Lapsed sünnivad armastusest, mitte peretoetustest.
Aga kas meie ühiskond tahab ja oskab veel
väärtustada laste kasvatamist ja vanemate aega?
Tallinna Ülikoolis
kaitstud Sanan Abdullayevi doktoritöö vanemahüvitise mõjust sündimusele pani
mind taas mõtlema Eesti perepoliitika, ühiskonna väärtushinnangute üle.
Uurimuse kohaselt
suurendas 2004. aastal kehtestatud sissetulekust sõltuv vanemahüvitis
tõenäosust, et perre sünnib teine või kolmas laps. Teame ju, et raha on laste
kasvatamisel oluline. Hea, et ka doktoritöö seda kinnitab.
Ometi seisame silmitsi tõsise sündimuse langusega. Järelikult
ei piisa ainult rahalistest toetustest.
Minu arvates on
perepoliitika arutelus jäänud tagaplaanile midagi palju olulisemat: perekonna
väärtustamine, lapsevanemaks olemise tähendus ning laste kasvatamisele
pühendatud aja tegelik väärtus.
Olen üha enam
veendunud, et meie ühiskonnas kujundatakse teadlikult narratiivi, mille keskmes
on palgatöö, karjäär, majanduskasv ja tarbimine. Selle kõrval käsitletakse
laste kasvatamist justkui tegevusena, mis tuleb võimalikult kiiresti korraldada
nii, et vanemad saaksid tööturule naasta.
Kas materiaalne jõukus on saanud elu eesmärgiks?
Üha sagedamini kuulen kuidas
noortele sisendatakse narratiivi, et enne laste saamist tuleb saavutada
majanduslik kindlustatus. Kõigepealt haridus, karjäär, oma kodu, auto, reisid
ja alles seejärel lapsed.
Aga kelle jaoks või
kelle mõjutamiseks sellist narratiivi luuakse?
Mina näen selles ka
inimeste mõtlemise ja väärtushinnangute teadlikku kujundamist. Ühiskonnas
levitatavad arusaamad ei teki ega püsi iseenesest. Neid kujundavad poliitilised
otsused, majanduslikud huvid, avalik kommunikatsioon ja pidevalt korratavad
sõnumid.
Lapse jaoks ei ole
määrav, kas pere elab 500 000 või 50 000 eurot maksvas kodus. Samuti ei sõltu
tema õnnelik lapsepõlv sellest, kas vanemad sõidavad luksusauto või tavalise
pereautoga.
Laps vajab turvalist
kodu, armastust, vanemate tähelepanu ja koos veedetud aega.
Loomulikult peab pere oma
elu-oluga toime tulema. Kuid majanduslik turvalisus ja materiaalse jõukuse
lõputu tagaajamine ei ole üks ja sama asi.
Mulle tundub, et
tänapäeva tarbimisühiskonnas ei piisa sageli enam jõukuse saavutamisest. Soov
teistele oma edukust näidata ja tõestada tekitab lõpuks hoopis rahulolematust
ja pinget. Nii võib inimene sattuda pidevasse võrdlemise ja tõestamise ringi,
kus rahulolu asemel kasvab hoopis surve, olla veel edukam. Ja sellel võib olla
väga kallis hind – inimese tervis.
Kui laste saamine
lükatakse edasi seni, kuni kõik materiaalsed eesmärgid on saavutatud, võib juhtuda,
et bioloogiline aeg seab lõpuks oma piirid.
Ühiskond võib küll muuta
oma väärtushinnanguid, kuid bioloogilist aega ei saa poliitiliste loosungitega
ümber kujundada.
Laste kasvatamine on töö, mille väärtust ühiskond ei arvesta
Olen viie lapse ema.
Oma lastega kokku kaksteist aastat kodune ema. Olin aastaid tasustatud tööst
eemal. Aga töö tegemisest ei olnud ma eemal ühtegi päeva. Olin kasvataja, kokk,
koristaja, õmbleja ja paljude teiste igapäevaste ülesannete täitja. Selle kõige
selle juures olin ennekõike oma laste ema.
Kui lapse eest
hoolitseb lasteaias palgaline töötaja, on see töö: lasteaias valmistab toitu
kokk, see on töö. Ruume koristab lasteaias koristaja, see on töö.
Aga kui ema teeb kõike
seda oma kodus, oma laste heaks, muutub seesama töö ühiskonna majanduslikus
arvestuses peaaegu nähtamatuks.
Miks muutub lapse
kasvatamine majanduslikult väärtuslikuks alles siis, kui seda teeb keegi teine
raha eest?
On ju imelik, aga nii praegu on!
Minu arvates on see
üks meie ühiskonna suuremaid vastuolusid.
Riik ja omavalitsused
kulutavad lasteaedade ehitamisele, renoveerimisele ning ülalpidamisele ja personalile miljoneid eurosid. Kõige selle
maksumust osatakse kokku arvutada.
Aga koduse
kasvatamise väärtust?
Kui välja arvutada ühe
lapse lasteaiakoha tegelik aastane maksumus ning võrrelda seda koduse
kasvatamise rahalise toetamisega võib juhtuda, et koduse kasvatamise toetamine
võiks osutuda riigile odavamaks. Kuid seda võimalust ei ole praegu küll kuidagi
tehtud.
Arvestada tuleks ka
pikaajalist mõju lasteaiakohtade vajadusele, hoonete ehitamisele ja
ülalpidamisele ning laste haigestumisega seotud kuludele. Suures
lastekollektiivis levivad nakkushaigused kergemini ning haige lapsega jääb
sageli koju ka töötav vanem.
Loomulikult ei kao ühe
lapse lasteaiast eemale jäämisega kohe lasteaia püsikulud. Kuid kui rohkematel
peredel on võimalus kasvatada lapsi kauem kodus, võib see pikemas perspektiivis
vähendada vajadust uute lasteaiakohtade järele. Terviklikus arvestuses tuleks
arvesse võtta ka vanemate tööturult eemaloleku mõju maksutulule.
Mina olen veendunud,
et kui kodust kasvatamist tegelikult väärtustataks ja tasustataks, on rohkem
peresid valmis oma lastega kauem kodus olema.
Kodune kasvatustöö ei
ole vähem väärtuslik sellepärast, et selle eest ei esitata arvet ega maksta
palka. Vastupidi – selle töö tulemusena kasvavad inimesed, kellest sõltub
ühiskonna tulevik.
Koduse kasvatustöö
väärtustamine ei tohiks piirduda tänusõnadega emadepäeval. Sellel peab olema nii
emotsionaalne kui ka majanduslik väljund. Samuti tuleks arvestada laste kasvatamisele pühendatud aastaid vanemate
pensioniõigustes õiglasemalt.
Kuigi mõned inimesed
räägivad ema töö väärtustamisest ja tasustamisest, räägib üldine riiklik
narratiiv midagi muud.
Praegune ühiskondlik
narratiiv eelistab mudelit, kus vanemad naasevad võimalikult kiiresti
palgatööle ning laste kasvatamisega tegelevad üha suuremas ulatuses lasteaiad
See on minu hinnangul
poliitiliste ja majanduslike prioriteetide küsimus. Kõnekas oli paljulapseliste
perede toetuste vähendamine. Ühelt poolt räägitakse vajadusest sündimust
suurendada, teisalt vähendati toetusi peredele, kus juba kasvab palju lapsi.
Minu arvates näitas ja
näitab see valitsuse kahepalgelisust ja tegelikke prioriteete.
Laps õpib elu elades – koos oma vanematega
Olen sageli mõelnud, miks räägitakse praegu lasteaiast kui peaaegu vältimatust lapse arengu ja alushariduse keskkonnast.
Meil räägitakse palju
sellest, kuidas last lasteaiaks ette valmistada. Märksa vähem räägitakse
sellest, kuidas luua peredele võimalused, et laps saaks kauem kodus kasvada.
Minu arvates on
lasteaiakesksest alusharidusest kujunenud järjekordne ühiskondlik narratiiv,
mis jätab mulje, nagu algaks lapse tõeline õppimine alles haridusasutuses.
Tegelikult õpib laps
sünnist alates. Ta vaatleb, kuulab, küsib, mängib, katsetab ja matkib vanemaid
ja vanavanemaid ning omandab teadmisi ja oskusi igapäevase elu kaudu.
Ema - isa lähevad
lapsega poodi. Seal õpib laps loendamist, võrdlemist, hindade mõistmist ja raha
väärtustamist. Koos süüa tehes õpib ta tundma toiduaineid, mõõtmist, maitsete
erinevusi ning mõistab toidu valmistamiseks kuluvat tööd, sest toit ei teki
lauale iseenesest.
Mulle meeldib see, kui
väike laps võtab harja ja hakkab „tuba koristama“. Ta teeb seda, sest on näinud
oma vanemaid koristamas. Nii õpib ta jäljendamise kaudu, et kodu korrashoid on
pereliikmete ühine vastutus. Mitte seda, et keegi teine „lasteaiatädi“ peseb
põrandad, võtab tolmu, peseb vetsupoti ja lapse õigus on kõik segamini ajada.
Kõik need on eluks
vajalikud oskused.
Laps ei pea õppima elu tundma ainult selleks korraldatud
õppetunnis. Ta õpib elu elades – koos oma vanematega.
Lasteaedadest rääkides rõhutatakse pidevalt individuaalset
lähenemist, lapse eripärade märkamist ja lapsest lähtuvat arengut.
Kõlab suurepäraselt! Aga mida pakub suur lasteaiarühm?
Vaatame tegelikkust: lasteaiarühmas on umbes 20 last
ning nendega tegeleb 2–3 täiskasvanut, kes peavad oma tähelepanu kõigi nende
laste vahel jagama.
Ka kõige pühendunum õpetaja ei saa olla korraga iga lapse
kõrval.
Tal tuleb korraldada kogu rühma tegevust, lahendada
konflikte, aidata lapsi igapäevastes toimingutes ning tagada kõigi turvalisus.
Sellistes tingimustes on lubadus iga lapse põhjalikust
individuaalsest arendamisest minu arvates suuresti ilus sõnakõlks.
See ei ole etteheide õpetajatele. See on kriitika
süsteemile, mille eesmärgid ja tegelikud võimalused ei sobi kuidagi kokku.
Laste vaimne tervis – kas ravime tagajärgi, kuid eirame võimalikke põhjuseid?
Ärevus, depressiivsus, suhtlemisprobleemid ning
emotsionaalsed ja käitumisraskused ei ole ainult teismeliste mure. Neid
probleeme on juba lasteaias ja algklassides.
Minu arvates tuleks palju tõsisemalt mõelda sellele, kust
need probleemid alguse saavad.
Praegu räägime psühholoogide, tugispetsialistide ja
raviteenuste vajadusest lasteaedades ja koolides. Loomulikult on need
vajalikud, kui lapsel on juba probleemid tekkinud.
Aga miks me räägime nii vähe nende probleemide ennetamisest?
Mind teeb eriti murelikuks see, et juba pooleteiseaastane
laps viiakse lasteaeda, kus ta veedab suure osa päevast vanematest eemal.
Pooleteiseaastaste laste kõne areng on väga erinev. Mõni
laps oskab selles vanuses juba lausetega rääkida, teine kasutab alles üksikuid
sõnu ega suuda oma vajadusi selgelt väljendada. Tean seda ka oma laste
kogemusest.
Ja isegi kui laps juba räägib, ei tähenda see, et ta oskaks
selgitada oma hirmu, üksindustunnet, ebakindlust või igatsust ema ja isa
järele.
Ta võib ebakindlust väljendada nutmise, endasse tõmbumise,
rahutuse või käitumise muutumisega.
Laps ei pea oskama oma muret sõnades väljendada selleks,
et tema mure oleks olemas.
Aga kas suures lasteaiarühmas jõutakse iga lapse selliseid
muresid märgata ja mõista?
Me räägime palju sellest, kuidas laps peab lasteaiaga
kohanema. Kuid liiga vähe sellest, millise hinnaga see kohanemine mõne lapse
jaoks toimub.
Kui lapse varajased emotsionaalsed vajadused jäävad
korduvalt märkamata või rahuldamata, võivad sellel olla tagajärjed tema
turvatundele, enesehinnangule ja hilisematele suhetele. Mina näen siin
võimalikku seost ka hilisemate vaimse tervise probleemidega.
Ma ei väida, et lasteaias käimine oleks kõigi hilisemate
probleemide põhjus. Küll aga leian, et varajase lasteaias käimise, pikkade
lasteaiapäevade ja suurte rühmade võimalikku mõju laste vaimsele tervisele on
vaja uurida.
Sest lapsepõlves kogetu ei kao kuhugi. See võib mõjutada
inimest ka aastaid hiljem.
Lisaks on lasteaias kiusamist ja konflikte, millega väikesed
lapsed ei oska veel toime tulla. Kõik need probleemid ei pruugi õigel ajal
vanemateni jõuda, et neid saaks kohe lahendada.
Minu arvates tuleks laste vaimse tervise ennetamisest
rääkides pöörata senisest palju rohkem tähelepanu vanemate ajale, lapse
varajasele kasvukeskkonnale ja sellele, millises vanuses ning millistel
tingimustel laps kollektiivsesse lastehoidu läheb.
Minu jaoks on siin üks oluline küsimus: kas meie ühiskond
on loonud laste jaoks parima võimaliku kasvukeskkonna või hoopis sellise, mis
võimaldab vanematel võimalikult kiiresti tööle tagasi minna?
Me ei saa rääkida ainult laste vaimse tervise probleemide
ravimisest, kui me ei taha piisavalt tõsiselt uurida, kas meie enda loodud
elukorraldus võib olla üks nende probleemide põhjustest.
Laste vaimse tervise eest hoolitsemine peab algama ammu
enne seda, kui laps vajab psühholoogi abi.
Kas karjäär on muutunud tähtsamaks kui lapse kasvatamine?
Vanemate eneseteostusest rääkides peetakse sageli silmas
haridust, ametialast edu, palka ja karjääri.
Aga miks?
Naise või mehe teadlik otsus pühenduda oma laste
kasvatamisele peab olema samaväärselt väärtustatud eneseteostus.
Olen kaugel sellest, et vanemad ei tohiks teha karjääri või
olla majanduslikult iseseisevad. Kuid laste kasvatamisele pühendumist ei tohiks
pidada väiksemaks saavutuseks kui ametialast edu.
Lastekasvatuskarjäär on samuti karjäär – ainult selle töö
tulemust ei mõõdeta ametikõrgenduste ja palganumbritega.
Praegu tundub aga, et kui vanemahüvitis lõpeb, on
enesestmõistetav, et vanem läheb tööle ja laps lasteaeda. Paljude perede jaoks on
selline käitumine majanduslikuks paratamatuseks.
Samas mõjutavad inimeste valikuid ka harjumused ja
ühiskondlikud ootused. Kui üldlevinud narratiiv on, et pooleteiseaastane laps
läheb lasteaeda ja vanem tööle, siis kas see on ikka mõistlik? Minu arvates on
praegune elukorraldus paljuski teadlikult kujundatud väärtushinnangute tulemus.
Mina leian, et sellist narratiivi tuleb muuta.
Olid aastaid tagasi ajad, mil väärtustati naiste osalemist
palgatöös nii ideoloogilistel kui ka majanduslikel põhjustel. Naised pidid
töötama, kuid samal ajal jäi nende õlule suur osa laste kasvatamisest ja
kodustest kohustustest. Olid lastesõimed ja lasteaiad, kus laps oli viis päeva
nädalas. Peaasi, et emad-isad töötaksid ja majandust kasvataksid!
Aga kas tänapäeva ühiskond on selles osas nii väga
teistsugune: majanduse vajadused seatakse sageli perekonna vajadustest
ettepoole.
Ettevõtted vajavad töötajaid, riik maksutulu ja majandus
tarbijaid.
Aga lapsed vajavad vanemaid.
Ma näen praeguses tarbimiskeskses narratiivis teadlikku väärtushinnangute
kujundamist. Kui inimese panust ühiskonda hinnatakse peamiselt tema tasustatud
töö kaudu, muutub kodus laste kasvatamine justkui kõrvaliseks tegevuseks.
Kodune laste kasvatamine sellesse edukuse mudelisse hästi ei
mahu.
Aga kelle huvides me oma elu õigupoolest korraldame?
Ma ei vastanda ettevõtlust ja perekonda ega halvusta
palgatööd. Olen ise ettevõtja ja tean väga hästi, kui oluline on töökohtade
loomine ning majanduslik toimetulek.
Kuid just seetõttu pean vajalikuks küsida, kas oleme
ühiskonnana seadnud majanduse ja perekonna vahelised prioriteedid õigesse
järjekorda.
Minu arvates peab majandus teenima inimest ja perekonda,
mitte vastupidi.
Raha saab juurde teenida. Lapse möödunud lapsepõlve
tagasi osta ei saa.
Lapsed sünnivad armastusest, mitte toetustest
Olen alati leidnud, et lapsed sünnivad armastusest. Nii nagu
minu laste sünd ei sõltunud sellest, kui suurt toetust riik maksis või kas
üldse maksis. Aga olemas on nad kõik viis!
Mõistan, et riiklikud toetused aitavad peredel
majanduslikult toime tulla ning võivad mõjutada laste saamise ajastust ja
otsuseid. Kuid rahaline toetus ei asenda armastust, soovi olla lapsevanem ega
valmisolekut võtta vastutus lapse kasvatamise eest.
Just seepärast ei tohiks perepoliitika piirduda sündimuse
mõjutamisega ainult rahaliste hüvitiste kaudu.
See ei tähenda, et kõik vanemad peaksid jääma lastega
aastateks koju või et kõik inimesed peaksid soovima lapsi.
See tähendab, et vanemal, kes soovib oma laste kasvatamisele
pühenduda, peab olema selleks reaalne võimalus.
Sest laste kasvatamine ei ole ainult ühe perekonna eraasi.
Sellest sõltub ka ühiskonna tulevik.
Jõukas on ühiskond, kus vanematel on aega oma laste jaoks,
kus perekonda väärtustatakse, tunnustatakse ning kus laste kasvatamist peetakse
sama oluliseks tööks kui muud ühiskonnale vajalikku tegevust.
Olen kasvatanud viit last ning tean, kui palju aega,
kannatlikkust, vastutust ja armastust see nõuab. Tean ka seda, et lapse jaoks
ei ole kõige olulisem tema vanema ametikoht, sissetulek ega automark.
Kõige olulisem on, et vanem oleks tema jaoks olemas.
Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritöö annab hea lähtekoha
laiemaks aruteluks.
On oluline, et riik, mis väärtustab laste sündi, peab
väärtustama ka nende kasvatamist. Mitte ainult sõnades, vaid oma majanduslikes
ja poliitilistes otsustes. Sest ühiskonna tulevik ei sõltu üksnes sellest,
kui palju me täna toodame ja tarbime, vaid ka sellest, millistes tingimustes
kasvavad meie lapsed.
Minu arvates on aeg muuta senist narratiivi, mis seab
inimese edukuse mõõdupuuks eelkõige palgatöö, karjääri ja materiaalse jõukuse.
Laste kasvatamine ei ole kõrvaltegevus, mida tuleb
korraldada palgatöö kõrvalt. See on ühiskonna tuleviku kujundamine.
Ja lõpuks jõuan ikka tagasi küsimuseni, mis mind kogu selle
teema juures kõige rohkem vaevab.
Kellele me seda jõukust kogume, kui selle saavutamise
nimel jääb meil järjest vähem aega nende jaoks, keda kõige rohkem armastame?

.png)