Müüdid seoses laste sündivuse - õigemini mittesündivuse osas

Olen paljulapselise pere ema ja just seetõttu lugesin Mark Gortfelderi sündimustkäsitlevat arvamuslugu eriti tähelepanelikult.

Mulle meeldis, kuidas ta rahulikult ja andmetele toetudes lammutas ajakirjanduses korduvalt esitatud müüte laste sündimuse teemal. Mitte seetõttu, et ta pakuks „lihtsat lahendust“, vaid kuna ta tegi midagi haruldast: võttis avalikus ruumis levinud laste sündimuse teemade seletused ette ja vaatas, kas andmed ja uuringud neid tegelikult ka toetavad.

Ja paljud ei toeta.

Rahvastiku tasandil ei pea hästi vastu väited, et:

– noored ei saa lapsi peamiselt kliimaärevuse pärast;

– peamine probleem on lastehoius või „vales“ linnaruumis;

– sündimus kukub, sest mehed ei panusta kodus piisavalt.

See ei tähenda, et neid probleeme kellegi jaoks ei eksisteeri.

See tähendab, et nende põhjal ei saa teha üldistusi kogu Eesti kohta.

Ja ausalt öeldes ütleb sama ka päriselu.

Laste kasvatamine on Eestis kallis ja riskantne. See on Gortfelderi loos minu jaoks kõige selgem järeldus – ja see kattub täielikult minu enda kogemusega.

Majanduslik ebakindlus, eluasemeküsimus ja püsiv üldkulude koormus korduvad andmetes järjekindlalt, palju rohkem kui ideoloogiliselt mugavad seletused! See ei ole maailmavaateline väide, vaid fakt, mis kordub küsitlusest küsitlusse ja mõjutab otseselt noorte otsust, kas ja mitu last saada.

Omalt poolt lisan ühe tugeva stressifaktori: poliitiline ebastabiilsus.

Sõnum peredele kipub olema: Lapsed on tähtsad, aga tegelikkuses – saa ise hakkama. Ja kui valitsus vahetub, tühistatakse sageli ka varasemad peresid puudutavad otsused. Selline käitumine jätab tunde, et tühistatakse ka pered ise.

Just seetõttu olen pidanud oluliseks ettepanekut käsitleda kolme ja enama lapse kasvatamist kui ühiskonnale väärtuslikku tööd – koos keskmise palga ja pensionistaažiga.

Mitte sundimise või vastandamise pärast, vaid selleks, et teha laste saamine ratsionaalselt võimalikuks, mitte kangelaslikuks eneseohverduseks.

Gortfelderi arvamusloost joonistub selgelt välja pilt ühiskonnast, kus:

– laste kasvatamine on kallis,

–noorte eluasemeprobleemid on reaalsed,

– majanduslik ebakindlus on kasvanud.

Selles valguses on madal sündimus vaid ratsionaalne kohanemine tingimustega, kus laste saamine tähendab paljudele peredele pikaajalist majanduslikku ja elustiililist allakäiku.

Küsimus ei ole enam selles, miks lapsi ei saada – see on suures osas teada.

Küsimus on selles, kas ja mida me oleme valmis muutma, kui tahame teistsugust tulemust.

Sest ilma lasteta ei ole ei majandust, pensione ega riiki.

Ja riik, mis ei ole valmis peredesse päriselt investeerima, ei saa olla üllatunud, kui tulevikus jäävad lapsed sündimata.