Kui räägime hinnatõusust, ei saa mööda vaadata valitsusepoliitikast.
Minu hinnangul on hinnatõus Eestis paljuski seotud ka valitsuse
poliitikavalikutega – mitte ainult maksude ja aktsiiside kaudu, vaid ka
tööjõupoliitika ja regulatiivse keskkonna kaudu.
Maksude, regulatsioonide ja palgapoliitika koosmõju on
loonud olukorra, kus eriti maapiirkondade väikeettevõtjate kulud kasvavad
kiiremini kui nende võimalused tootlikkust tõsta.
Iga-aastane avaliku sektori surve palkade kiirele tõusule,
mis ei arvesta piirkondlikke ja sektoriaalseid erinevusi ega tootlikkuse taset,
avaldab tugevat survet just maapiirkondade väikeettevõtlusele.
Ka osalise tööajaga töötamise puhul tuleb tasuda täismahus
riigimakse, see tõstab ettevõtjate kulubaasi ning pärsib paindlike töövormide
kasutamist. See omakorda tekitab otsese hinnasurve toidutootmisele ja
-teenustele.
Need kulud ei kao kuhugi – need kanduvad edasi hindadesse
või viivad tegevuse koomaletõmbamiseni või pankrotini, kus kannatajaks jääb
maapiirkonna elanik. Lõpptulemusena maksab kõik kulud kinni tarbija, eriti
toiduhindades, ning maapiirkondade majanduslik elujõulisus nõrgeneb.
Kui poliitika ei arvesta majanduse tegelikku struktuuri ja
piirkondlikku mitmekesisust, kandub hinnatõus paratamatult tarbijani – ning see
on valitsuse poliitiliste valikute tulemus, mitte paratamatus!
Maapiirkonna ettevõtjana tunnen ma üha selgemalt, et
valitsuse poliitikavalikutes ei arvestata väikeettevõtjatega (eriti
maapiirkonna). Otsused, mis tõstavad kulusid ja vähendavad paindlikkust,
suruvad maaettevõtlust nurka ja seavad ohtu töökohad – ei ole hea valitsemine.
Kui poliitika viib ettevõtjad olukorda, kus tunne on, et
nende panusest ei hoolita ja ettevõtlusele visatakse süstemaatiliselt kaikaid
kodaratesse, siis ei ole tegemist paratamatusega, vaid halvasti tehtud tööga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar