Kas vähem tööjõumakse võiks tähendada rohkem lapsi?

 

26%–21%–15%–8%–0% – kas Eesti maksusüsteem peaks arvestama inimese elukaarega?

Olen ettevõtja ja tähest tahtmata mõtlen sellele, et kui palju peaks riik inimese elu korraldama ning kui palju peaks ta jätma inimese enda otsustada. Leian, et inimesed peavad saama otsustada mida nad oma elult soovivad, kuidas elavad ja kuidas vananevad.

Me räägime inimese elukaarest. On üldteada, et inimese elukaarel on mitmed olulised verstapostid. Sünnime, kasvame, käime koolis, alustame tööelu, loome kodu ja pere, kasvatame lapsi ning ühel hetkel jääme vanaks. Kõike seda tahame kogeda ja tunda end vajalikuna ja väärikana. Ja igas eluetapis on meie vajadused erinevad.

Kas praegu lastakse meil endil otsustada: siinkohal pean väitma, et riik kipub järjest rohkem arvama, et tema teab inimesest endast paremini, mida inimene vajab. Liiga palju tahab ta meie eest otsustada ja see ei ole okey.

Siin on minu jaoks üks vastuolu.

Valimispäeval Riigikogusse liikmeid valides on inimene väga kompetentne. Valimispäeval usaldatakse inimese kätte terve riigi tulevik. Aga pärast valimisi käitub riik temaga sageli nii, nagu inimene nüristuks ja sama inimene ei suudaks enam ise otsustada, mida oma teenitud rahaga teha.

Selle inimese eest otsustamisel on hind ja üheks hinnaks võib olla vähene sündimus 2025. aastal Eestis: ainult 9240 last.

Veel 2021. aastal sündis lapsi 13 272. Praeguseks on summaarne sündimuskordaja langenud 1,16-ni. Aastatel 2017–2021 oli see keskmiselt 1,62. (Statistikaamet) Aga minu jaoks on veel kõnekam üks teine number.

2025. aastal sündis Eestis: 4010 esimest last → 3092 teist last →2138 kolmandat või enam last.

Võrreldes 2021. aastaga sündis esimesi lapsi 19% vähem, teisi lapsi juba 35% vähem ning kolmandaid ja järgmisi koguni 40% vähem. See ütleb midagi väga olulist. Probleem algab juba sellest, et sünnib järjest vähem esimesi lapsi. Üha rohkem peresid ei jõua enam ka teise lapseni, rääkimata kolmandast või neljandast. (Statistikaamet)

Miks?

Kindlasti pole sellel ühte põhjust. Inimesed teevad laste saamise otsuseid väga erinevatel põhjustel ja riik ei saa ega tohigi otsustada, mitu last kellelgi olema peab.

Aga majanduslikku poolt ei saa samuti olematuks rääkida.

Kui tahame, et Eesti sündimuskordaja tõuseks praeguselt 1,16-lt, ei piisa üksikutest toetustest ega kampaaniatest. Peame vaatama inimese kogu elukaart ja küsima, millal vajab pere oma teenitud raha kõige rohkem.

Millal on inimesel raha kõige rohkem vaja?

Minu arvates on vastus üsna lihtne: just siis, kui luuakse perekond, sünnivad ja kasvavad lapsed.

Noor pere loob kodu, maksab sageli eluasemelaenu (või üüratut üüri), ostab mööblit ja kodumasinaid, kasvatab lapsi, ostab neile riideid ja jalanõusid, maksab transpordi, huvitegevuse ja saja muu asja eest ning kannab sellel ajal korraga oma elu üht suurimat rahalist koormust.

Esimene suur muutus on esimene laps: see muudab vanemate senist elukorraldust täielikult ning on pere jaoks ka suur majanduslik muutus. Teine laps muudab kogu pere rohkem ja seega on ka muutus veel suurem. Kolmandast ja enamatest lastest rääkimata.

Ükski laps ei ole vähem tähtis kui järgmine.

Aga mida teeb meie maksusüsteem?

Maksustame lastega vanemate töötasu sisuliselt sama loogika järgi nagu inimest, kellel ülalpeetavaid lapsi pole või kelle lapsed on juba täiskasvanud.

Ühe inimese 1400-eurosest palgast elab üks inimene. Teise inimese samast 1400-eurosest palgast võib elada kolm või neli inimest. Tulumaksumäär on ikka sama. Kas see on ikka mõistlik?

Minu meelest tasuks küsida: miks? Eestis kipub perepoliitika arutelu jõudma alati toetusteni.

Aga äkki vaatame asja korraks teistpidi.

Miks peab riik kõigepealt töötavalt lapsevanemalt maksu võtma ja seejärel osa rahast talle toetusena tagasi maksma? Miks ei võiks laste kasvatamise perioodil lihtsalt vähem maksu võtta?

Eesti maksusüsteem peaks tunnustama inimese elukaarel kogu laste kasvatamise elukaart: lastega perele ei peaks üksnes toetusi maksma, vaid eelkõige tuleks jätta talle tema tugevus perena ja laste kasvatamise aastatel jätta talle rohkem tema enda teenitud raha kätte.

See oleks hoopis teistsugune põhimõte. Mitte: „riik toetab sind“,

vaid: „sa kasvatad lapsi ja riik jätab sulle sellel eluetapil rohkem sinu enda teenitud raha.“

26% – 21% – 15% – 8% – 0%

Praegu on Eestis tulumaks 22% ja üldine maksuvaba tulu 700 eurot kuus. Aastast 1994 kehtestati Eestis ühetaoline 26% tulumaksumäär. See püsis kuni 2004. aasta lõpuni, misjärel hakati määra järk-järgult alandama.

Mis juhtuks, kui läheksime tagasi 26-protsendilise üldise tulumaksumäära juurde, kuid seoksime inimese tegeliku maksumäära tema kasvatatavate laste arvuga?

Minu nägemuses oleks üldine tulumaksumäär 26%, ühe lapse kasvatamise ajal 21%, kahe lapse kasvamise ajal 15%, kolme lapse kasvamise ajal 8% ning nelja või enama lapse kasvamise ajal 0%. Näiteks:

Kasvatatavaid lapsi	Tulumaksu määrad
0	26%
1	21%
2	15%
3	8%
4 või enam	0%

Samal ajal võiks vähemalt miinimumpalga suurune töötasu olla tulumaksuvaba.

Maksusoodustus kehtiks lapse täisealiseks saamiseni ning õppimise jätkamisel kuni tema 21. eluaastani. Kui täisealine noor lõpetab õppimise varem ja alustab iseseisvat tööelu, lõpeks ka lapsega seotud maksusoodustus.

Ja mis kõige olulisem: maksusoodustus kajastuks juba palgapäeval.

Inimene ise otsustab, kas ta ostab selle raha eest lapsele jalanõud, maksab kodulaenu, teeb remonti, paneb raha kõrvale või viib pere teatrisse.

See tähendaks – riik võtaks töötavalt inimeselt vähem tema enda teenitud raha ära. Kui lapsi veel ei ole või kui lapsed saavad suureks, lõpeb soodustus ja inimene pöördub tagasi üldise maksumäära juurde.

Selline süsteem lähtuks põhimõttest, et inimese rahavajadus ei ole kogu elukaarel ühesugune. Lastega inimesel võib iga euro olla olulisem kui samal inimesel, kellel lapsi ei ole või kelle lapsed on juba täiskasvanud ja asunud oma ellu.

Ka riigis kasutatav maksusüsteem võiks seda elukaart lõpuks tunnustada.

Mida see päriselt tähendaks?

Võtame näiteks kahe töötava vanemaga Jõgevamaa pere. 2026. aasta I kvartalis oli Jõgeva maakonna mediaanpalk 1404 (Eesti mediaan 1753) eurot kuus. Oletame, et mõlemad vanemad teenivad selle summa.

Kui maksuvaba tulu oleks miinimumpalga ehk 946 euro ulatuses ning üldine tulumaksumäär 26%, väheneks laste kasvatamise ajal tulumaksumäär vastavalt laste arvule 21, 15, 8 ja 0 protsendini.

Kiire ümberarvutus annab umbes:

Kasvatatavaid lapsi	Tulumaksumäär	Pere maksuvõit eurodes kuus*	Aastane maksuvõit eurodes
1	21%	~44	~523
2	15%	~96	~1150
3	8%	~157	~1881
4+	0%	~226	~2718

* Kahe 1404 € brutopalka teeniva vanema kohta kokku, võrreldes 26% üldmääraga; arvutus arvestab 946 € maksuvaba tulu ja töötaja töötuskindlustusmakset.

Kolme lapsega Jõgevamaa mediaanpalka teenivale paarile jääks aastas ligi 1900 eurot rohkem nende enda teenitud raha kätte. Lisaks säiliksid praegused peretoetused.

Kes selle kinni maksab?

See küsimus tuleb loomulikult kohe.

Praegu on üldine tulumaksumäär 22% ja maksuvaba tulu 700 eurot kuus. Senise ja paratamatult lihtsustatud mudelarvutuse järgi oleks reformi staatiline eelarvemõju umbes 300 - 350 miljonit eurot aastas! Staatiline tähendab siin lihtsat esimese ringi arvutust: kui palju tulumaksu jääks uute reeglite tõttu riigile laekumata juhul, kui eeldame, et inimeste tarbimine, töötamine ja kogu ülejäänud majandus jäävad muutumatuks.

Aga päriselus midagi siiski muutub kogu aeg.

Staatiline maksukaotus ei võrdu lõpliku kuluga: Kui lastega perele jääb iga kuu näiteks 100, 200 või 300 eurot rohkem kätte, ei kao see raha õhku. Lastega ja eriti väiksema sissetulekuga peredele kätte jäävast rahast läheb suur osa toidule, riietele, eluasemele, remondile, transpordile, teenustele ja laste vajadustele.

See raha läheb tagasi majandusringlusse.

Riik saab osa sellest tagasi käibemaksuna, osa aktsiisidena ning järgmises ringis ettevõtete suurema käibe, palkade ja muude maksudena.

Seetõttu ei tähenda näiteks 300–350 miljonit eurot väiksemat esmast tulumaksulaekumist automaatselt sama suurt lõplikku eelarveauku. Kui suur osa sellest majandusringluse kaudu riigieelarvesse täpsemalt tagasi jõuaks, vajaks juba põhjalikumat dünaamilist mõjuanalüüsi. Lihtsustatud stsenaariumarvutuse järgi võiks pärast osa raha tagasijõudmist käibemaksu, aktsiiside ja muu majandusaktiivsusega seotud maksudena reformi neto(eelarve)mõju jääda ligikaudu miinusesse umbes 250–300 miljoni euro suurusjärku aastas. Kindel on aga see, et 300–350 miljoni euro suurune staatiline maksutulu vähenemine ei võrdu automaatselt sama suure lõpliku eelarvemõjuga.

Jah, sellel reformil on hind – aga see on investeeringu hind.

Sest ka sellel, kui me midagi ei tee, on hind!  

Küsimus on selles, kumba Eesti endale paremini lubada saab: kas umbes 250-300 miljoni euro suurust iga-aastast eelarvelist panust (mina ütlen küll investeeringut) laste kasvatamise aastatel perede maksukoormuse vähendamisse või olukorda, kui sündimuskordaja jääb 1,16 juurde ja aastas sünnib alla 10 000 lapse. Sest paarikümne aasta pärast on küsimus selles, kui palju on Eestis elanikke, kes töötab, kes maksab makse ja kes peab üleval pensioni- ja tervishoiusüsteemi.

Kui 2025. aastal oleks sündinud sama palju lapsi kui 2021. aastal, oleks neid olnud 4032 rohkem. Paarikümne aasta pärast oleks suur osa sellest põlvkonnast jõudmas tööturule. Kahjuks neid ei sündinud 2025. aastal.

Aga kui palju maksab see, kui lapsi ei sünni?

Võtame Jõgevamaa näite. Jõgevamaa 2026. aasta I kvartali mediaanpalk oli 1404 eurot. Tuhat sellist tulevast töötajat teeniksid tänases rahas kokku ligi 16,9 miljonit eurot brutopalka aastas. Neljakümneaastase tööelu jooksul oleks see ligi 674 miljonit eurot palgatulu.

2025. aastal sündis Eestis aga 4032 last vähem kui 2021. aastal. Kui kasutada ainult illustratsiooniks sama tänast Jõgevamaa mediaanpalka, vastaks see ühe tööaasta jooksul umbes 68 miljoni euro suurusele palgatulule ja 40 tööaasta jooksul juba umbes 2,7 miljardile eurole.

See 2,7 miljardit ei ole riigi saamata jääv maksutulu ega otsene kahju. See näitab üksnes tekkimata jääva võimaliku palgatulu suurusjärku tänastes hindades. Tegelik majanduslik mõju sõltuks tulevasest tööhõivest, rändest, tootlikkusest ja palkadest. Kuid suurusjärk näitab midagi olulist: need arvud ei näita „inimeste hinda“. Inimese väärtust ei saa eurodes mõõta. Küll aga saab eurodes mõõta seda, kui suure majandusliku panuse võib Eesti kaotada, kui järgmist põlvkonda (ehk lapsi) jääb järjest vähemaks.

Kas raha väärtus muutub inimese elukaarel?

Siit jõuan tagasi mõtte juurde, millest alustasin.

Minu arvates teeb riik vea, kui käsitleb inimese raha vajadust kogu elu jooksul ühetaolisena. Lastega pere jaoks võib 100 eurot täna olla palju väärtuslikum kui sama summa siis kui lapsed on suured, kui lapsed on iseseisvad, kodu suuresti välja makstud ja pere igapäevased kohustused hoopis teistsugused.

See ei tähenda, et vanaduseks ei peaks koguma. Peaks. Aga kogu elu ei saa elada tulevase vanaduspõlve nimel nii, et kõige suuremate kohustustega eluaastatel pigistame perelt viimase välja.

Kui Eesti tahab sündimust toetada, siis võib-olla peaksime vähem rääkima sellest, mida riik peredele annab, ja rohkem sellest, kui palju riik laste kasvatamise aastatel peredelt ära võtab.

Kui Eesti tahab sündimust toetada, peab riik vähendama laste kasvatamisega kaasnevat majanduslikku survet just nendel eluaastatel, mil see surve on kõige suurem.

Kas poleks aeg, et ka Eesti maksusüsteem hakkaks lõpuks inimese elukaart tunnistama – laste kasvatamist päriselt tunnustama?