Eestlased ei jaksa enam süüa osta – ja sellele vaadata on valus

Postimees kirjutab, et Eurostati järgi on Eesti toiduainete hinnad 2019. detsembrist 2025. juunini tõusnud 59,9 %.

Keskmine inimene kulutab toidule umbes 200 eurot kuus — see teeb 6,66 eurot päevas! See on reaalsus, mida paljud meie seast juba iga päev tunnevad.

Ometi teatab rahandusminister Ligi, et „eestlane on Euroopa keskmisest suurem toidu tarbija“ ja et ostujõud lausa kasvab. Aga kas tõesti saab ostujõudu hinnata selle järgi, et inimesed „suudavad osta üha kallimat toitu“ lihtsalt 59,9% kallimalt? Seda tunneb igaüks, kes päriselt poes käib – kui ta just pole riigipalgaline, kelle palk iga aasta automaatselt paisub.

Õhtused kaubanduskeskused ja soodushinnad on saanud uueks normaalsuseks. 

Soodushindadega riiuli juurde kogunevad inimesed — noored, vanad, kõik tavalised tööinimesed. Keegi ei trügi. Jagatakse hinnainfot. Kõik saavad aru, miks ollakse seal: mitte soovist „odavalt napsata“, vaid sellepärast, et muudmoodi ei saa hakkama…..

Minister Ligi aga räägib, et hinnatõus tuleb „rahvusvaheliselt“ ja „palgatõusu tõttu“

Aga kas palku tohivad tõsta ainult riigiasutused?

Kas ettevõtted, kes üritavad töötajaile elamisväärset palka maksta, on süüdi hinnatõusus?

Ja kas (ettevõtluses) tarneahelate kallinemine ei tule mitte kütuse- ja elektrihindadest – mille on põhjustanud valitsuse maksupoliitika?

Käibemaksu alandamist ei tohi Eestis kaaludagi, sest „võidavad kaupmehed“. Nii väidab rahandusminister Ligi.

Tegelikkus: riik ei soovi loobuda sadadest miljonitest, mille ta inimestelt ja ettevõtetelt kokku korjab — et siis seda raha ringi jagada, omaenda toiduahelat puutumata!

Aga miks peab maksukoormust üha suurendama? Kas selleks, et täita iga hinna eest riigi eelarveauke ja katkematut kulurallit, mille puhul isegi riigikontroll ei saa aru, kuhu osa raha kulus ja kellele-millele seda ohtralt „kingitud“ on?

Minister Ligi väidab, et „tervislik toit ei ole kallim“.

Samas teame, madalama sissetulekuga inimesed on sunnitud hinnatõusu ajal sööma lihtsamalt, odavamalt ja sageli ebatervislikumalt.

Ja väita, et „maksudest loobumine rikastab jõukaid“ – kas see tähendab, et inimesed ja ettevõtted, kes makse maksavad, ei olegi riik, vaid riik on ainult partei enda toiduahel?

Inimesele, kes küsis, kui kaua minister ise elaks 200 euroga kuus, vastas Ligi:

„Mis põlvkonnast sa oled, et nõuad parteilt ja valitsuselt heaolu kehtestamist?“

Ja lisas, et toit olevat vaid „viiendik kuludest“. Ilmselt seetõttu, et tema jaoks pole soodushindade riiuli taga seismine kunagi olnud igapäevaelu osa.

Statistilise keskmise lugu:

Kui üks inimene teenib 10 000 eurot ja teine 886 eurot, siis statistilise keskmise kohaselt on mõlemad „kõrgepalgalised“!?

Nii lihtsalt kaovad pärisinimesed tabelitesse ära — tänu sellisele statistikale saavadki poliitikud väita „kõigil läheb ju hästi“.