pühapäev, 11. oktoober 2026

Kui toorme ja püsikulude hinnad tõusevad, aga toidu väiketootjad enam hinda tõsta ei saa – mis saab siis Eesti maapiirkonna väikeettevõtjatest?

 

Lugesin Postimehest artiklit „Eesti hinnad pöörasid järsult tõusule, kuid hullem võib olla veel ees“, kus kirjutatakse, et käesoleva aasta septembris oli aastane hinnatõus 3,5%, kuid aasta lõpuks võib see kiireneda 4–5 protsendini.

Samas teame juba praegu, et diislikütus on aastaga kallinenud 58%, elekter 6,1% ja prügivedu koguni 56,6%! Kusjuures analüütikud hoiatavad, et energia ja transpordi kallinemine jõuab viivitusega ka toiduainete hindadesse.

Samal ajal räägitakse valitsuse poolt, et Eestis on majandus taastumas ja elujärg paranemas.

Aga mis saab nendest (väike)ettevõtetest, kes toodavad toitu juba praegu kasvavate kulude ja kahaneva müügi tingimustes?

Olen olnud ettevõtja üle 30 aasta. Meie pereettevõte valmistab kulinaaria- ja pagaritooteid, mida müüme peamiselt Kesk-Eesti maapiirkondade kauplustes.

Viimased kolm aastat ei ole me tõstnud oma toodete väljamüügihindu!

Kui käibemaks tõusis 20 protsendilt 22-le ja seejärel 24 protsendile, tõusid meie toodete hinnad üksnes selle maksumuudatuse võrra. Ostja jaoks läks kaup kallimaks, kuid meie ettevõtte (käibemaksuta) müügitulu ühe toote kohta sellest ei suurenenud.

Samal ajal on kallinenud tooraine, elekter, kütus ja tööjõud. Kõik need kulud tuleb ettevõttel katta, kuid nende katmiseks pole me saanud müügihindu tõsta.

Aga mida tähendab tegelikult see, kui ettevõte ei saa aastaid oma müügihindu tõsta, kuigi tootmiskulud järjest kasvavad?

Inimesele võib tunduda, et kui ettevõte toodab, müüb ja tegutseb, siis järelikult saab ta hakkama.

Aga alati ei ole see nii.

Kui tootmiskulud aasta-aastalt kasvavad, kuid müügihindu tõsta ei saa, tuleb ettevõtjal hakata loobuma asjadest, mis on tema püsimajäämiseks ja arenguks hädavajalikud.

Kõigepealt jäetakse ostmata uued seadmed, kuigi need võiksid näiteks elektrit kokku hoida ja tootmist tõhusamaks muuta. Edasi lükatakse vajalikud remonditööd. Hoitakse kokku töötingimuste parandamiselt ning muudelt vajalikelt kulutustelt, mis piiravad võimalusi tootmist ajakohastada.

Väljastpoolt võib kõik tunduda korras. Ettevõte töötab, inimesed käivad tööl ja kaup jõuab kauplustesse.

See on olukord, kus ettevõte püüab iga hinna eest tegevust jätkata.

Aga tegelikult jääb ettevõte iga aastaga nõrgemaks.

Ja siin tekib järgmine nõiaring: selleks, et tootmiskulusid vähendada, oleks vaja investeerida. Aga investeerimiseks pole raha, sest kasvavad kulud ja vähenev müük neelavad kogu raha.

Ettevõte ei lähe pankrotti üleöö. Sageli algab see aastaid varem, kui enam ei suudeta teha vajalikke investeeringuid ega hoida tootmist ajakohasena.

Kui lõpuks jõutakse olukorda, kus tootmist enam jätkata ei saa, küsitakse, miks ettevõtja õigel ajal midagi ette ei võtnud.

Aga mida oleks pidanud tegema, kui hinnatõusu ei võimaldanud ostjate rahakott ja kulude kokkuhoiuks vajalikeks investeeringuteks ei jätkunud enam raha?

Kesk-Eesti maapiirkondade ostujõud ei ole võrreldav Tallinna või Tartu omaga. Kui tõstaksime hindu, väheneks müük veelgi ja selle tagajärjel ka tootmine. Ja müük ongi vähenenud.  

Minu hinnangul näitab see, kuidas inimeste ostuotsustes muutub hind järjest määravamaks.

Siin tekib veel üks probleem, millest räägitakse vähe:

Väiketootja peab kaupluseriiulil konkureerima suurtööstusega, kuigi tootmistingimused ei ole võrdsed.

Suurtööstused ostavad toorainet suurtes kogustes ja enamasti oluliselt madalama hinnaga. Meie väikese tootjana ei saa sellistest ostuhindadest unistadagi.

Aga erinevus ei seisne ainult tooraine ostuhinnas, vaid ka maksetähtaegades!

Väikeettevõtja peab tasuma tooraine eest tavaliselt 10–14 päeva jooksul. Samal ajal võivad suurtootjate maksetähtajad ulatuda 21–60 päevani.

Mida see tegelikult tähendab?

Väikeettevõtja peab tooraine eest raha välja käima palju varem, samal ajal kui suurtootjal võib olla tasumiseks aega kuni kaks kuud.

See annab suuremale ettevõttele olulise eelise ka igapäevases rahavoos. Väiketootja peab leidma raha järgmise tooraineostu, töötasude, elektri ja muude kulude katmiseks olukorras, kus eelmise toodangu müügist ei pruugi raha veel laekunudki olla.

Kas sellistes tingimustes saab üldse rääkida võrdsetest konkurentsivõimalustest?

Ometi seisab meie toodang kaupluses suurtööstuse toodangu kõrval. Ostja näeb kahte toodet ja kahte hinda. Ta ei tea ega pruugigi teada, kui erinevad on nende toodete valmistamise võimalused ja kulud.

Oleme kuulnud ka suhtumist: kui ei oska majandada, pange uksed kinni!

Aga kelle võit see oleks, kui väiketootjad kaovad ja alles jäävad peamiselt suurtööstused?

Minu hinnangul kaotaksid sellest enam tarbijad, sest väheneks toodete valik ja maitsete mitmekesisus.

Aga kui raha napib, valitakse sageli odavam toode. See on täiesti mõistetav.

Aga siit jõuame veel ühe küsimuseni:

Kas kvaliteetne ja tervislik toit on muutumas luksuseks?

Toidutootjana tean, et kvaliteetne tooraine maksab. Odavam toit ei ole alati kehvem ja kallim toit ei ole alati tervislikum. Kuid kui pere eelarve on piiratud, võib see mõjutada ka võimalust valida suurema lihasisaldusega või mitmekesisema koostisega tooteid.

Me räägime laste ülekaalulisusest, tervislikust toitumisest ja tervishoiukuludest. Aga kas mõtleme piisavalt sellele, kas kõigil peredel on üldse võimalik endale tervislikku toitu lubada?

Ja nüüd jõuame Eesti maksupoliitikani.

Eestis on üldine käibemaks 24%, mis on kogu Euroopa Liidu üks kõrgemaid, samal ajal kehtivad paljudes Euroopa riikides toidule soodusmäärad!

Eestis on tehtud ettepanekuid toidu käibemaksu vähendada, aga nii ta sinna valitsuse prügikasti visatud ongi Reformierakonna ja E200 poolt..…

Põhilised vastuargumendid on, et riigil jääks maksutulu saamata või et maksulangus ei jõuaks tarbijahindadesse.

Rahandusminister väidab, et see ei jõua toote lõpphinda!

Aga mina küsin: miks vaadatakse seda küsimust nii kitsalt?

Kui toidu hind langeb, jääb väiksema ja keskmise sissetulekuga inimestele rohkem raha kätte (Rikkad viivad nagunii suure osa oma tulust Eestist välja – on seda kogu aeg teinud ja teevad ka edaspidi!).

Ja see raha ei kao kuhugi! Inimestel on ju vajadusi, mille rahuldamist on tulnud aastaid edasi lükata. Kellel vajab väljavahetamist kodumasin, kellel remonti kodu, kellel on vaja osta riideid või muid esmatarbekaupu.

Kui inimestel tekib selleks raha, jõuab see tagasi kauplustesse ja teenindusettevõtetesse. Riik saab nendelt ostudelt taas käibemaksu ning suurem majandusaktiivsus toetab töökohti ja teisi maksulaekumisi.

Aga on veel üks võimalus, millest minu meelest liiga vähe räägitakse.

Kui käibemaksu vähendamisega hinnalangust ei kaasne, siis miks see ei ole üdini halb?

See ei tähenda automaatselt, et ettevõtjad panevad hinnavahe lihtsalt taskusse!

Kui osa maksulangusest jõuab tootjani, aitab see teha vajalikke investeeringuid, toota edaspidi keskkonnahoidlikumalt ja väiksemate kuludega ning hoida ettevõtet üldse tegutsemas.

Sest kui ettevõte jääb tegutsema, säilivad töökohad, tootmine ja maksulaekumised. Kui ettevõte lõpetab, kaovad need ning riigil tekivad hoopis uued kulud.

Miks arvestatakse käibemaksu vähendamise puhul esmajoones võimalikku maksutulu vähenemist, kuid mitte piisavalt seda, kui palju võib riik võita säilinud ettevõtetest, töökohtadest ja inimeste suuremast ostujõust?

Aga kui kaua saab veel kokku hoida?

Ettevõtjad on juba optimeerinud töökorraldust ja töötajate arvu.

Kui inimesed ostavad vähem, tuleb vähendada tootmismahtu. Kui tootmismaht väheneb, väheneb ka müügitulu. Ettevõtte püsikulud aga jäävad.

Seejärel tuleb üle vaadata töötajate koormus ning lõpuks võib tekkida vajadus töökohti vähendada.

See on nõiaring, millest väikeettevõtjal on väga raske välja pääseda. Minu arvates riik pigem soodustab selle nõiaringi teket praegu.

Ma mõistan, et riigil on vaja maksutulu.

Kuid maksutulu tekib töötavatest ettevõtetest, töökohtadest ja tarbimisest.

Kui ettevõte lõpetab tegevuse, kaovad töökohad, vähenevad maksulaekumised ning riigil suurenevad töötusega seotud kulud.

Minu hinnangul tuleks maksupoliitika mõju hinnata tervikuna, mitte ainult ühe (riigieelarve) maksurea põhjal.

Postimehe artiklis hoiatatakse, et hullem hinnatõus võib olla alles ees.

Aga mis saab siis, kui Eesti maapiirkondade väikeettevõtjate jaoks on rasked ajad kestnud juba aastaid?

Me ei vaja ainult prognoose selle kohta, kui palju kõik veel kallineb. Vajame ka sisulist arutelu, kuidas säilitada Eesti oma toidutootmine, maapiirkondade töökohad ning inimeste võimalus osta kvaliteetset ja tervislikku toitu.

Sest kui kohalik väikeettevõte on kord uksed sulgenud, ei pruugi seda enam keegi uuesti avada.

Kui palju maa(väike)ettevõtteid peab oma uksed sulgema, enne kui hakkame tõsiselt arutama maapiirkondade ettevõtluse tulevikku?

Ja kuidas hoida alles neid ettevõtteid, kes on aastakümneid maapiirkondades tööd ja toodangut pakkunud?

Praegu jääb mulle ettevõtjana paraku mulje, et maapiirkondade väikeettevõtjate mured ei ole valitsuse jaoks piisavalt olulised.


Kommentaare ei ole: