Kuidas välismaalaste seaduse eelnõus on miljonitesse eurodesse ulatuv arvutusviga?

Mulle meeldib pärast ärkamist vaadata üle uudised. Tänahommikune Delfi uudis välismaalaste seaduse eelnõu seletuskirjast oli kõnekas – ja muret tekitav.

Riigikogus tuli välja, et välismaalaste seaduse eelnõu seletuskirjas on sisse lipsanud miljonitesse eurodesse ulatuv arvutusviga.

Seletuskirja enda arvutused näitavad, et tervishoiukulud võivad ületada välistööjõult laekuva sotsiaalmaksu tulu. Seal on must-valgel kirjas: 2,3 miljonit eurot sotsiaalmaksu tulu vs kuni 5,5 miljonit eurot tervishoiukulusid. Seda ei saa küll kuidagi pidada pisiveaks.

Tekib täiesti õigustatud küsimus: kes maksab selle vahe kinni?

Kui eelnõu on läbi vaadanud ja arvutusi teinud mitu ministeeriumi, peaks rahaline mõju olema selge ja usaldusväärne. Praegu on tulemuseks ligi 3,2 miljoni eurone lahknevus. Sellises olukorras on põhjust küsida, miks tuuakse eelnõu riigikogusse, kui tulupool on ebakindel ja tugineb ekslikele arvutustele. Kui usaldusväärne on sellisel juhul kogu rahaline mõjuanalüüs?

Sisuliselt soovitakse muudatusega avada uks mitte ainult spetsialistidele, vaid ka keskmisest madalama palgaga töötajatele (0,8 keskmist palka). Lisaks lubataks Eestisse tulla pereliikmetel, millega kaasnevad otsesed ja pikaajalised sotsiaalkulud – tervishoid, haridus, tulevikus ka pensionid.

Sellise lähteülesandega ei saa rääkida tasakaalus eelnõust!

Samal ajal on Eestis noori, kes ei õpi ega tööta, töötus on kasvanud, ümber- ja täiendõppe süsteem ei toimi piisavalt ning integratsiooniprobleemid on eriti teravad Tallinnas. Kui me ei suuda oma inimesi tööturule tuua ega neile tasuvat tööd pakkuda, siis miks lahendame probleemi madalapalgalise sisserändega, mis võib pikemas vaates suurendada kulusid ja nõrgestada ka ühiskondlikku sidusust (mida näeme eriti selgelt Rootsi-Stokholmis näitel)?

Ajutisena esitletud meede on tegelikult tähtajatu. Reformierakond ja Eesti 200 lubavad küll regulaarset seaduse ülevaatamist, kuid lõpptähtaega seaduses ei ole seatud. Eesti praktika näitab, et „ajutised“ lahendused kipuvad jääma – meenutagem kasvõi ajutisi käibemaksutõuse.

Suurem madalapalgaline sisseränne ei ole lahendus Eesti demograafilistele, majanduslikele ega sotsiaalsetele probleemidele. Vastupidi – see võib neid süvendada.

Seletuskirja järgi ulatuvad muudatustega kaasnevad püsikulud üle 17 miljoni euro. Seega kui rahaline mõju on negatiivne ja spetsialiste saab värvata ka kehtiva seaduse alusel, siis tekib õigustatud küsimus: miks sellist seaduse muudatust üldse vaja on?

Näpuvead miljonite eurode ulatuses – meenutagem ka varasemaid juhtumeid, nagu hasartmängumaksu seaduse eksimus – tõstatavad küsimuse vastutusest. Kas valitsus ja riigikogu koalitsioon peaksid selliste prohmakate eest vastutama?

Küsimus on lihtne: kelle huvides ja kelle arvelt seda seadust tegelikult muudetakse?