Laste kasvatamine ei ole hobi ega „eluperiood“, vaid täiskohaga töö.

 

Olen viie lapse ema ja võin väita täiesti teadlikult: laste kasvatamine ei ole hobi ega „eluperiood“, vaid täiskohaga töö. Sageli rohkemgi.

Kui ühiskond räägib demograafilisest kriisist, jääb see jutt tihti abstraktseks – numbrid, trendid, prognoosid. Päriselus tähendab see aga magamata öid, pidevat ajasurvet, edasilükatud karjääri ja majanduslikku ebakindlust. Ning samal ajal vaikivat ootust, et „kuidagi ikka hakkama saad“.

Heido Vitsur ja Indrek Neivelt on pakkunud välja mõtte, et kolme ja enama lapse kasvatamist tuleks käsitleda keskmise palgaga tasustatud tööna ning see aeg arvestada pensionistaaži hulka. Minu meelest on see üks väheseid ettepanekuid, mis vastab probleemi tegelikule tõsidusele!

Heido Vitsuri artikkel ütleb ausalt välja selle, mida me pole tahtnud tunnistada:

Eesti iibe langus ei ole ajutine ega pöördu iseenesest majanduskasvuga.

Eesti demograafiline kriis ei ole enam prognoos, vaid fakt.

Praegu on ühiskonna tegelik sõnum peredele lihtne: lapsed on küll tähtsad, aga majanduslik ja sotsiaalne ja poliitikast tulenev risk on sinu enda kanda. Pole ime, et paljud noored lükkavad laste saamise tulevikku või ei soovi üldse seda riski võtta.

Kui riik suudab maksta keskmist palka tööde eest, mille mõju lõpeb tööpäeva lõppedes, siis miks on nii raske tunnistada, et laste kasvatamine – tulevase ühiskonna kasvatamine – on väärtuslik töö?

Riigi keskmise palga maksmine kolme lapse kasvatamise eest ning selle arvestamine pensionistaaži hulka ei ole laste „ostmine“ ega lastetute halvustamine. See ei ole sund, vaid valikuvabaduse andmine neile, kes tahaksid pühenduda perele ja lastele, kuid ei saa seda praeguses süsteemis endale lubada.

Kui me ei julge laste kasvatamist väärtustada päriselt – mitte ainult sõnades –, siis pole mõtet ka imestada, miks sündimus langeb.

Me arutame pensione, riigivõlga ja SKT-d kümnete aastate vaates. Peaksime suutma sama teha ka eesti rahvuse kestmisega.

Sest ilma lasteta pole ei majandust, pensione ega riiki, mida mõõta.

Küsimus pole enam selles, kas see on kallis.

Küsimus on selles, kas alternatiiv – mitte midagi teha – ei ole veel kallim?