

  §  Miks kanda raha fondidesse enne, kui seda reaalselt vaja läheb?
§  Miks maksta investeerimist ootava raha eest valitsemistasu?
§  Miks puuduvad sadade miljonite eurode kasutamisel piisavalt selged ja mõõdetavad eesmärgid?
§  Miks on juhtimise ja järelevalve rollid hägustunud?
§  Ja miks peab riik samal ajal oma igapäevase rahavoo juhtimiseks raha laenama?

Riigi raha ei saa minu arvates juhtida põhimõttel: „kanname kõigepealt ära ja küll hiljem vaatame, mida sellega teha.“

Kas meil on rahapuudus või raha juhtimise probleem?

See ongi minu jaoks kogu loo kõige olulisem küsimus.

Me räägime pidevalt maksutõusudest. Räägime eelarvepuudujäägist. Räägime kasvavast riigivõlast. Räägime vajadusest kulusid kokku hoida.

Samal ajal selgub, et 2025. aasta lõpus oli riigi riskikapitalifondides 261 miljonit eurot tulevaste investeeringute ja kulude ootel. Jah, see raha teenis intressi. Jah, riskikapitaliinvesteeringud on pikaajalised ning nende tulemusi ei saa hinnata ühe või kahe aastaga.

Aga need kaks asja ei muuda põhiküsimust olematuks: kas raha oli vaja fondidesse kanda just sellises mahus ja just sellisel ajal?

Kui inimestelt ja ettevõtetelt küsitakse järjest rohkem, siis peaks riik ise olema esimene, kes suudab näidata, et iga maksumaksja euro on läbimõeldult ja vastutustundlikult kasutatud.

Küsimus on palju põhimõttelisem: kas Eesti riigil on tegelikult rahapuudus või on meil hoopis probleem olemasoleva raha juhtimisega?

Korras riigirahandus ja majandus kasvab? Just-just... Vahel tundub see juba nagu unistus, mis ei taha kuidagi täituda.