Jõgeva roll maakonnakeskusena – kas väärtustame seda ise?

Jõgeva alustas maakonnakeskusena seitsekümmend kuus aastat tagasi. Aga mis juhtub, kui see roll kaob? Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis räägitud võimalusest, et Jõgeva võib uue üleriigilise planeeringu valguses oma maakonnakeskuse staatuse kaotada ja muutuda lihtsalt osaks nn riigihalduse regioonist. See paneb mõtlema, kuhu Jõgeva linn ja vald tegelikult teel on ja kas me oleme oma senist maakondlikku rolli üldse osanud väärtustada.

Ausalt öeldes oli Jõgeva linn maakonnakeskuse staatusega – mitte enam on. Kahjuks seda staatust ei ole Jõgeva vald suutnud hoida ega arendada. Riik võib küll ümber mängida struktuure ja joonistada uusi regioone, aga kõigepealt peab Jõgeva vald maakonnakeskusena ise endalt küsima, mida ta pakub oma elanikele ja ettevõtjatele ning kas ja kuidas Jõgeva vald üldse suudab olla maakonnakeskusena partner Põltsamaa ja Mustvee vallale.

Probleem on riigis või meis endis?

Kohates väiteid, et riigiasutuste lahkumine Jõgevalt oleks „lõpliku hääbumise algus“, tekitab küsimuse, kuidas see murekoht lahendada? Vaevalt saab vaid probleemi sõnastamisest lahendus. Küsimus ongi: mida poliitikud Jõgeva vallas selles olukorras ette võtta plaanivad?

Minu hinnangul oleme ise paljuski oma võimalused maha mänginud. Mitte keegi ei puutu ja soovi tasalülitada piirkondi, kus arendustegevus on hoogustunud. Jõgeva linnas olulisi arendusi lihtsalt ei ole. Ka Jõgeva vallas eriti mitte.
Selle asemel veetakse „punaseid jooni“ ja tülitsetakse promenaadide pärast. Tegelikult on niinimetatud promenaadid toimiva taristu arendamine, mida linn hädasti vajab. Sama vajavad ka valla teised piirkonnad ja ka ainus tõeline turismikeskus – Palamuse. Aga tundub, et Palamuse jääbki oma teede korrastamist ootama. Kurb, et isegi Suure Paunvere laada kasumit ei kasutata enam Palamuse aleviku korrastamisele ja arendamisele.

Kuulen linnapoliitikuid kurtmas, et linn saab liiga vähe. Samas – uus Jõgeva põhikool on valmis ehitatud. On parendatud linna peatänavad alles pärast valdade ühinemist. Spordikeskuse 4000 ruutmeetri suurune hoone, mis on Jõgeval lisaks Virtusele. Kas linn vajab nii Virtust kui ka spordikeskust? Kas on piisavalt kasutajaid, et need hooned oleks ka õhtuti täis elu ja rahvast? Aga kui lisada Kuremaa spordikeskus ning teised valla spordirajatised Tormas, Vaimastveres, Palamusel – kas jagub igale poole kasutajaid? Kuna korralik analüüs, mis arvestaks ka 10 aasta perspektiivis majanduskulu, on tegemata, siis väidangi, et suurustamine on linnavolinikel veres, aga sisuline ja majanduslik mõtlemine kipub lohisema.

Kui valla eelarveraha läheb enamuses majanduskuludesse ja töötasudesse, kui valla asutustes ristkasutust hoonete kasutamistel ei harrastata, sest iga asutuse juht tahab olla „kuningas“ oma majas, siis ongi vallas asjad ligadi-logadi. Raha jääb igalt poolt puudu ja mitte miski ei muutu ning arengust ei maksa unistada.

Kas omavalitsuste häält kuulatakse?

Aga tagasi maakonnakeskuse vajalikkuse juurde. Väide, et omavalitsused tuleks riigi otsustesse rohkem kaasata nagu kaasamise hea tava ette näeb, tekitab küsimuse, kas omavalitsuste hääl on jõudnud Tallinna otsustusprotsessidesse maakondade vajalikkuse osas? 

Kas tegelikult ka kuulatakse ja kaasatakse?

Kas inimesed, kelle me oleme valinud riigikokku ja kes sageli ise kohalikes volikogudes liikmed on, päriselt kuulevad, mida omavalitsused räägivad? Paraku tundub, et mitte.
Riik surub kohustusi – transport, sotsiaalteenused, kriisiennetus – omavalitsustele juurde, aga raha nende täitmiseks vajalikus summas kaasa ei tule. Eriti on see näha väljaspool Harjumaad. Kui pealinnas on nii palju raha, et kõik saavad tasuta ühistransporti nautida, siis maapiirkondades ei jõua bussid enam küladesse. Tasuta sõidust rääkimata.

Jõgeva linnarahval on tegelikult privileeg – kiire rongiühendus Tallinnasse ja Tartusse. See võiks olla tugev argument uute kodude ja ettevõtluse arendamiseks. Ometi ei ole elamuarendused Jõgeva linna ega valda teed leidnud. Ettevõtlusest on tee Jõgevale leidnud vaid Pepco ja Hesburger.

Maakonnakeskuse tähendus ei ole kadunud, vaid Jõgeva vald on seda ise hülgamas.
Maakonnakeskus on märgiline – see näitab, et elu väljaspool suuri linnu on võimalik. 

Kui teenuseid pakutakse maakonnakeskuses vaid paaril päeval nädalas, siis inimene lihtsalt ei tule enam sellisesse keskusesse, sest meeles pidada, mis päeval üks või teine asutus töötab, on tüütu. Siis pigem istud arvutisse ja korraldad oma tegevused e-kanalis. Kindel on aga see, et Jõgeva linna olulisus taandub, kui riigi pakutav teenus veelgi väheneb. Kas sellest kannatab Mustvee, Torma või Palamuse elanik? Tõenäoliselt mitte – nad käivad juba praegugi Tartus. Küll aga vajab seda Jõgeva linna ja lähiümbruse elanik.

Kas Jõgeva maakonda on üldse vaja? See on miljoni dollari küsimus. 

Kudinal elades tunnen, et ehk mitte igapäevaselt. Kuid kui riigiasutused Jõgevalt kaovad, mõjutab see kindlasti linna ja linna lähiümbruse inimesi. Küsimus on pigem selles, miks inimesed ei vali elamiseks ega ettevõtluseks Jõgevat, kuigi asukoht ja ühendused on suurepärased. 

Maakonnakeskuse roll ei ole ainult halduslik nimetus – see on sümbol riigi kohalolekust ja usust, et elu väljaspool Tallinna ja Tartut on võimalik. 

Riik võib ümber jagada regioone, aga meie peame ise otsustama, kas Jõgeva jääb elavaks maakonnakeskuseks või muutub lihtsalt üheks raudteepunktiks kaardil.

Kui me ise oma linna ja valda ei väärtusta ega arenda, ei tee seda ka keegi teine.