Viimastel päevadel olen mõelnud Rando Kuustiku arvamusloole Eesti hariduse olukorrast. Kuna olen ise Palamuse põhikooli hoolekogu liige, siis seda enam on loetud tekst aus ja hingekriipiv.
Tema sõnad kõlasid valusalt tuttavalt:
„Meil on parimad õpetajad, targad õpilased, aga ministeeriumi poolt on käivitatud süsteem, mis ei lase neil hingata.“
Eesti koolid seisavad ristteel.
Meie õpetajad teevad iga päev imet – loovad, otsivad lahendusi ja annavad endast kõik, et pakkuda õpilastele parimat haridust. Ometi tundub, et riiklik tugi ja mõistmine jäävad aina kaugemaks ja kaugemaks…
Haridusministeeriumi käitumine viimastel aastatel on kahjuks näidanud, et bürokraatia ja kontroll on võtnud üle koole toetava mõtteviisi. See ei ole okei!
Meie koolid ei vaja rohkem juhiseid, mida paljud direktorid rakendavad ja mis õpetajate tööd aina koormavad. Samuti ei ole mõtet nõuda ja toota pidevalt aruandeid, mis ei aita ei õppijaid ega õpetajaid.
Ka kampaanialoosungid ei muuda tegelikkust.
Koolid vajavad usaldust, koostööd ja kuulamist.
Kui õpetaja kardab eksida, kui konstruktiivne kriitika tembeldatakse negatiivseks – kaob see, mis on Eesti hariduse tegelik tugevus – loovus ja vabadus mõelda.
Hariduse tulevik ei sünni käsutäitjate käskudest, vaid julgusest ja usaldusest. On aeg taas rääkida haridusest ausalt ja südamest. Hoidkem seda, mis on meid tugevaks teinud – usaldust ja ausust.”
Eesti lapsed, õpetajad ja koolijuhid väärivad paremat – mitte vaikimist, vaid päris koostööd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar