Kas me julgeme Eestis ja Euroopas vaadata maailmale otsa sellisena, nagu see tegelikult on?

 

Lugesin Heido Vitsuriarvamuslugu ja jäin mõtlema:

…..kas me julgeme Eestis ja Euroopas vaadata maailmale otsa sellisena, nagu see tegelikult on – mitte sellisena, nagu me sooviksime, et see oleks?

Arvamusloos on ebamugav, kuid vajalik sõnum: maailm ei küsi, kas muutused meile meeldivad. Euroopa mõju on viimastel kümnenditel märgatavalt kahanenud - või ausamalt öeldes, see on suuresti kadunud. USA tegutseb oma huvidest ja jõupositsioonilt ning Aasia roll maailmas kasvab.

Majanduslik ja geopoliitiline raskuskese on oluliselt nihkunud. Fakt on see, et Euroopa reageerib muutustele üliaeglaselt, saamatult ja sageli ebapiisavalt, samal ajal kui USA ja Aasia liiguvad kiiresti edasi. Ja see on fakt! Küsimus, millele peame ise vastuse leidma, on lihtne: kas me kohandume uue reaalsusega või jääme solvunult kõrvale ja tühistame end maailmas ise!?

Selle asemel et pahandada või moraliseerida, peaksime Eestis rohkem ja avatumalt arutama, kuidas muutunud maailmas targalt toime tulla. Vähem enesekindlat moraalset üleolekut, rohkem kainet mõtlemist ja ausat arutelu – vastasel juhul maksame selle kinni majanduse, julgeoleku ja usaldusväärsusega.

Loodan, et selline arutelu tekib uuesti! Kahjuks näib praegu, et igaüks, kes soovib maailmamajanduse teemadel arutelu ja ei jaga valitsuse ja EL seisukohti tembeldatakse sobimatuks - tühistatakse. Ja selline käitumine ei ole okey! Vaba ja sisuline arutelu on edasiliikumise ja muutumise eelduseks.