Kas majandus kasvab - aga kas laenurahaga saab jõukaks?

 

Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo  tegi Facebookis pikaja optimistliku postituse Eesti majanduse olukorrast.

Loen neid väiteid: „Majandus kasvab juba üle kahe protsendi, kasvame kaks korda kiiremini kui Euroopa Liit keskmiselt, inimeste ostujõud paraneb, palgad kasvavad hindadest kiiremini, inflatsioon on euroala üks madalamaid ning maksuküüru kaotamine jättis inimestele rohkem raha kätte….“ Ja jään mõttesse….. Kõlab ju suurepäraselt!

Ja mis kõige huvitavam – ministri kasutatud arvud ongi nagu õiged.

Kui aga vaadata veidi sissepoole, siis kõik sõltub sellest, millised arvud välja valida, millised kõrvale jätta ja millisesse konteksti need asetada.

Ja just siin muutub majandusinfo poliitiliseks sõnumiks.

Majandus kasvab 2–2,5%. Väga hea. Aga milliselt tasemelt me vaatama hakkame?

Eesti ei ole veel  väga sügavast majanduslangusest välja jõudnud. Statistikaameti praeguse revideeritud reaalse SKP aegrea järgi oli:

2021: 30,16 mld €
2022: 30,37 mld €
2023: 29,48 mld €
2024: 29,51 mld €
2025: 29,89 mld €.

Eesti majandus on pärast pikka nõrka perioodi lõpuks kasvule pöördunud. Seda pole põhjust pisendada. Majanduskasv on kindlasti parem kui majanduslangus.

Ehk 2025. aasta reaalne SKP oli endiselt väiksem kui 2021. aastal.

Seetõttu on natuke vara hõisata ja kuulutada, et nüüd on kõik suurepärane. Me alles taastame seda, mille vahepeal kaotasime.

Aga poliitiliselt on siin päris kena retooriline trikk. See ei tähenda, et Eesti majandus oleks tegelikult vahepeal jõudsalt kasvanud. 2022 → 2023 toimus suur kukkumine ning 2024. aasta tase oli praktiliselt sama mis 2023. 2025. aastal polnud SKP endiselt jõudnud tagasi 2022. aasta tasemele!

Ja prognoos on ikkagi ainult prognoos…..

Kui meie oluliste eksporditurgude – Soome, Rootsi, Saksamaa ja laiemalt euroala – majandused kasvavad aeglaselt, siis pole Eesti 2,5–2,8% kasv sugugi automaatne: prognoosida võib ju mida iganes, aga reaalsusse võiks ikka jääda…. Prognoos pole juba saavutatud majanduskasv!

Majandus tõesti kasvab – seda pole mõtet eitada. Aga millest see kasv tuleb?
Rahandusministeerium, Eesti Pank, Swedbank, SEB ja Luminor annavad meile võimaluse kasv komponentideks lahti võtta. Väga oluline osa 2026. aasta kasvust tuleb eratarbimisest ja valitsussektori suurtest kulutustest/investeeringutest.

Mis hinnaga kasv tuleb?

Eelarvepuudujääk, kiiresti kasvav võlg, kaitsekulud, SAFE laen, mida makstakse 45 aastat jne. Siin tuleb eristada kulutamist ja investeerimist. Laenu võtmine pole iseenesest halb, kui selle eest luuakse vara, mis tõstab Eesti tulevast tootlikkust.

Kasvuprotsendist olulisem on kasvu kvaliteet.

Majanduslanguse ajal taristusse investeerimine võib olla väga tark tegu. Aga siin tekib küsimus ka investeeringute valikust. Rail Balticu kaubaveo konkurentsieelis saab tekkida eeskätt suurte kaubamahtude ja pikkade rahvusvaheliste distantside puhul – aga seda ju ei teki, sest raudtee lõpeb Eestiga ja seda veel pikki aastaid. Eesti enda mõnesajakilomeetriste vahemaade puhul on autotranspordil tugev uksest-ukseni eelis.

See Rail Baltic on hoopis teistsugune riskiprofiil kui neljarealine põhimaantee, mida Eesti ettevõtted kasutaksid kohe, sest investeering peaks ideaalis võimaldama erasektoril tulevikus sama töö ära teha vähema tööjõu, aja, kapitali ja ressursiga.

Neljarealine maantee kui hea ja lihtne näide.
Sama kaubamahu vedamiseks võib ettevõttel kuluda vähem töötunde; olemasolev auto jõuab rohkem tööd teha; sama veomaht võib vajada vähem autosid; väheneb põhivarasse seotud kapital, liisingu-, hooldus- ja kindlustuskulu ning tööjõuvajadus. Ressursikasutus muutub efektiivsemaks. See on tootlikkuse kasv, mitte lihtsalt „raha majandusse või taristusse panemine“.

Kas 2–3% kasvust piisab?

Kui Eesti pikaajaliseks kasvupotentsiaaliks kujunebki umbes 2–3%, ei ole see iseenesest katastroof.

Aga siis muutub palju tähtsamaks küsimus millest see 2–3% tuleb?

-        Kas tootlikkuse kasvust?

-        Kas ettevõtete investeeringutest?

-        Kas ekspordi kasvust?

-        Kas kõrgema lisandväärtusega tootmisest?

Või tuleb kasv suuresti riigi kulutustest?

Need näitajad ei ole majanduse pikaajalise tervise seisukohalt sugugi üks ja sama asi.

Inimeste ostujõud kasvab. Aga milliselt tasemelt?

Eurostat avaldas juunis 2026 andmed 2025. aasta tegeliku individuaalse tarbimise ehk AIC kohta. Seda kasutatakse inimeste materiaalse heaolu võrdlemiseks riikide vahel.

Eesti tulemus oli 74% Euroopa Liidu keskmisest

See tähendab, et Eesti oli ELis tagantpoolt kolmas. Meist madalam oli tegelik individuaalne tarbimine ainult Lätis ja Ungaris. Eurostati 2025. aasta AIC võrdlus

Seega jah – ostujõud võib kasvada. Aga päris oluline on teada ka seda, milliselt tasemelt see kasvab.

Öelda, et inflatsioon on ainult 2%! Aga mida inimene poes näeb? Aga mida see 2% tegelikult tähendab?

See näitab hinnataseme muutust võrreldes aasta varasema ajaga. See ei näita, kui palju on hinnad tõusnud viimase nelja-viie aasta jooksul kokku.

Ja just viimast tunneb inimene poes: Kui ostukorv maksis mõni aasta tagasi 100 eurot, tõusis vahepealse suure hinnatõusuga 130 euroni ning nüüd kallineb aastaga ainult paar protsenti, võib inflatsioon tõepoolest olla väga madal. Aga ostukorv ei maksa jälle 100 eurot. Ta maksab endiselt umbes 130 eurot.

Seetõttu pole midagi kummalist selles, et inimene kuuleb uudist madalast inflatsioonist, läheb poodi ja mõtleb: millisest odavnemisest nad räägivad? Miks siis elu endiselt nii kallis on?

Praeguse valitsuse uhkus: 700 eurot maksuvaba tulu (mis ei ole isegi miinimumpalga suurune!) kõigile töötajatele. See lüke jättis tõepoolest rohkem raha kätte ning suurendas eriti keskmise ja kõrgema palgaga inimeste netosissetulekut. Alla keskmise palka saavad töötajad sellest palju ei võitnud. Kui inimese netopalk tõuseb maksureformi tõttu ühel aastal, saab see anda tarbimisele tõuke. Järgmisel aastal ei saa sama reform tema sissetulekut uuesti sama summa võrra kasvatada.

Seega, sellel oli mõju, aga see on suuresti ühekordne tasememuutus, mis on praeguseks juba ammendunud nagu pangad väidavad oma analüüsis. See ei ole teps mitte igal aastal uuesti tekkiv sissetulekukasv. Seetõttu ei ole 700 eurone tulumaksuvabadus Eesti majanduse pikaajaline kasvumootor.

Pikaajaline kasv peab lõpuks tulema ikkagi ettevõtlusest, investeeringutest, ekspordist ja tootlikkusest.

Kas erasektor on juba piisavalt tugev, et riigi laenutõuke järel ise kasvu vedada?

See on minu meelest üks tähtsamaid küsimusi.

Aga jääme ikka reaalsusse: kui Eesti pikaajaliseks kasvupotentsiaaliks hinnatakse umbes 2–3%, siis peab selle kasvu kvaliteet olema väga hea – tootlikkuse kasv, investeeringud, eksport ja kõrgem lisandväärtus. Just siin on aga Eesti pikaajalised probleemid ja praegu ei näe ma põhjust arvata, et need oleksid lahendatud.

Aga räägime siis ka riigi rahast

Rahandusministeerium ütleb ise, et riigi rahanduse väljavaade püsib pingeline. 2026. aasta eelarvepuudujäägiks prognoositakse 4,4% SKPst ning kaitsekulude suurenemise ja püsiva eelarvepuudujäägi tõttu kasvab kiiresti ka Eesti riigivõlg. Ministeeriumi prognoosi järgi võib võlakoormus jõuda 2030. aastaks 38,6 protsendini SKPst.

-        Kuidas seda kõike tulevikus rahastatakse-kust tulevad rahad laenude tasumiseks?

-        Kas suuremate maksudega?

-        Uute maksudega?

-        Kulude kärpimisega?

-        Või uue laenurahaga?

See küsimus muutub eriti oluliseks just praegu, kui valitsus tegeleb järgmise riigieelarve ja eelarvestrateegiaga.

Ja samal ajal suurendame tohutult kaitsekulusid. Kaitsekulude kasv on Eesti julgeolekuolukorras mingil määral veel mõistetav. Aga mida suuremad on summad, seda suurem peaks olema kontroll selle üle, kuidas maksumaksja raha kasutatakse.

Samas loeme täna ERR-ist Riigikontrolli aruannet, et kaitsevaldkonnas on pardakk ikka korralik: kaitseministeeriumi valitsemisala asutuste tegevuses hulgaliselt tõsiseid probleeme, mis suurendavad nende hinnangul riigi raha ja vara kuritarvitamise riski

See pole enam küsimus sellest, kas Eesti peaks kaitsesse investeerima. Küsimus on selles, kas riik suudab järjest suuremaid summasid ka läbipaistvalt, kontrollitult ja mõistlikult kasutada.

Kui majandusminister Keldo lõpetab oma postituse üleskutsega: „Proovime ise ka meie majandusse ja selle kasvu rohkem uskuda.“ mõtlen, mida küll üks valitsusliige kirjutab või kas niimoodi võib ja peabki majanduteemasid ilustama- miks arvatakse, et ettevõtja ei oska majandusandmeid analüüsida ja majanduse andmeid tuleb niimoodi kallutada, see on igatahes kohatu!

Mina sõnastaksin üleskutse teisiti:

„Eesti majandusse ei pea uskuma. Majandust peab juhtima nii, et sellesse oleks põhjust uskuda.

Et ettevõtjatel oleks põhjust investeerida. Et tootlikkus kasvaks. Et eksport suureneks.

Et inimeste reaalne elatustase läheneks Euroopa keskmisele.

Et riigi kulud ei kasvaks kiiremini kui võime neid rahastada.

Ja et maksumaksja raha kasutataks mõistlikult.“

Majanduse probleemidest rääkimine ei ole Eesti majanduse „halvemaks rääkimine“. Vastupidi – probleemidest vaikimine ei muuda majandust grammigi paremaks.

Õiged arvud ei taga veel õiget järeldust, kui neist valitakse välja ainult poliitilise sõnumiga sobivad. Mina soovin näha tervikpilti – nii seda, mis annab põhjust optimismiks, kui ka seda, mis annab põhjust muretsemiseks.