Hinnatõus Eestis: miks oleme taas Euroopa “esirinnas”? Statistika versus päriselu

 

📊 Statistikaamet teatas, et hinnad kasvasid 2026. aasta jaanuaris Eestis aastaga 3,7%. Esmapilgul ei pruugi see number tunduda šokeeriv, kuid kui vaadata lähemalt, millest see tõus koosneb, muutub pilt murelikuks: enamikus Euroopa Liidu riikides jääb inflatsioon alla kolme protsendi ning EL-i keskmine on vaid 1,7%.

⚠️ See tähendab lihtsat asja – Eestis kallineb elu oluliselt kiiremini kui enamikus Euroopas.

⚡ Hinnatõusu peamine vedur ei ole seekord tarbimisbuum ega kiire palgakasv, vaid elekter. Eriti valusalt lööb hinnatõus just seal, kus inimestel pole valikuid. Elektri hind tõusis kuuga üle 22%, toidukaubad kallinesid 2,3% ning eluasemekulud on aastaga kasvanud 5,6%. Need pole luksuskaubad, millest saaks loobuda – need on vältimatud kulud. Kui lisada siia toiduainete 6% aastane hinnakasv, on selge, et surve perede eelarvetele suureneb.

💡 Kui elekter kallineb kuuga üle 20%, ei ole see enam statistiline nüanss, vaid otsene löök nii kodumajapidamistele kui ka ettevõtetele: see kandub paratamatult edasi teenuste ja kaupade hindadesse.

Sageli tuuakse lohutuseks, et toiduhindade tõus jäi „tavapärasest tagasihoidlikumaks“. Kuid probleem ei ole ainult hinnatõusus, vaid selle struktuuris. Eluasemekulud, elekter, toit ja mittealkohoolsed joogid moodustavad ligikaudu 40% perede ostukorvist. Just need on kulud, millest ei saa loobuda. Kui hinnad tõusevad eelkõige siin, ei aita teadmine, et mõni muu kaubagrupp on ajutiselt odavnenud ja inimeste rahaline surve oleks kadunud. Vastupidi: kui üle poole ostudest tehakse sooduskampaaniahindadega, näitab see pigem tarbijate kasvavat hinnatundlikkust.

Sageli tuuakse tasakaaluks välja, et riided, transport või lennureisid on odavnenud. See kõlab hästi statistikas, kuid päriselus ei kompenseeri odavamad püksid kallimat elektriarvet ega toidukorvi. Enamik peresid ei tee iga kuu puhkusereise, küll aga maksavad nad iga kuu elektri ja toidu eest.

👥 On teada, et inflatsiooni mõju ei ole ühiskonnas ühtlane. Kõige teravamalt tunnevad hinnatõusu just madalama ja keskmise sissetulekuga inimesed, sest suurem osa nende kuludest läheb esmatarbekaupadele. Statistiline keskmine ei peegelda seda tunnet, mis tekib poes kassas või elektriarvet avades.

❓ Küsimus ei ole ainult selles, kas hinnad tõusevad, vaid miks ja kelle arvelt. Kui inflatsiooni veavad eelkõige energia ja toit, on see märk struktuursest probleemist, mitte ajutisest kõikumisest. Siin on vaja rohkem ausat arutelu ja selgemaid samme valitsuse poolt nende kulude leevendamiseks, mida inimesed vältida ei saa.

⏳ Kas hinnakasv 2026. aasta teises pooles aeglustub? Lootus pidi olema, aga tegelikult me seda praegu ei tea. Ja lootusest üksi ei piisa. Kui Eesti tahab lõpetada Euroopa inflatsioonitabeli tipu lähedal olemise, tuleb otsa vaadata tegelikele põhjustele – mitte rahulduda selgitusega, et „mujal on ka raske“.

💬 Kas tunned kuidas hinnad survestavad igapäevaelu rohkem kui aasta tagasi? Kas ka sinu arvates peab valitsus kuulama ja arvestama oma inimeste ja ettevõtetega rohkem ja mis on esimene asi, mida peaks muutma?

Riigi majanduspoliitika peaks lähtuma mitte ainult indeksitest, vaid ka inimeste tegelikust toimetulekust. Praegu kahaneb raha väärtus kiiremini kui kindlustunne tuleviku suhtes.

Müüdid seoses laste sündivuse - õigemini mittesündivuse osas

Olen paljulapselise pere ema ja just seetõttu lugesin Mark Gortfelderi sündimustkäsitlevat arvamuslugu eriti tähelepanelikult.

Mulle meeldis, kuidas ta rahulikult ja andmetele toetudes lammutas ajakirjanduses korduvalt esitatud müüte laste sündimuse teemal. Mitte seetõttu, et ta pakuks „lihtsat lahendust“, vaid kuna ta tegi midagi haruldast: võttis avalikus ruumis levinud laste sündimuse teemade seletused ette ja vaatas, kas andmed ja uuringud neid tegelikult ka toetavad.

Ja paljud ei toeta.

Rahvastiku tasandil ei pea hästi vastu väited, et:

– noored ei saa lapsi peamiselt kliimaärevuse pärast;

– peamine probleem on lastehoius või „vales“ linnaruumis;

– sündimus kukub, sest mehed ei panusta kodus piisavalt.

See ei tähenda, et neid probleeme kellegi jaoks ei eksisteeri.

See tähendab, et nende põhjal ei saa teha üldistusi kogu Eesti kohta.

Ja ausalt öeldes ütleb sama ka päriselu.

Laste kasvatamine on Eestis kallis ja riskantne. See on Gortfelderi loos minu jaoks kõige selgem järeldus – ja see kattub täielikult minu enda kogemusega.

Majanduslik ebakindlus, eluasemeküsimus ja püsiv üldkulude koormus korduvad andmetes järjekindlalt, palju rohkem kui ideoloogiliselt mugavad seletused! See ei ole maailmavaateline väide, vaid fakt, mis kordub küsitlusest küsitlusse ja mõjutab otseselt noorte otsust, kas ja mitu last saada.

Omalt poolt lisan ühe tugeva stressifaktori: poliitiline ebastabiilsus.

Sõnum peredele kipub olema: Lapsed on tähtsad, aga tegelikkuses – saa ise hakkama. Ja kui valitsus vahetub, tühistatakse sageli ka varasemad peresid puudutavad otsused. Selline käitumine jätab tunde, et tühistatakse ka pered ise.

Just seetõttu olen pidanud oluliseks ettepanekut käsitleda kolme ja enama lapse kasvatamist kui ühiskonnale väärtuslikku tööd – koos keskmise palga ja pensionistaažiga.

Mitte sundimise või vastandamise pärast, vaid selleks, et teha laste saamine ratsionaalselt võimalikuks, mitte kangelaslikuks eneseohverduseks.

Gortfelderi arvamusloost joonistub selgelt välja pilt ühiskonnast, kus:

– laste kasvatamine on kallis,

–noorte eluasemeprobleemid on reaalsed,

– majanduslik ebakindlus on kasvanud.

Selles valguses on madal sündimus vaid ratsionaalne kohanemine tingimustega, kus laste saamine tähendab paljudele peredele pikaajalist majanduslikku ja elustiililist allakäiku.

Küsimus ei ole enam selles, miks lapsi ei saada – see on suures osas teada.

Küsimus on selles, kas ja mida me oleme valmis muutma, kui tahame teistsugust tulemust.

Sest ilma lasteta ei ole ei majandust, pensione ega riiki.

Ja riik, mis ei ole valmis peredesse päriselt investeerima, ei saa olla üllatunud, kui tulevikus jäävad lapsed sündimata.

Laste kasvatamine ei ole hobi ega „eluperiood“, vaid täiskohaga töö.

 

Olen viie lapse ema ja võin väita täiesti teadlikult: laste kasvatamine ei ole hobi ega „eluperiood“, vaid täiskohaga töö. Sageli rohkemgi.

Kui ühiskond räägib demograafilisest kriisist, jääb see jutt tihti abstraktseks – numbrid, trendid, prognoosid. Päriselus tähendab see aga magamata öid, pidevat ajasurvet, edasilükatud karjääri ja majanduslikku ebakindlust. Ning samal ajal vaikivat ootust, et „kuidagi ikka hakkama saad“.

Heido Vitsur ja Indrek Neivelt on pakkunud välja mõtte, et kolme ja enama lapse kasvatamist tuleks käsitleda keskmise palgaga tasustatud tööna ning see aeg arvestada pensionistaaži hulka. Minu meelest on see üks väheseid ettepanekuid, mis vastab probleemi tegelikule tõsidusele!

Heido Vitsuri artikkel ütleb ausalt välja selle, mida me pole tahtnud tunnistada:

Eesti iibe langus ei ole ajutine ega pöördu iseenesest majanduskasvuga.

Eesti demograafiline kriis ei ole enam prognoos, vaid fakt.

Praegu on ühiskonna tegelik sõnum peredele lihtne: lapsed on küll tähtsad, aga majanduslik ja sotsiaalne ja poliitikast tulenev risk on sinu enda kanda. Pole ime, et paljud noored lükkavad laste saamise tulevikku või ei soovi üldse seda riski võtta.

Kui riik suudab maksta keskmist palka tööde eest, mille mõju lõpeb tööpäeva lõppedes, siis miks on nii raske tunnistada, et laste kasvatamine – tulevase ühiskonna kasvatamine – on väärtuslik töö?

Riigi keskmise palga maksmine kolme lapse kasvatamise eest ning selle arvestamine pensionistaaži hulka ei ole laste „ostmine“ ega lastetute halvustamine. See ei ole sund, vaid valikuvabaduse andmine neile, kes tahaksid pühenduda perele ja lastele, kuid ei saa seda praeguses süsteemis endale lubada.

Kui me ei julge laste kasvatamist väärtustada päriselt – mitte ainult sõnades –, siis pole mõtet ka imestada, miks sündimus langeb.

Me arutame pensione, riigivõlga ja SKT-d kümnete aastate vaates. Peaksime suutma sama teha ka eesti rahvuse kestmisega.

Sest ilma lasteta pole ei majandust, pensione ega riiki, mida mõõta.

Küsimus pole enam selles, kas see on kallis.

Küsimus on selles, kas alternatiiv – mitte midagi teha – ei ole veel kallim?

 

Kuidas välismaalaste seaduse eelnõus on miljonitesse eurodesse ulatuv arvutusviga?

Mulle meeldib pärast ärkamist vaadata üle uudised. Tänahommikune Delfi uudis välismaalaste seaduse eelnõu seletuskirjast oli kõnekas – ja muret tekitav.

Riigikogus tuli välja, et välismaalaste seaduse eelnõu seletuskirjas on sisse lipsanud miljonitesse eurodesse ulatuv arvutusviga.

Seletuskirja enda arvutused näitavad, et tervishoiukulud võivad ületada välistööjõult laekuva sotsiaalmaksu tulu. Seal on must-valgel kirjas: 2,3 miljonit eurot sotsiaalmaksu tulu vs kuni 5,5 miljonit eurot tervishoiukulusid. Seda ei saa küll kuidagi pidada pisiveaks.

Tekib täiesti õigustatud küsimus: kes maksab selle vahe kinni?

Kui eelnõu on läbi vaadanud ja arvutusi teinud mitu ministeeriumi, peaks rahaline mõju olema selge ja usaldusväärne. Praegu on tulemuseks ligi 3,2 miljoni eurone lahknevus. Sellises olukorras on põhjust küsida, miks tuuakse eelnõu riigikogusse, kui tulupool on ebakindel ja tugineb ekslikele arvutustele. Kui usaldusväärne on sellisel juhul kogu rahaline mõjuanalüüs?

Sisuliselt soovitakse muudatusega avada uks mitte ainult spetsialistidele, vaid ka keskmisest madalama palgaga töötajatele (0,8 keskmist palka). Lisaks lubataks Eestisse tulla pereliikmetel, millega kaasnevad otsesed ja pikaajalised sotsiaalkulud – tervishoid, haridus, tulevikus ka pensionid.

Sellise lähteülesandega ei saa rääkida tasakaalus eelnõust!

Samal ajal on Eestis noori, kes ei õpi ega tööta, töötus on kasvanud, ümber- ja täiendõppe süsteem ei toimi piisavalt ning integratsiooniprobleemid on eriti teravad Tallinnas. Kui me ei suuda oma inimesi tööturule tuua ega neile tasuvat tööd pakkuda, siis miks lahendame probleemi madalapalgalise sisserändega, mis võib pikemas vaates suurendada kulusid ja nõrgestada ka ühiskondlikku sidusust (mida näeme eriti selgelt Rootsi-Stokholmis näitel)?

Ajutisena esitletud meede on tegelikult tähtajatu. Reformierakond ja Eesti 200 lubavad küll regulaarset seaduse ülevaatamist, kuid lõpptähtaega seaduses ei ole seatud. Eesti praktika näitab, et „ajutised“ lahendused kipuvad jääma – meenutagem kasvõi ajutisi käibemaksutõuse.

Suurem madalapalgaline sisseränne ei ole lahendus Eesti demograafilistele, majanduslikele ega sotsiaalsetele probleemidele. Vastupidi – see võib neid süvendada.

Seletuskirja järgi ulatuvad muudatustega kaasnevad püsikulud üle 17 miljoni euro. Seega kui rahaline mõju on negatiivne ja spetsialiste saab värvata ka kehtiva seaduse alusel, siis tekib õigustatud küsimus: miks sellist seaduse muudatust üldse vaja on?

Näpuvead miljonite eurode ulatuses – meenutagem ka varasemaid juhtumeid, nagu hasartmängumaksu seaduse eksimus – tõstatavad küsimuse vastutusest. Kas valitsus ja riigikogu koalitsioon peaksid selliste prohmakate eest vastutama?

Küsimus on lihtne: kelle huvides ja kelle arvelt seda seadust tegelikult muudetakse?

 

Linna ja maarahva erinev kohtlemine valitsuspoliitikute poolt

 🚌Õpilastele ja pensionäridele maakonnaliinide tasuliseks muutmine ei ole lihtsalt hinnamuutus, vaid väärtusvalik. Sisuliselt tähendab see, et inimesi koheldakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas nad elavad linnas või maal.

⚠️ Kui minister Terrase plaan läbi läheb, tähendab see sisuliselt õpilaste ebavõrdset kohtlemist: õpilasi ja noori karistatakse üksnes seetõttu, et nad elavad maal ja peavad kooli jõudmiseks kasutama maakonnaliine.

⏳ Ja siis jääd mõtlema, et Tallinn saab ikka liiga palju raha oma eelarvesse riigilt. Tallinn on üks kahest omavalitsusest (teine on Sillamäe) Eestis, kellel on piisavalt rahalisi vahendeid, et pakkuda oma elanikele tasuta ühistransporti. Teised linnad ja vallad seda endale lubada ei saa, mis tekitab õigustatud küsimuse riigi rahajaotuse ja regionaalpoliitika tasakaalu kohta.

🧮 Segaseks jäävad ka ministri esitatud arvutused. Kui pileti hind on 50–60 senti ühe sõidu eest, tähendab see kuus edasi-tagasi sõidu (20–24 tööpäeva) korral 20–30 eurot. Seetõttu ei ole põhjendatud rääkida „soodushinnast“ – kui soodushinnaks peetakse 15–20 eurot kuus, siis tegelikkuses ei saa ei õpilased ega pensionärid mingit soodust.

🚌 Lisaks tekitab omavalitsuste kohustuslik koolibussiringide korraldus paljudes piirkondades olukorra, kus dubleeritakse olemasolevat ühistransporti ja raisatakse omavalitsuse raha. Avalikke vahendeid kulutatakse ebaefektiivselt, kuigi mõistlikum oleks kasutada eelkõige olemasolevat ühistransporti ning rakendada erilahendusi vaid seal, kus see tegelikult ei toimi.

👉 Kahju, et otsuste ettevalmistamisel ministeeriumis ei suuda minister Terras vaadata suuremat pilti ega otsida koostööd ühistranspordikeskustega, mis oleks kasulik nii lastele, peredele, pensionäridele kui ka omavalitsustele.

🌍 Regionaalpoliitika eesmärk peaks olema ebavõrdsuse vähendamine ja elu hoidmine maapiirkondades, siis ei tohiks valitsuse otsused muuta haridusele, tööle ja esmavajalikele teenustele ligipääsu keerulisemaks just neil, kelle valikud on niigi piiratumad.

Kas me julgeme Eestis ja Euroopas vaadata maailmale otsa sellisena, nagu see tegelikult on?

 

Lugesin Heido Vitsuriarvamuslugu ja jäin mõtlema:

…..kas me julgeme Eestis ja Euroopas vaadata maailmale otsa sellisena, nagu see tegelikult on – mitte sellisena, nagu me sooviksime, et see oleks?

Arvamusloos on ebamugav, kuid vajalik sõnum: maailm ei küsi, kas muutused meile meeldivad. Euroopa mõju on viimastel kümnenditel märgatavalt kahanenud - või ausamalt öeldes, see on suuresti kadunud. USA tegutseb oma huvidest ja jõupositsioonilt ning Aasia roll maailmas kasvab.

Majanduslik ja geopoliitiline raskuskese on oluliselt nihkunud. Fakt on see, et Euroopa reageerib muutustele üliaeglaselt, saamatult ja sageli ebapiisavalt, samal ajal kui USA ja Aasia liiguvad kiiresti edasi. Ja see on fakt! Küsimus, millele peame ise vastuse leidma, on lihtne: kas me kohandume uue reaalsusega või jääme solvunult kõrvale ja tühistame end maailmas ise!?

Selle asemel et pahandada või moraliseerida, peaksime Eestis rohkem ja avatumalt arutama, kuidas muutunud maailmas targalt toime tulla. Vähem enesekindlat moraalset üleolekut, rohkem kainet mõtlemist ja ausat arutelu – vastasel juhul maksame selle kinni majanduse, julgeoleku ja usaldusväärsusega.

Loodan, et selline arutelu tekib uuesti! Kahjuks näib praegu, et igaüks, kes soovib maailmamajanduse teemadel arutelu ja ei jaga valitsuse ja EL seisukohti tembeldatakse sobimatuks - tühistatakse. Ja selline käitumine ei ole okey! Vaba ja sisuline arutelu on edasiliikumise ja muutumise eelduseks.

Kui poliitika viib ettevõtjad olukorda kus enam hakkama ei saa?

 

Kui räägime hinnatõusust, ei saa mööda vaadata valitsusepoliitikast. 

Minu hinnangul on hinnatõus Eestis paljuski seotud ka valitsuse poliitikavalikutega – mitte ainult maksude ja aktsiiside kaudu, vaid ka tööjõupoliitika ja regulatiivse keskkonna kaudu.

Maksude, regulatsioonide ja palgapoliitika koosmõju on loonud olukorra, kus eriti maapiirkondade väikeettevõtjate kulud kasvavad kiiremini kui nende võimalused tootlikkust tõsta.

Iga-aastane avaliku sektori surve palkade kiirele tõusule, mis ei arvesta piirkondlikke ja sektoriaalseid erinevusi ega tootlikkuse taset, avaldab tugevat survet just maapiirkondade väikeettevõtlusele.

Ka osalise tööajaga töötamise puhul tuleb tasuda täismahus riigimakse, see tõstab ettevõtjate kulubaasi ning pärsib paindlike töövormide kasutamist. See omakorda tekitab otsese hinnasurve toidutootmisele ja -teenustele.

Need kulud ei kao kuhugi – need kanduvad edasi hindadesse või viivad tegevuse koomaletõmbamiseni või pankrotini, kus kannatajaks jääb maapiirkonna elanik. Lõpptulemusena maksab kõik kulud kinni tarbija, eriti toiduhindades, ning maapiirkondade majanduslik elujõulisus nõrgeneb.

Kui poliitika ei arvesta majanduse tegelikku struktuuri ja piirkondlikku mitmekesisust, kandub hinnatõus paratamatult tarbijani – ning see on valitsuse poliitiliste valikute tulemus, mitte paratamatus!

Maapiirkonna ettevõtjana tunnen ma üha selgemalt, et valitsuse poliitikavalikutes ei arvestata väikeettevõtjatega (eriti maapiirkonna). Otsused, mis tõstavad kulusid ja vähendavad paindlikkust, suruvad maaettevõtlust nurka ja seavad ohtu töökohad – ei ole hea valitsemine.

Kui poliitika viib ettevõtjad olukorda, kus tunne on, et nende panusest ei hoolita ja ettevõtlusele visatakse süstemaatiliselt kaikaid kodaratesse, siis ei ole tegemist paratamatusega, vaid halvasti tehtud tööga.

Ema tarkus 1 minutiga

 

Jäätmereformiga tahetakse luua väga kulukas ja ebamõistlik pakendite kogumissüsteem Eestis!

Üliagarad ametnikud on jälle pingutanud, et eestlaste jäätmete kogumiseks oleks ikka karmimad tingimused, võrreldes teiste EU riikidega! Ja millegipärast toetavad Reformierakond ja Eesti 200 seda suunda täielikult.

Reformi kritiseerijaid tühistatakse väitega nagu tegemist oleks tühise tehnilise muudatusega, mitte otsusega, mis mõjutab nii tootjaid kui tarbijaid.

Toiduliit on selgitanud avalikult, et pakendite kogumise ja käitlemise kulu võib praeguselt 15 miljonilt tõusta vähemalt 45 miljonini aastas (170 000 kortermaja ja eramut; kasvab jäätmemahutite koguarv ligikaudu poole miljonini. See tähendab, et praeguse ühe avaliku konteineri kohta tuleb hakata tühjendama enam kui 60 mahutit).

Hinnanguliselt võib toiduainete tarbijahind tõusta kuni viis protsenti, sest lisanduv tootjakulu, kaubanduse juurdehindlus ja käibemaks tuleb lõpuks kinni maksta tarbijal.

Miks Kliimaministeerium ei ole teinud korralikku mõjuanalüüsi ega kasutanud sektoripoolseid kalkulatsioone, mis viitavad selgetele riskidele Eesti toidutööstuse konkurentsivõimele? Jääb arusaamatuks!

Veelgi enam, avalikkusele presenteeritakse reformi kui suurt edulugu, mis lahendab pakendite liigiti kogumise kitsaskohad ja viib Eestit lähemale ringmajanduse eesmärkidele.

Rääkida jäätmereformist kui eduloost, - kui reformi tegelikud kulud on teadmata, mõju analüüsimata ja arvestatav koormus lükatakse edasi tootjatele, kes niigi töötavad surve all ja halvendades tootjate konkurentsivõimet!

Läbipaistvuse ja ausa arutelu asemel aetakse „udu“ ning tarbijamõju on sisuliselt läbi analüüsimata.

Ja lõpuks maksab ikkagi kõik kinni tarbija.

2025 aasta inflatsioonist!

Olen osalenud 2022 inflatsiooniteemaline arutelus, kus võrreldi ja võrdlesin eri kaupade ja toorainete hinnamuutusi aastases lõikes.

Uurisin nüüd 2025. aasta 11 kuu näitajaid – ja seis on selline:

• Kuld (+59%) on teinud tugeva tõusu, ju siis investorid liiguvad ebakindluse taustal turvalisematesse varadesse ja ootavad madalamaid intresse.
• Hõbe (+88%) on teinud väga suure tõusu ja hõbedat veab üles tööstuslik nõudlus - akud, elektroonika ja rohetehnoloogia!
• Teras (+10%.) on teinud mõõduka tõusu. Hinnad sõltuvad piirkonnast ja tootmise sisendkuludest.
• Saematerjal (−10%) Hind on langenud. Turg on rahunenud pärast varasemaid järske hüppeid.
• Nisu ( 0-+1%) Sisuliselt muutumatu. Hinnad kõiguvad hooajalisuse ja tarneahelate mõjust.
• Nafta (Brent / WTI) ( −13% −14%.) Aastaga languses ja langus tuleneb OPEC+ tootmisotsustest ja globaalse nõudluse muutusest.
• USD / EUR (~−10%) USA dollar on nõrgenenud — euro tugevnenud ligikaudu 10% võrra.
• Gaas (−34% …−42%) Hind on aastaga langenud, kuid jääb endiselt ajalooliselt kõrgeks.

Energiaturu jaoks on gaasil endiselt kriitiline roll, sest Nord Pooli mudelis määrab elektri hinna sageli kõige kallim tootja – mis Baltikumis on tavaliselt gaasijaam.

Elektrienergia on väga tugevalt kõikuv. Hinnad kõiguvad tundide, päevade ja kuude lõikes äärmiselt suure amplituudiga.

Seepärast räägitakse kord +40%, kord +70% hinnatõusust – erinevad mõõdikud annavad väga erineva pildi. Eestis on 2025 olnud üks kõikuvamaid aastaid.

CO₂ kvoodid (+19%) Hind on valdavalt 60–70 eurot/t vahemikus.

Volatiilsus on suur ning edasine tõus sõltub poliitilistest otsustest. Analüütikud kardavad, et hinnad võivad Euroopa kliimapoliitika tõttu uuesti ülespoole liikuda.

Inflatsioon Eestis – kas see on suur?

2025 aasta oktoobrikuu andmete järgi oli inflatsioon 4,6 % ja mõnel kuul on statistikaameti andmete alusel harmoneeritud indeks tõusnud ka üle 6 % !

Kas see on palju? - jah, inflatsioon on praegu pigem suur, sest:

Inflatsiooni 4 % tähendab juba hinnakavu ja paljud majapidamised tunnevad hinna- ja elukalliduse kasvu tugevamalt kui varasematel aastatel!

Selline inflatsioon tähendab märkimisväärset ostujõu langust, eriti kui palgad ei tõuse samas tempos ja lisandunud on uued maksud, mis on suurendanud madala- ja keskmise sissetulekuga inimeste koormust.

2025 aasta erinevates kuudes on hinnakasv olnud mõnes valdkonnas — toit, energia, teenused — eriti tugev, mis tähendab, et madalama sissetulekuga majapidamised võivad tunda survet eriti tugevalt.

Kui elekter on kallis, on kõik kallis! See kandub edasi tootmisse, transpordi- ja teenusehindadesse — lõpuks ka toiduhindadesse.

2025. aasta hinnad näitavad, et energiaturg oli ja on Eesti inflatsiooni üks olulisemaid mõjutajaid. Ehk kui elektri hind oleks stabiilsem ja madalam, oleks ka inflatsioon madalam.

Minu arvates võiks lisaks intressipoliitikale palju enam keskenduda energiaturu toimimisele, konkurentsile ja CO₂ kulude mõistlikule tasakaalustamisele. Kui elektri hind oleks madalam ja stabiilsem, oleks ka inflatsioon väiksem.