esmaspäev, 26. oktoober 2026

Kellele me seda jõukust kogume, kui laste jaoks enam aega ei jää?

 


Lapsed sünnivad armastusest, mitte peretoetustest. 

Aga kas meie ühiskond tahab ja oskab veel väärtustada laste kasvatamist ja vanemate aega?

Tallinna Ülikoolis kaitstud Sanan Abdullayevi doktoritöö vanemahüvitise mõjust sündimusele pani mind taas mõtlema Eesti perepoliitika, ühiskonna väärtushinnangute üle.

Uurimuse kohaselt suurendas 2004. aastal kehtestatud sissetulekust sõltuv vanemahüvitis tõenäosust, et perre sünnib teine või kolmas laps. Teame ju, et raha on laste kasvatamisel oluline. Hea, et ka doktoritöö seda kinnitab.

Ometi seisame silmitsi tõsise sündimuse langusega. Järelikult ei piisa ainult rahalistest toetustest.

Minu arvates on perepoliitika arutelus jäänud tagaplaanile midagi palju olulisemat: perekonna väärtustamine, lapsevanemaks olemise tähendus ning laste kasvatamisele pühendatud aja tegelik väärtus.

Olen üha enam veendunud, et meie ühiskonnas kujundatakse teadlikult narratiivi, mille keskmes on palgatöö, karjäär, majanduskasv ja tarbimine. Selle kõrval käsitletakse laste kasvatamist justkui tegevusena, mis tuleb võimalikult kiiresti korraldada nii, et vanemad saaksid tööturule naasta.

Kas materiaalne jõukus on saanud elu eesmärgiks?

Üha sagedamini kuulen kuidas noortele sisendatakse narratiivi, et enne laste saamist tuleb saavutada majanduslik kindlustatus. Kõigepealt haridus, karjäär, oma kodu, auto, reisid ja alles seejärel lapsed.

Aga kelle jaoks või kelle mõjutamiseks sellist narratiivi luuakse?

Mina näen selles ka inimeste mõtlemise ja väärtushinnangute teadlikku kujundamist. Ühiskonnas levitatavad arusaamad ei teki ega püsi iseenesest. Neid kujundavad poliitilised otsused, majanduslikud huvid, avalik kommunikatsioon ja pidevalt korratavad sõnumid.

Lapse jaoks ei ole määrav, kas pere elab 500 000 või 50 000 eurot maksvas kodus. Samuti ei sõltu tema õnnelik lapsepõlv sellest, kas vanemad sõidavad luksusauto või tavalise pereautoga.

Laps vajab turvalist kodu, armastust, vanemate tähelepanu ja koos veedetud aega.

Loomulikult peab pere oma elu-oluga toime tulema. Kuid majanduslik turvalisus ja materiaalse jõukuse lõputu tagaajamine ei ole üks ja sama asi.

Mulle tundub, et tänapäeva tarbimisühiskonnas ei piisa sageli enam jõukuse saavutamisest. Soov teistele oma edukust näidata ja tõestada tekitab lõpuks hoopis rahulolematust ja pinget. Nii võib inimene sattuda pidevasse võrdlemise ja tõestamise ringi, kus rahulolu asemel kasvab hoopis surve, olla veel edukam. Ja sellel võib olla väga kallis hind – inimese tervis.

Kui laste saamine lükatakse edasi seni, kuni kõik materiaalsed eesmärgid on saavutatud, võib juhtuda, et bioloogiline aeg seab lõpuks oma piirid.

Ühiskond võib küll muuta oma väärtushinnanguid, kuid bioloogilist aega ei saa poliitiliste loosungitega ümber kujundada.

Laste kasvatamine on töö, mille väärtust ühiskond ei arvesta

Olen viie lapse ema. Oma lastega kokku kaksteist aastat kodune ema. Olin aastaid tasustatud tööst eemal. Aga töö tegemisest ei olnud ma eemal ühtegi päeva. Olin kasvataja, kokk, koristaja, õmbleja ja paljude teiste igapäevaste ülesannete täitja. Selle kõige selle juures olin ennekõike oma laste ema.

Kui lapse eest hoolitseb lasteaias palgaline töötaja, on see töö: lasteaias valmistab toitu kokk, see on töö. Ruume koristab lasteaias koristaja, see on töö.

Aga kui ema teeb kõike seda oma kodus, oma laste heaks, muutub seesama töö ühiskonna majanduslikus arvestuses peaaegu nähtamatuks.

Miks muutub lapse kasvatamine majanduslikult väärtuslikuks alles siis, kui seda teeb keegi teine raha eest?

On ju imelik, aga nii praegu on!

Minu arvates on see üks meie ühiskonna suuremaid vastuolusid.

Riik ja omavalitsused kulutavad lasteaedade ehitamisele, renoveerimisele ning ülalpidamisele  ja personalile miljoneid eurosid. Kõige selle maksumust osatakse kokku arvutada.

Aga koduse kasvatamise väärtust?

Kui välja arvutada ühe lapse lasteaiakoha tegelik aastane maksumus ning võrrelda seda koduse kasvatamise rahalise toetamisega võib juhtuda, et koduse kasvatamise toetamine võiks osutuda riigile odavamaks. Kuid seda võimalust ei ole praegu küll kuidagi tehtud.

Arvestada tuleks ka pikaajalist mõju lasteaiakohtade vajadusele, hoonete ehitamisele ja ülalpidamisele ning laste haigestumisega seotud kuludele. Suures lastekollektiivis levivad nakkushaigused kergemini ning haige lapsega jääb sageli koju ka töötav vanem.

Loomulikult ei kao ühe lapse lasteaiast eemale jäämisega kohe lasteaia püsikulud. Kuid kui rohkematel peredel on võimalus kasvatada lapsi kauem kodus, võib see pikemas perspektiivis vähendada vajadust uute lasteaiakohtade järele. Terviklikus arvestuses tuleks arvesse võtta ka vanemate tööturult eemaloleku mõju maksutulule.

Mina olen veendunud, et kui kodust kasvatamist tegelikult väärtustataks ja tasustataks, on rohkem peresid valmis oma lastega kauem kodus olema.

Kodune kasvatustöö ei ole vähem väärtuslik sellepärast, et selle eest ei esitata arvet ega maksta palka. Vastupidi – selle töö tulemusena kasvavad inimesed, kellest sõltub ühiskonna tulevik.

Koduse kasvatustöö väärtustamine ei tohiks piirduda tänusõnadega emadepäeval. Sellel peab olema nii emotsionaalne kui ka majanduslik väljund. Samuti tuleks arvestada laste kasvatamisele pühendatud aastaid vanemate pensioniõigustes õiglasemalt.

Kuigi mõned inimesed räägivad ema töö väärtustamisest ja tasustamisest, räägib üldine riiklik narratiiv midagi muud.

Praegune ühiskondlik narratiiv eelistab mudelit, kus vanemad naasevad võimalikult kiiresti palgatööle ning laste kasvatamisega tegelevad üha suuremas ulatuses lasteaiad

See on minu hinnangul poliitiliste ja majanduslike prioriteetide küsimus. Kõnekas oli paljulapseliste perede toetuste vähendamine. Ühelt poolt räägitakse vajadusest sündimust suurendada, teisalt vähendati toetusi peredele, kus juba kasvab palju lapsi.

Minu arvates näitas ja näitab see valitsuse kahepalgelisust ja tegelikke prioriteete.

Laps õpib elu elades – koos oma vanematega 

Olen sageli mõelnud, miks räägitakse praegu lasteaiast kui peaaegu vältimatust lapse arengu ja alushariduse keskkonnast. 

Meil räägitakse palju sellest, kuidas last lasteaiaks ette valmistada. Märksa vähem räägitakse sellest, kuidas luua peredele võimalused, et laps saaks kauem kodus kasvada.

Minu arvates on lasteaiakesksest alusharidusest kujunenud järjekordne ühiskondlik narratiiv, mis jätab mulje, nagu algaks lapse tõeline õppimine alles haridusasutuses.

Tegelikult õpib laps sünnist alates. Ta vaatleb, kuulab, küsib, mängib, katsetab ja matkib vanemaid ja vanavanemaid ning omandab teadmisi ja oskusi igapäevase elu kaudu.

Ema - isa lähevad lapsega poodi. Seal õpib laps loendamist, võrdlemist, hindade mõistmist ja raha väärtustamist. Koos süüa tehes õpib ta tundma toiduaineid, mõõtmist, maitsete erinevusi ning mõistab toidu valmistamiseks kuluvat tööd, sest toit ei teki lauale iseenesest.

Mulle meeldib see, kui väike laps võtab harja ja hakkab „tuba koristama“. Ta teeb seda, sest on näinud oma vanemaid koristamas. Nii õpib ta jäljendamise kaudu, et kodu korrashoid on pereliikmete ühine vastutus. Mitte seda, et keegi teine „lasteaiatädi“ peseb põrandad, võtab tolmu, peseb vetsupoti ja lapse õigus on kõik segamini ajada.

Kõik need on eluks vajalikud oskused.

Laps ei pea õppima elu tundma ainult selleks korraldatud õppetunnis. Ta õpib elu elades – koos oma vanematega.

Lasteaedadest rääkides rõhutatakse pidevalt individuaalset lähenemist, lapse eripärade märkamist ja lapsest lähtuvat arengut.

Kõlab suurepäraselt! Aga mida pakub suur lasteaiarühm?

Vaatame tegelikkust: lasteaiarühmas on umbes 20 last ning nendega tegeleb 2–3 täiskasvanut, kes peavad oma tähelepanu kõigi nende laste vahel jagama.

Ka kõige pühendunum õpetaja ei saa olla korraga iga lapse kõrval.

Tal tuleb korraldada kogu rühma tegevust, lahendada konflikte, aidata lapsi igapäevastes toimingutes ning tagada kõigi turvalisus.

Sellistes tingimustes on lubadus iga lapse põhjalikust individuaalsest arendamisest minu arvates suuresti ilus sõnakõlks.

See ei ole etteheide õpetajatele. See on kriitika süsteemile, mille eesmärgid ja tegelikud võimalused ei sobi kuidagi kokku.

Laste vaimne tervis – kas ravime tagajärgi, kuid eirame võimalikke põhjuseid?

Ärevus, depressiivsus, suhtlemisprobleemid ning emotsionaalsed ja käitumisraskused ei ole ainult teismeliste mure. Neid probleeme on juba lasteaias ja algklassides.

Minu arvates tuleks palju tõsisemalt mõelda sellele, kust need probleemid alguse saavad.

Praegu räägime psühholoogide, tugispetsialistide ja raviteenuste vajadusest lasteaedades ja koolides. Loomulikult on need vajalikud, kui lapsel on juba probleemid tekkinud.

Aga miks me räägime nii vähe nende probleemide ennetamisest?

Mind teeb eriti murelikuks see, et juba pooleteiseaastane laps viiakse lasteaeda, kus ta veedab suure osa päevast vanematest eemal.

Pooleteiseaastaste laste kõne areng on väga erinev. Mõni laps oskab selles vanuses juba lausetega rääkida, teine kasutab alles üksikuid sõnu ega suuda oma vajadusi selgelt väljendada. Tean seda ka oma laste kogemusest.

Ja isegi kui laps juba räägib, ei tähenda see, et ta oskaks selgitada oma hirmu, üksindustunnet, ebakindlust või igatsust ema ja isa järele.

Ta võib ebakindlust väljendada nutmise, endasse tõmbumise, rahutuse või käitumise muutumisega.

Laps ei pea oskama oma muret sõnades väljendada selleks, et tema mure oleks olemas.

Aga kas suures lasteaiarühmas jõutakse iga lapse selliseid muresid märgata ja mõista?

Me räägime palju sellest, kuidas laps peab lasteaiaga kohanema. Kuid liiga vähe sellest, millise hinnaga see kohanemine mõne lapse jaoks toimub.

Kui lapse varajased emotsionaalsed vajadused jäävad korduvalt märkamata või rahuldamata, võivad sellel olla tagajärjed tema turvatundele, enesehinnangule ja hilisematele suhetele. Mina näen siin võimalikku seost ka hilisemate vaimse tervise probleemidega.

Ma ei väida, et lasteaias käimine oleks kõigi hilisemate probleemide põhjus. Küll aga leian, et varajase lasteaias käimise, pikkade lasteaiapäevade ja suurte rühmade võimalikku mõju laste vaimsele tervisele on vaja uurida.

Sest lapsepõlves kogetu ei kao kuhugi. See võib mõjutada inimest ka aastaid hiljem.

Lisaks on lasteaias kiusamist ja konflikte, millega väikesed lapsed ei oska veel toime tulla. Kõik need probleemid ei pruugi õigel ajal vanemateni jõuda, et neid saaks kohe lahendada.

Minu arvates tuleks laste vaimse tervise ennetamisest rääkides pöörata senisest palju rohkem tähelepanu vanemate ajale, lapse varajasele kasvukeskkonnale ja sellele, millises vanuses ning millistel tingimustel laps kollektiivsesse lastehoidu läheb.

Minu jaoks on siin üks oluline küsimus: kas meie ühiskond on loonud laste jaoks parima võimaliku kasvukeskkonna või hoopis sellise, mis võimaldab vanematel võimalikult kiiresti tööle tagasi minna?

Me ei saa rääkida ainult laste vaimse tervise probleemide ravimisest, kui me ei taha piisavalt tõsiselt uurida, kas meie enda loodud elukorraldus võib olla üks nende probleemide põhjustest.

Laste vaimse tervise eest hoolitsemine peab algama ammu enne seda, kui laps vajab psühholoogi abi.

Kas karjäär on muutunud tähtsamaks kui lapse kasvatamine?

Vanemate eneseteostusest rääkides peetakse sageli silmas haridust, ametialast edu, palka ja karjääri.

Aga miks?

Naise või mehe teadlik otsus pühenduda oma laste kasvatamisele peab olema samaväärselt väärtustatud eneseteostus.

Olen kaugel sellest, et vanemad ei tohiks teha karjääri või olla majanduslikult iseseisevad. Kuid laste kasvatamisele pühendumist ei tohiks pidada väiksemaks saavutuseks kui ametialast edu.

Lastekasvatuskarjäär on samuti karjäär – ainult selle töö tulemust ei mõõdeta ametikõrgenduste ja palganumbritega.

Praegu tundub aga, et kui vanemahüvitis lõpeb, on enesestmõistetav, et vanem läheb tööle ja laps lasteaeda. Paljude perede jaoks on selline käitumine majanduslikuks paratamatuseks.

Samas mõjutavad inimeste valikuid ka harjumused ja ühiskondlikud ootused. Kui üldlevinud narratiiv on, et pooleteiseaastane laps läheb lasteaeda ja vanem tööle, siis kas see on ikka mõistlik? Minu arvates on praegune elukorraldus paljuski teadlikult kujundatud väärtushinnangute tulemus.

Mina leian, et sellist narratiivi tuleb muuta.

Olid aastaid tagasi ajad, mil väärtustati naiste osalemist palgatöös nii ideoloogilistel kui ka majanduslikel põhjustel. Naised pidid töötama, kuid samal ajal jäi nende õlule suur osa laste kasvatamisest ja kodustest kohustustest. Olid lastesõimed ja lasteaiad, kus laps oli viis päeva nädalas. Peaasi, et emad-isad töötaksid ja majandust kasvataksid!

Aga kas tänapäeva ühiskond on selles osas nii väga teistsugune: majanduse vajadused seatakse sageli perekonna vajadustest ettepoole.

Ettevõtted vajavad töötajaid, riik maksutulu ja majandus tarbijaid.

Aga lapsed vajavad vanemaid.

Ma näen praeguses tarbimiskeskses narratiivis teadlikku väärtushinnangute kujundamist. Kui inimese panust ühiskonda hinnatakse peamiselt tema tasustatud töö kaudu, muutub kodus laste kasvatamine justkui kõrvaliseks tegevuseks.

Kodune laste kasvatamine sellesse edukuse mudelisse hästi ei mahu.

Aga kelle huvides me oma elu õigupoolest korraldame?

Ma ei vastanda ettevõtlust ja perekonda ega halvusta palgatööd. Olen ise ettevõtja ja tean väga hästi, kui oluline on töökohtade loomine ning majanduslik toimetulek.

Kuid just seetõttu pean vajalikuks küsida, kas oleme ühiskonnana seadnud majanduse ja perekonna vahelised prioriteedid õigesse järjekorda.

Minu arvates peab majandus teenima inimest ja perekonda, mitte vastupidi.

Raha saab juurde teenida. Lapse möödunud lapsepõlve tagasi osta ei saa.

Lapsed sünnivad armastusest, mitte toetustest

Olen alati leidnud, et lapsed sünnivad armastusest. Nii nagu minu laste sünd ei sõltunud sellest, kui suurt toetust riik maksis või kas üldse maksis. Aga olemas on nad kõik viis!

Mõistan, et riiklikud toetused aitavad peredel majanduslikult toime tulla ning võivad mõjutada laste saamise ajastust ja otsuseid. Kuid rahaline toetus ei asenda armastust, soovi olla lapsevanem ega valmisolekut võtta vastutus lapse kasvatamise eest.

Just seepärast ei tohiks perepoliitika piirduda sündimuse mõjutamisega ainult rahaliste hüvitiste kaudu.

See ei tähenda, et kõik vanemad peaksid jääma lastega aastateks koju või et kõik inimesed peaksid soovima lapsi.

See tähendab, et vanemal, kes soovib oma laste kasvatamisele pühenduda, peab olema selleks reaalne võimalus.

Sest laste kasvatamine ei ole ainult ühe perekonna eraasi. Sellest sõltub ka ühiskonna tulevik.

Jõukas on ühiskond, kus vanematel on aega oma laste jaoks, kus perekonda väärtustatakse, tunnustatakse ning kus laste kasvatamist peetakse sama oluliseks tööks kui muud ühiskonnale vajalikku tegevust.

Olen kasvatanud viit last ning tean, kui palju aega, kannatlikkust, vastutust ja armastust see nõuab. Tean ka seda, et lapse jaoks ei ole kõige olulisem tema vanema ametikoht, sissetulek ega automark.

Kõige olulisem on, et vanem oleks tema jaoks olemas.

Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritöö annab hea lähtekoha laiemaks aruteluks.

On oluline, et riik, mis väärtustab laste sündi, peab väärtustama ka nende kasvatamist. Mitte ainult sõnades, vaid oma majanduslikes ja poliitilistes otsustes. Sest ühiskonna tulevik ei sõltu üksnes sellest, kui palju me täna toodame ja tarbime, vaid ka sellest, millistes tingimustes kasvavad meie lapsed.

Minu arvates on aeg muuta senist narratiivi, mis seab inimese edukuse mõõdupuuks eelkõige palgatöö, karjääri ja materiaalse jõukuse.

Laste kasvatamine ei ole kõrvaltegevus, mida tuleb korraldada palgatöö kõrvalt. See on ühiskonna tuleviku kujundamine.

Ja lõpuks jõuan ikka tagasi küsimuseni, mis mind kogu selle teema juures kõige rohkem vaevab.

Kellele me seda jõukust kogume, kui selle saavutamise nimel jääb meil järjest vähem aega nende jaoks, keda kõige rohkem armastame?

pühapäev, 11. oktoober 2026

Kui toorme ja püsikulude hinnad tõusevad, aga toidu väiketootjad enam hinda tõsta ei saa – mis saab siis Eesti maapiirkonna väikeettevõtjatest?

 

Lugesin Postimehest artiklit „Eesti hinnad pöörasid järsult tõusule, kuid hullem võib olla veel ees“, kus kirjutatakse, et käesoleva aasta septembris oli aastane hinnatõus 3,5%, kuid aasta lõpuks võib see kiireneda 4–5 protsendini.

Samas teame juba praegu, et diislikütus on aastaga kallinenud 58%, elekter 6,1% ja prügivedu koguni 56,6%! Kusjuures analüütikud hoiatavad, et energia ja transpordi kallinemine jõuab viivitusega ka toiduainete hindadesse.

Samal ajal räägitakse valitsuse poolt, et Eestis on majandus taastumas ja elujärg paranemas.

Aga mis saab nendest (väike)ettevõtetest, kes toodavad toitu juba praegu kasvavate kulude ja kahaneva müügi tingimustes?

Olen olnud ettevõtja üle 30 aasta. Meie pereettevõte valmistab kulinaaria- ja pagaritooteid, mida müüme peamiselt Kesk-Eesti maapiirkondade kauplustes.

Viimased kolm aastat ei ole me tõstnud oma toodete väljamüügihindu!

Kui käibemaks tõusis 20 protsendilt 22-le ja seejärel 24 protsendile, tõusid meie toodete hinnad üksnes selle maksumuudatuse võrra. Ostja jaoks läks kaup kallimaks, kuid meie ettevõtte (käibemaksuta) müügitulu ühe toote kohta sellest ei suurenenud.

Samal ajal on kallinenud tooraine, elekter, kütus ja tööjõud. Kõik need kulud tuleb ettevõttel katta, kuid nende katmiseks pole me saanud müügihindu tõsta.

Aga mida tähendab tegelikult see, kui ettevõte ei saa aastaid oma müügihindu tõsta, kuigi tootmiskulud järjest kasvavad?

Inimesele võib tunduda, et kui ettevõte toodab, müüb ja tegutseb, siis järelikult saab ta hakkama.

Aga alati ei ole see nii.

Kui tootmiskulud aasta-aastalt kasvavad, kuid müügihindu tõsta ei saa, tuleb ettevõtjal hakata loobuma asjadest, mis on tema püsimajäämiseks ja arenguks hädavajalikud.

Kõigepealt jäetakse ostmata uued seadmed, kuigi need võiksid näiteks elektrit kokku hoida ja tootmist tõhusamaks muuta. Edasi lükatakse vajalikud remonditööd. Hoitakse kokku töötingimuste parandamiselt ning muudelt vajalikelt kulutustelt, mis piiravad võimalusi tootmist ajakohastada.

Väljastpoolt võib kõik tunduda korras. Ettevõte töötab, inimesed käivad tööl ja kaup jõuab kauplustesse.

See on olukord, kus ettevõte püüab iga hinna eest tegevust jätkata.

Aga tegelikult jääb ettevõte iga aastaga nõrgemaks.

Ja siin tekib järgmine nõiaring: selleks, et tootmiskulusid vähendada, oleks vaja investeerida. Aga investeerimiseks pole raha, sest kasvavad kulud ja vähenev müük neelavad kogu raha.

Ettevõte ei lähe pankrotti üleöö. Sageli algab see aastaid varem, kui enam ei suudeta teha vajalikke investeeringuid ega hoida tootmist ajakohasena.

Kui lõpuks jõutakse olukorda, kus tootmist enam jätkata ei saa, küsitakse, miks ettevõtja õigel ajal midagi ette ei võtnud.

Aga mida oleks pidanud tegema, kui hinnatõusu ei võimaldanud ostjate rahakott ja kulude kokkuhoiuks vajalikeks investeeringuteks ei jätkunud enam raha?

Kesk-Eesti maapiirkondade ostujõud ei ole võrreldav Tallinna või Tartu omaga. Kui tõstaksime hindu, väheneks müük veelgi ja selle tagajärjel ka tootmine. Ja müük ongi vähenenud.  

Minu hinnangul näitab see, kuidas inimeste ostuotsustes muutub hind järjest määravamaks.

Siin tekib veel üks probleem, millest räägitakse vähe:

Väiketootja peab kaupluseriiulil konkureerima suurtööstusega, kuigi tootmistingimused ei ole võrdsed.

Suurtööstused ostavad toorainet suurtes kogustes ja enamasti oluliselt madalama hinnaga. Meie väikese tootjana ei saa sellistest ostuhindadest unistadagi.

Aga erinevus ei seisne ainult tooraine ostuhinnas, vaid ka maksetähtaegades!

Väikeettevõtja peab tasuma tooraine eest tavaliselt 10–14 päeva jooksul. Samal ajal võivad suurtootjate maksetähtajad ulatuda 21–60 päevani.

Mida see tegelikult tähendab?

Väikeettevõtja peab tooraine eest raha välja käima palju varem, samal ajal kui suurtootjal võib olla tasumiseks aega kuni kaks kuud.

See annab suuremale ettevõttele olulise eelise ka igapäevases rahavoos. Väiketootja peab leidma raha järgmise tooraineostu, töötasude, elektri ja muude kulude katmiseks olukorras, kus eelmise toodangu müügist ei pruugi raha veel laekunudki olla.

Kas sellistes tingimustes saab üldse rääkida võrdsetest konkurentsivõimalustest?

Ometi seisab meie toodang kaupluses suurtööstuse toodangu kõrval. Ostja näeb kahte toodet ja kahte hinda. Ta ei tea ega pruugigi teada, kui erinevad on nende toodete valmistamise võimalused ja kulud.

Oleme kuulnud ka suhtumist: kui ei oska majandada, pange uksed kinni!

Aga kelle võit see oleks, kui väiketootjad kaovad ja alles jäävad peamiselt suurtööstused?

Minu hinnangul kaotaksid sellest enam tarbijad, sest väheneks toodete valik ja maitsete mitmekesisus.

Aga kui raha napib, valitakse sageli odavam toode. See on täiesti mõistetav.

Aga siit jõuame veel ühe küsimuseni:

Kas kvaliteetne ja tervislik toit on muutumas luksuseks?

Toidutootjana tean, et kvaliteetne tooraine maksab. Odavam toit ei ole alati kehvem ja kallim toit ei ole alati tervislikum. Kuid kui pere eelarve on piiratud, võib see mõjutada ka võimalust valida suurema lihasisaldusega või mitmekesisema koostisega tooteid.

Me räägime laste ülekaalulisusest, tervislikust toitumisest ja tervishoiukuludest. Aga kas mõtleme piisavalt sellele, kas kõigil peredel on üldse võimalik endale tervislikku toitu lubada?

Ja nüüd jõuame Eesti maksupoliitikani.

Eestis on üldine käibemaks 24%, mis on kogu Euroopa Liidu üks kõrgemaid, samal ajal kehtivad paljudes Euroopa riikides toidule soodusmäärad!

Eestis on tehtud ettepanekuid toidu käibemaksu vähendada, aga nii ta sinna valitsuse prügikasti visatud ongi Reformierakonna ja E200 poolt..…

Põhilised vastuargumendid on, et riigil jääks maksutulu saamata või et maksulangus ei jõuaks tarbijahindadesse.

Rahandusminister väidab, et see ei jõua toote lõpphinda!

Aga mina küsin: miks vaadatakse seda küsimust nii kitsalt?

Kui toidu hind langeb, jääb väiksema ja keskmise sissetulekuga inimestele rohkem raha kätte (Rikkad viivad nagunii suure osa oma tulust Eestist välja – on seda kogu aeg teinud ja teevad ka edaspidi!).

Ja see raha ei kao kuhugi! Inimestel on ju vajadusi, mille rahuldamist on tulnud aastaid edasi lükata. Kellel vajab väljavahetamist kodumasin, kellel remonti kodu, kellel on vaja osta riideid või muid esmatarbekaupu.

Kui inimestel tekib selleks raha, jõuab see tagasi kauplustesse ja teenindusettevõtetesse. Riik saab nendelt ostudelt taas käibemaksu ning suurem majandusaktiivsus toetab töökohti ja teisi maksulaekumisi.

Aga on veel üks võimalus, millest minu meelest liiga vähe räägitakse.

Kui käibemaksu vähendamisega hinnalangust ei kaasne, siis miks see ei ole üdini halb?

See ei tähenda automaatselt, et ettevõtjad panevad hinnavahe lihtsalt taskusse!

Kui osa maksulangusest jõuab tootjani, aitab see teha vajalikke investeeringuid, toota edaspidi keskkonnahoidlikumalt ja väiksemate kuludega ning hoida ettevõtet üldse tegutsemas.

Sest kui ettevõte jääb tegutsema, säilivad töökohad, tootmine ja maksulaekumised. Kui ettevõte lõpetab, kaovad need ning riigil tekivad hoopis uued kulud.

Miks arvestatakse käibemaksu vähendamise puhul esmajoones võimalikku maksutulu vähenemist, kuid mitte piisavalt seda, kui palju võib riik võita säilinud ettevõtetest, töökohtadest ja inimeste suuremast ostujõust?

Aga kui kaua saab veel kokku hoida?

Ettevõtjad on juba optimeerinud töökorraldust ja töötajate arvu.

Kui inimesed ostavad vähem, tuleb vähendada tootmismahtu. Kui tootmismaht väheneb, väheneb ka müügitulu. Ettevõtte püsikulud aga jäävad.

Seejärel tuleb üle vaadata töötajate koormus ning lõpuks võib tekkida vajadus töökohti vähendada.

See on nõiaring, millest väikeettevõtjal on väga raske välja pääseda. Minu arvates riik pigem soodustab selle nõiaringi teket praegu.

Ma mõistan, et riigil on vaja maksutulu.

Kuid maksutulu tekib töötavatest ettevõtetest, töökohtadest ja tarbimisest.

Kui ettevõte lõpetab tegevuse, kaovad töökohad, vähenevad maksulaekumised ning riigil suurenevad töötusega seotud kulud.

Minu hinnangul tuleks maksupoliitika mõju hinnata tervikuna, mitte ainult ühe (riigieelarve) maksurea põhjal.

Postimehe artiklis hoiatatakse, et hullem hinnatõus võib olla alles ees.

Aga mis saab siis, kui Eesti maapiirkondade väikeettevõtjate jaoks on rasked ajad kestnud juba aastaid?

Me ei vaja ainult prognoose selle kohta, kui palju kõik veel kallineb. Vajame ka sisulist arutelu, kuidas säilitada Eesti oma toidutootmine, maapiirkondade töökohad ning inimeste võimalus osta kvaliteetset ja tervislikku toitu.

Sest kui kohalik väikeettevõte on kord uksed sulgenud, ei pruugi seda enam keegi uuesti avada.

Kui palju maa(väike)ettevõtteid peab oma uksed sulgema, enne kui hakkame tõsiselt arutama maapiirkondade ettevõtluse tulevikku?

Ja kuidas hoida alles neid ettevõtteid, kes on aastakümneid maapiirkondades tööd ja toodangut pakkunud?

Praegu jääb mulle ettevõtjana paraku mulje, et maapiirkondade väikeettevõtjate mured ei ole valitsuse jaoks piisavalt olulised.