Lugesin Postimehest artiklit „Eesti hinnad pöörasid järsult tõusule, kuid hullem võib olla veel ees“, kus kirjutatakse,
et käesoleva aasta septembris oli aastane hinnatõus 3,5%, kuid aasta lõpuks
võib see kiireneda 4–5 protsendini.
Samas teame juba praegu, et diislikütus on aastaga
kallinenud 58%, elekter 6,1% ja prügivedu koguni 56,6%! Kusjuures analüütikud
hoiatavad, et energia ja transpordi kallinemine jõuab viivitusega ka
toiduainete hindadesse.
Samal ajal räägitakse valitsuse poolt, et Eestis on majandus
taastumas ja elujärg paranemas.
Aga mis saab nendest (väike)ettevõtetest, kes toodavad toitu juba praegu kasvavate kulude ja kahaneva müügi tingimustes?
Olen olnud ettevõtja üle 30 aasta. Meie pereettevõte
valmistab kulinaaria- ja pagaritooteid, mida müüme peamiselt Kesk-Eesti maapiirkondade
kauplustes.
Viimased kolm aastat ei ole me tõstnud oma toodete väljamüügihindu!
Kui käibemaks tõusis 20 protsendilt 22-le ja seejärel 24
protsendile, tõusid meie toodete hinnad üksnes selle maksumuudatuse võrra. Ostja
jaoks läks kaup kallimaks, kuid meie ettevõtte (käibemaksuta) müügitulu ühe
toote kohta sellest ei suurenenud.
Samal ajal on kallinenud tooraine, elekter, kütus ja
tööjõud. Kõik need kulud tuleb ettevõttel katta, kuid nende katmiseks pole me
saanud müügihindu tõsta.
Aga mida tähendab tegelikult see, kui ettevõte ei saa aastaid oma müügihindu tõsta, kuigi tootmiskulud järjest kasvavad?
Inimesele võib tunduda, et kui ettevõte toodab, müüb ja
tegutseb, siis järelikult saab ta hakkama.
Aga alati ei ole see nii.
Kui tootmiskulud aasta-aastalt kasvavad, kuid müügihindu
tõsta ei saa, tuleb ettevõtjal hakata loobuma asjadest, mis on tema
püsimajäämiseks ja arenguks hädavajalikud.
Kõigepealt jäetakse ostmata uued seadmed, kuigi need võiksid
näiteks elektrit kokku hoida ja tootmist tõhusamaks muuta. Edasi lükatakse
vajalikud remonditööd. Hoitakse kokku töötingimuste parandamiselt ning muudelt
vajalikelt kulutustelt, mis piiravad võimalusi tootmist ajakohastada.
Väljastpoolt võib kõik tunduda korras. Ettevõte töötab,
inimesed käivad tööl ja kaup jõuab kauplustesse.
See on olukord, kus ettevõte püüab iga hinna eest
tegevust jätkata.
Aga tegelikult jääb ettevõte iga aastaga nõrgemaks.
Ja siin tekib järgmine nõiaring: selleks, et tootmiskulusid
vähendada, oleks vaja investeerida. Aga investeerimiseks pole raha, sest
kasvavad kulud ja vähenev müük neelavad kogu raha.
Ettevõte ei lähe pankrotti üleöö. Sageli algab see
aastaid varem, kui enam ei suudeta teha vajalikke investeeringuid ega hoida
tootmist ajakohasena.
Kui lõpuks jõutakse olukorda, kus tootmist enam jätkata ei
saa, küsitakse, miks ettevõtja õigel ajal midagi ette ei võtnud.
Aga mida oleks pidanud tegema, kui hinnatõusu ei võimaldanud
ostjate rahakott ja kulude kokkuhoiuks vajalikeks investeeringuteks ei jätkunud
enam raha?
Kesk-Eesti maapiirkondade ostujõud ei ole võrreldav Tallinna
või Tartu omaga. Kui tõstaksime hindu, väheneks müük veelgi ja selle tagajärjel
ka tootmine. Ja müük ongi vähenenud.
Minu hinnangul näitab see, kuidas inimeste ostuotsustes
muutub hind järjest määravamaks.
Siin tekib veel üks probleem, millest räägitakse vähe:
Väiketootja peab kaupluseriiulil konkureerima suurtööstusega, kuigi tootmistingimused ei ole võrdsed.
Suurtööstused ostavad toorainet suurtes kogustes ja enamasti
oluliselt madalama hinnaga. Meie väikese tootjana ei saa sellistest ostuhindadest
unistadagi.
Aga erinevus ei seisne ainult tooraine ostuhinnas, vaid ka
maksetähtaegades!
Väikeettevõtja peab tasuma tooraine eest tavaliselt 10–14
päeva jooksul. Samal ajal võivad suurtootjate maksetähtajad ulatuda 21–60
päevani.
Mida see tegelikult tähendab?
Väikeettevõtja peab tooraine eest raha välja käima palju
varem, samal ajal kui suurtootjal võib olla tasumiseks aega kuni kaks kuud.
See annab suuremale ettevõttele olulise eelise ka
igapäevases rahavoos. Väiketootja peab leidma raha järgmise tooraineostu,
töötasude, elektri ja muude kulude katmiseks olukorras, kus eelmise toodangu
müügist ei pruugi raha veel laekunudki olla.
Kas sellistes tingimustes saab üldse rääkida võrdsetest
konkurentsivõimalustest?
Ometi seisab meie toodang kaupluses suurtööstuse toodangu
kõrval. Ostja näeb kahte toodet ja kahte hinda. Ta ei tea ega pruugigi teada,
kui erinevad on nende toodete valmistamise võimalused ja kulud.
Oleme kuulnud ka suhtumist: kui ei oska majandada, pange
uksed kinni!
Aga kelle võit see oleks, kui väiketootjad kaovad ja
alles jäävad peamiselt suurtööstused?
Minu hinnangul kaotaksid sellest enam tarbijad, sest
väheneks toodete valik ja maitsete mitmekesisus.
Aga kui raha napib, valitakse sageli odavam toode. See on
täiesti mõistetav.
Aga siit jõuame veel ühe küsimuseni:
Kas kvaliteetne ja tervislik toit on muutumas luksuseks?
Toidutootjana tean, et kvaliteetne tooraine maksab. Odavam
toit ei ole alati kehvem ja kallim toit ei ole alati tervislikum. Kuid kui pere
eelarve on piiratud, võib see mõjutada ka võimalust valida suurema
lihasisaldusega või mitmekesisema koostisega tooteid.
Me räägime laste ülekaalulisusest, tervislikust toitumisest
ja tervishoiukuludest. Aga kas mõtleme piisavalt sellele, kas kõigil peredel on
üldse võimalik endale tervislikku toitu lubada?
Ja nüüd jõuame Eesti maksupoliitikani.
Eestis on üldine käibemaks 24%, mis on kogu Euroopa Liidu üks
kõrgemaid, samal ajal kehtivad paljudes Euroopa riikides toidule soodusmäärad!
Eestis on tehtud ettepanekuid toidu käibemaksu vähendada,
aga nii ta sinna valitsuse prügikasti visatud ongi Reformierakonna ja E200
poolt..…
Põhilised vastuargumendid on, et riigil jääks maksutulu
saamata või et maksulangus ei jõuaks tarbijahindadesse.
Rahandusminister väidab, et see ei jõua toote lõpphinda!
Aga mina küsin: miks vaadatakse seda küsimust nii kitsalt?
Kui toidu hind langeb, jääb väiksema ja keskmise
sissetulekuga inimestele rohkem raha kätte (Rikkad viivad nagunii suure osa oma
tulust Eestist välja – on seda kogu aeg teinud ja teevad ka edaspidi!).
Ja see raha ei kao kuhugi! Inimestel on ju vajadusi, mille
rahuldamist on tulnud aastaid edasi lükata. Kellel vajab väljavahetamist
kodumasin, kellel remonti kodu, kellel on vaja osta riideid või muid
esmatarbekaupu.
Kui inimestel tekib selleks raha, jõuab see tagasi
kauplustesse ja teenindusettevõtetesse. Riik saab nendelt ostudelt taas
käibemaksu ning suurem majandusaktiivsus toetab töökohti ja teisi
maksulaekumisi.
Aga on veel üks võimalus, millest minu meelest liiga vähe
räägitakse.
Kui käibemaksu vähendamisega hinnalangust ei kaasne, siis miks see ei ole üdini halb?
See ei tähenda automaatselt, et ettevõtjad panevad hinnavahe
lihtsalt taskusse!
Kui osa maksulangusest jõuab tootjani, aitab see teha
vajalikke investeeringuid, toota edaspidi keskkonnahoidlikumalt ja väiksemate
kuludega ning hoida ettevõtet üldse tegutsemas.
Sest kui ettevõte jääb tegutsema, säilivad töökohad,
tootmine ja maksulaekumised. Kui ettevõte lõpetab, kaovad need ning riigil tekivad
hoopis uued kulud.
Miks arvestatakse käibemaksu vähendamise puhul esmajoones
võimalikku maksutulu vähenemist, kuid mitte piisavalt seda, kui palju võib riik
võita säilinud ettevõtetest, töökohtadest ja inimeste suuremast ostujõust?
Aga kui kaua saab veel kokku hoida?
Ettevõtjad on juba optimeerinud töökorraldust ja töötajate
arvu.
Kui inimesed ostavad vähem, tuleb vähendada tootmismahtu.
Kui tootmismaht väheneb, väheneb ka müügitulu. Ettevõtte püsikulud aga jäävad.
Seejärel tuleb üle vaadata töötajate koormus ning lõpuks
võib tekkida vajadus töökohti vähendada.
See on nõiaring, millest väikeettevõtjal on väga raske välja
pääseda. Minu arvates riik pigem soodustab selle nõiaringi teket praegu.
Ma mõistan, et riigil on vaja maksutulu.
Kuid maksutulu tekib töötavatest ettevõtetest,
töökohtadest ja tarbimisest.
Kui ettevõte lõpetab tegevuse, kaovad töökohad, vähenevad
maksulaekumised ning riigil suurenevad töötusega seotud kulud.
Minu hinnangul tuleks maksupoliitika mõju hinnata tervikuna,
mitte ainult ühe (riigieelarve) maksurea põhjal.
Postimehe artiklis hoiatatakse, et hullem hinnatõus võib
olla alles ees.
Aga mis saab siis, kui Eesti maapiirkondade väikeettevõtjate jaoks on rasked ajad kestnud juba aastaid?
Me ei vaja ainult prognoose selle kohta, kui palju kõik veel
kallineb. Vajame ka sisulist arutelu, kuidas säilitada Eesti oma toidutootmine,
maapiirkondade töökohad ning inimeste võimalus osta kvaliteetset ja tervislikku
toitu.
Sest kui kohalik väikeettevõte on kord uksed sulgenud, ei
pruugi seda enam keegi uuesti avada.
Kui palju maa(väike)ettevõtteid peab oma uksed sulgema, enne
kui hakkame tõsiselt arutama maapiirkondade ettevõtluse tulevikku?
Ja kuidas hoida alles neid ettevõtteid, kes on
aastakümneid maapiirkondades tööd ja toodangut pakkunud?
Praegu jääb mulle ettevõtjana paraku mulje, et
maapiirkondade väikeettevõtjate mured ei ole valitsuse jaoks piisavalt
olulised.
.png)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar