Riik otsib kokkuhoidu. Kas ta vaatas 2027. aasta eelarvet koostades ka enda rahakotti?

 

Riik räägib kokkuhoiust, kuid kavandab taas puudujäägiga 2027.aasta eelarvet.

Samal ajal selgub, et kõigis 11 ministeeriumison keskmine palk 2026. aastal tõusnud, kusjuures regionaal- ja põllumajandusministeeriumis koguni 14 ning kultuuriministeeriumis 13 protsenti. Samas selle aasta eelarves ei ole sõnagi sellisest võimsast ministeeriumite palgatõusust, pigem oli jutt palga kokkuhoiust.

Kuidas sobivad siis need numbrid kokku jutuga pidevast kärpimisest?

Kui menetletakse riigieelarvet, peaks kõigil olema võimalik aru saada, milleks raha eraldatakse ja kuidas seda tegelikult kasutatakse. Kui ikka aasta jooksul osutub võimalikuks märkimisväärne palgakasv ministeeriumites, mida esialgses eelarves välja ei toodud, tekib küsimus, mida Riigikogu tegelikult kinnitas ja kinnitab.

Kas parlament otsustab riigi raha kasutamise üle või annab ministeeriumidele lihtsalt rahalised raamid, mille sees tehakse avalikkusele raskesti jälgitavaid (palga)ümberkorraldusi? Kas kõik tegelikud kokkuhoiuvõimalused on läbi kaalutud – loomulikult mitte, sest nagu niuhti tekitatakse ametnike poolt võimalus oma palkasid tõsta.

Ja kui isegi Riigikogu liikmed, rääkimata ettevõtjatest, on juhtinud tähelepanu eelarve vähesele läbipaistvusele, siis mida peaks selline dokument üldse ütlema või selgitama.

Kas riik on kõik kokkuhoiuvõimalused ammendanud?

Olles kursis kohaliku omavalitsuse töökorraldusega ja tegutsedes ettevõtjana, olen näinud nii avaliku kui ka erasektori töökorraldust ja nende erinevust üsna lähedalt. Julgen oma kogemuse põhjal väita, et avalikus sektoris on töökorralduse tõhustamiseks veel küllaga võimalusi.

Võtame kas või tehisintellekti. Tänapäeval saab isegi tasuta AI-lahenduste abil korraldada ning automatiseerida korduvaid toiminguid. Loomulikult peab ametnik tulemused üle kontrollima ja tagama andmete kaitse. Kuid töö, millele varem kulus mitmeid tundi, võib AI kaasabil valmida märksa kiiremini, et mitte öelda poole kiiremini. Ja kui rääkida tasuta AI kontekstis kulude tõusust, siis seda ju ei teki, sest ei ole vaja uusi tarkvarahankeid või täiendavaid ametikohti.

Aga kas riik on hinnanud, kui palju tööaega selliste lahendustega kokku hoida saaks? Kas ametikohtade vajadus ja tööülesanded on tänapäevaseid võimalusi arvestades üle vaadatud?

Kui tehnoloogia abil vabaneb osa töötaja tööajast, saab teenistujale anda täiendavaid ülesandeid. Aga kas see peab automaatselt tähendama ka lisatasu või palgatõusu? Minu hinnangul mitte. Kõigepealt tuleb siiski arvestada tegelikku töökoormust ja tulemusi, mitte lihtsalt luua mugavamaid töötegemise võimalusi, pööramata tähelepanu tegelikule töökoormusele.

Sama küsimus puudutab ka teenuste sisseostmist riigiasutustes ja omavalitsustes. Miks makstakse lisatasu tavalise töö eest või näiteks sünnipäeva eest ning miks ostetakse üsna tihti täiendavalt sisse töid, mis kuuluvad asutuse ja ametniku enda pädevusse? Kui see ei ole raha ebaotstarbekas kasutus, siis mis see on?

Seitse lisapuhkepäeva - kokkuhoiukoht, mille riik on unustanud 

Seitse päeva pikemat puhkust avalikus sektoris. Miks? See kokkuhoiuteema on avalikust arutelust peaaegu kadunud?

Ametniku seadusjärgne põhipuhkus on 35 kalendripäeva, samal ajal kui töötaja tavapärane põhipuhkus on 28 päeva. Miks selline erinevus? 35-päevane puhkus ei ole ainult ametnike privileeg. Ka töölepingu alusel töötajatele võimaldatakse tihti sama pikk puhkus põhjendusega, et ametnike ja töötajate vahel ei tekiks erinevust.

Kas ametniku töö on vastutusrikkam või koormavam kui ettevõtja või erasektori töötaja oma?

Ettevõtja vastutab oma töötajate palkade, maksude, tootmise, klientide ja ettevõtte püsimajäämise eest. Tema toodetud tööga makstakse avalikule sektorile palkasid ja muid hüvesid kinni. Samas kui ettevõtja ise ei suuda tihti oma töötajatele lubada luksust mida kasutab ametnikkond.

Puhkuste ühtlustamisest on varem räägitud. Miks pole seda küsimust lahendatud?

Kui riik otsib püsivat kokkuhoidu, siis kas ligikaudu 50 miljonit eurot, mida juba 2024. aastal peeti puhkuste ühtlustamise võimalikuks kokkuhoiuks, ei olegi enam kokkuhoid? Kas aasta-aastalt lihtsalt analüüsimine on ikka kõige õigem tegevus või peaks selle teemaga julgemalt lihtsalt edasi minema? See on küsimus, mis vajaks küll vastust.

Kas pensionär on nüüd riigieelarve suurim vaenlane?

Kas enne pensionäride kulurea negatiivset esiletoomist ei peaks riik kriitiliselt üle vaatama hoopis oma töökorralduse?

Eriti häirib mind pensionide indekseerimise käsitlemine eelarves, sest riigieelarvet käsitlevaid artikleid lugedes jääb vägisi mulje, et üheks suuremaks probleemiks on kujunenud pensionärid ja nende pensionide indekseerimine.

Tänased pensionärid on aastakümneid töötanud, makse maksnud, lapsi kasvatanud ja Eesti riigi ülesehitamisse panustanud. Paljud neist on üle elanud rahareformi, töökohtade kadumise ja mitu majanduskriisi.

Nüüd, vanaduspõlves, peavad nad ikka ja jälle kuulma, kui suureks kuluks nad riigile on muutunud.

Selline käsitlus on lihtsalt inetu!

Viieprotsendiline tõus 2026. ja ka 2027. aastal tähendaks inimesele ca 40 eurot kuus. See on raha, mille eest tuleb osta toitu, ravimeid ja tasuda järjest kallinevaid igapäevaseid arveid. Samal ajal tõusis regionaal- ja põllumajandusministeeriumi keskmine palk 2026. aastal ligikaudu 446 euro (14%) võrra kuus ja korralik tõus oli kõigis 11 ministeeriumis. Suurem osa pensionäridest peab leppima alla 800 eurose pensioniga ja ca 5% tõus nüüd küll mingi luksus ei ole. Need on küll veidi erinevad näitajad ning ministeeriumi keskmise palga kasv ei tähenda iga töötaja samasugust palgatõusu. Kuid erinevus paneb küsima, millistest põhimõtetest riigi raha jagamisel lähtutakse ja miks üks tõus on negatiivsem kui teine.

Kes siis lõpuks riigieelarve eest vastutab?

Küsimusele, kas riigieelarvest eraldatud raha kasutamisetulemuslikkust üldse piisavalt mõõdetakse, ei ole võimalik adekvaatset vastust saada.

Tegelikult tahaksin sellele vastust!

Kui ministeeriumid koostavad oma eelarveid kulupõhiselt, siis miks riigikogule esitatav eelarve ei  selgita arusaadavalt, millele raha tegelikult kulub? Miks udutatakse? Kuidas saab rääkida riigi rahanduse kordategemisest, kui 2027. aasta eelarvesse kavandatakse juba ette miljarditesse ulatuv puudujääk ning laenukoormus jätkab kasvamist?

Kui palju on enne järjekordset eelarve koostamist analüüsitud ametiasutuste töökorraldust, palgafonde, lisatasusid, puhkusekorraldust ja automatiseerimise võimalusi?

Need küsimused väärivad tähelepanu nagu kõik teisedki riigi püsikulud.

Riigi rahanduse korraldamine on valitsuse ja riigikogu ülesanne. Aga kui eelarves planeerida kohe, et kulud ületavad tulusid, siis mis kordategemisest me räägime! Eriti nõme on see, et suur osa kulusid lükatakse lihtsalt tulevikku! Ministeeriumid ise koostavad oma eelarveid kulupõhiselt ning näevad kenasti, milliste tegevuste ja eelarveridade kaudu on võimalik korralikke palgatõuse teha. Avalikkusele esitatakse aga info, millest on keeruline aru saada, kuhu raha tegelikult kulub ja milliseid tulemusi selle eest saavutatakse. On ka näited, kus aasta-aastalt lihtsalt eesmärke ja tulemusi vähendatakse, samas kui rahaline kulupool tõuseb.

Pensionärid ei koosta riigieelarvet, ei otsusta ministeeriumide palgatõusude üle ega võta riigile laenu

Ometi jääb iga-aastasest eelarvearutelust kohati mulje, nagu oleksid just nemad riigirahanduse suurim probleem. See on kurb suhtumine!

Pensionärid aitasid üles ehitada riigi, mille rahanduse eest vastutavad tänased otsustajad.

Riigieelarve kordategemine on valitsuse ja riigikogu ülesanne. Selleks on vaja läbipaistvaid arve, põhjendatud otsuseid ja vastutust.

Ja lõpetuseks üks küsimus: miks peab maksumaksja rahastama eilset töökorraldust homsete palkadega, kui tänapäevane tehnoloogia võimaldab osa tööst teha märksa kiiremini?