Keskmine palk tõuseb – aga mis hinnaga? Kas nüüd tõuseb ka majandus?

 

Kas keskmise palga kasv tähendab ka majanduse tugevnemist? On ju teada fakt, et palgakasv statistikas ei tähenda alati majanduskasvu!

Statistikaameti värske uudis teatab, et Eesti keskmine palk tõusis aastaga 5,6 protsenti. Esmapilgul kõlab see positiivselt – palgad kasvavad ja justkui on põhjust rõõmustada. Kuid statistikat lähemalt vaadates tekib küsimus: kas see number näitab majanduse tegelikku tugevust või peidab see enda taga hoopis keerulisemat pilti?

Kõigepealt tasub selgitada kahte mõistet, mida palgastatistika juures sageli kasutatakse – keskmine palk ja mediaanpalk.

Keskmine palk saadakse nii, et kõik töötajatele makstud palgad liidetakse kokku ja jagatakse töötajate arvuga. Selline arvutus annab majandusest üldise pildi, kuid seda võivad tugevalt mõjutada üksikud väga kõrged palgad.

Mediaanpalk tähendab aga palka, mis jääb palgarea täpselt keskele. See tähendab, et pool töötajatest teenib sellest vähem ja pool rohkem. Seetõttu annab mediaanpalk sageli parema ettekujutuse sellest, mida teenib „tavaline“ töötaja.

Lihtne näide aitab seda erinevust mõista. 

Kui ettevõttes töötab kümme inimest ja nende palgad on järgmised:

• 4 inimest teenivad 1000 eurot
• 5 inimest teenivad 1200 eurot
• 1 juht teenib 6000 eurot

Kõigi palkade summa on 16 000 eurot, jagades selle 10-ga, teeb keskmiseks palgaks 1600 eurot. Ehk siis näite järgi saaks nagu üheksa töötajat palka 1600 eurot!

Mediaanpalk jääks aga endiselt sinna vahemikku ja sama näite puhul lülitatakse välja  üks 1000 eurone palk ja 6000 eurone palk ja ülejäänud palga mediaan ongi 1200 eurot. 

Just seetõttu on oluline teada, et Eestis jääb mediaanpalk keskmisest palgast märkimisväärselt madalamaks. See tähendab, et väga suur osa töötajatest ei ole tegelikult selle keskmise palga lähedalgi. Keskmist tõstavad eelkõige kõrgemad palgad üksikutes sektorites.

Keskmine palk võib tõusta ka ilma palgatõusuta

Teine oluline fakt on see, et samal ajal on hõivatud töö- ja ametikohtade arv vähenenud. See on majanduses oluline signaal. Keskmine palk võib tõusta ka siis, kui osa madalama palgaga töökohti kaob või kui palgakasv toimub vaid mõnes kitsas sektoris.

Keskmine palk võib tõusta ka olukorras, kus tegelikult ei saa keegi palgatõusu.

Võtame sama näite nagu eelmises lõigus:

Kui ettevõttest koondatakse kaks töötajat – üks 1000 euro ja teine 1200 eurose palgaga –, jääb alles 8 töötajat, kuid palkade kogusumma väheneb, siis volaa, keskmiseks palgaks saab olema 1725 eurot! (vt eelmist näite lõiku) ja tõus nagu nipsti 125 eurot.

Ja just näide illustreerib sellise keskmise palga „tõusu“ kõige paremini

Statistikas on justkui toimunud palgatõus. Tegelikkuses ei ole aga ühegi töötaja palk kasvanud – töökohti on lihtsalt vähem.

Seega ei peegelda palganumber majanduse laiapõhjalist tugevnemist.

Palgakasv ja majanduse tegelik seis

Kolmas tähelepanek puudutab palgakasvu tempot. 

Viimastel aastatel on palgakasv olnud märkimisväärne, kuigi majandus tervikuna ei ole kasvanud sama kiiresti kui palgad. See on tekitanud ettevõtjatele paratamatult surve. Palgakulud suurenevad, kuid tootlikkus ja müügitulu ei ole kasvanud.

Eriti teravalt tunnetavad seda väiksemad ettevõtted ja tööjõumahukad sektorid, kus palgakulud moodustavad suure osa kogukuludest.

Kui palgakulud kasvavad kiiremini kui ettevõtte tulud, tuleb kusagilt järele anda: vähendada investeeringuid, tõsta hindu või halvemal juhul vähendada töökohti ja sellisel juhul järgnevad ka pankrotilained.

Siin peitubki paradoks.

Statistika võib näidata palgakasvu, kuid ettevõtjate igapäevane kogemus räägib hoopis teisest loost – kasvavast kulusurvest ja ebakindlusest.

Palgatõus mis ei põhine majanduse tootlikkuse kasvul, vaid muudel teguritel, nõrgestab pikemas perspektiivis ettevõtete konkurentsivõimet.

Kust tuleb palgakasv?

Palgakasv iseenesest ei ole probleem. Vastupidi – see on loomulik osa arenevast majandusest. Küsimus on aga selles, kust see kasv tuleb. Terve majanduse puhul kasvavad palgad koos tootlikkuse, investeeringute ja ekspordiga.

Kui need aga samas tempos ei kasva, tasub küsida: kas meie majanduspoliitika toetab tegelikult ettevõtluse arengut või lisab sellele hoopis uusi koormusi?

Ja tegelikkus räägib ju seda, et Eesti palgasurvet veab avalik sektor!

Numbrite taga on alati tegelik majandus

Seetõttu ei tasu iga palgastatistikat automaatselt pidada majanduse edulooks.

Numbrite taga on alati keerulisem reaalsus. Ja vahel on just ettevõtjate vaikne mure see, mis annab majanduse tegelikust seisust kõige ausama pildi.

Palgakasv on vajalik ja loomulik, kuid see peab tuginema majanduse tegelikule kasvule.

Majanduse tegelikku tugevust ei näita mitte keskmine palk, vaid see, kui palju on ettevõtteid, kes suudavad oma tegevust jätkata ja uusi töökohti luua. Kui palgasurvet veab eelkõige avalik sektor ajal, mil ettevõtted tegutsevad majanduslanguse tingimustes, tekib paratamatult küsimus tasakaalu kohta.

Lõppkokkuvõttes ei maksa palku statistika ega riik – need maksavad ettevõtted.

Ja kui ettevõtetel läheb halvasti, ei saa ka palgakasv kaua jätkuda. Kui majanduspoliitika viib olukorrani, kus palgakasv toimub kiiremini kui majanduse enda kasvuvõime, võib tänane ilus statistika olla homsete probleemide eelmäng.

Kas tõesti peab erasektor palgaralliga liituma nagu kommenteerib ERRi uudises Raul Eamets? Aga mille arvelt mõtlen mina! 

AUTOMAKS – KAS SEE ON REGIONAALNE KARISTUS?

 

Praegune valitsus kinnitab, et makse enam ei tõsteta: Tegelikkus räägib teist keelt - automaksu registreerimistasule on seadusega juba sisse kirjutatud järgmised tõusuastmed aastatel 2028 ja 2031. See tähendab, et maksutõusud on ette programmeeritud.

Postimees toob näited, mis on kõnekad:

•   3 aastat vana Skoda Octavia – registreerimistasu tõuseb 488 eurolt 888 euroni.
•  3 aastat vana BMW X5 – registreerimistasu tõuseb 2370 eurolt 5451 euroni.

Jah, suure ja võimsa auto maks ongi kõrgem – linnas võib see olla mõistetav. Kuid maal on suurema ja vastupidavama auto omamine sageli vältimatu, et üldse liikuda. Probleem ei ole ainult luksusmaasturis. Probleem on selles, et Eesti ei ole Tallinn!

🚜 Maainimese reaalsus

Valitsus räägib süsinikuheitest ja kliimaeesmärkidest. Aga kuidas liigub inimene, kes elab hajaasustuses?

Ø Buss käib kord päevas.
Ø Rongijaam on 20 km kaugusel.
Ø Laste trenni viimine, tööle sõitmine, arsti juurde pääsemine – kõik eeldab autot.

Auto ei ole maal luksus. See on hädavajadus. Kui riik maksustab vältimatut tarbimist, siis see ei ole suunav, mõistlik ja vajaduspõhine keskkonnapoliitika – see on regionaalselt ebavõrdne poliitika, see on regionaalne karistus.

🌍 Kas kliimaeesmärk täitub kui automaksu tõusuga?

Rahandusministeerium põhjendab automaksutõuse süsinikuheite vähendamise vajadusega. Transpordisektor on tõesti suur heiteallikas. Aga küsimus on aususes, küsimus on tasakaalus.

Kui eesmärk on kliima:

Ø kus on toimiv ja regulaarne ühistransport maapiirkondades?
Ø  kus on reaalsed alternatiivid enne maksukoormuse tõstmist?
Ø  kus on regionaalne mõjuanalüüs?

Ilma alternatiivita maksustamine ei ole roheline ja kaasav poliitika. See jätab mulje, et prioriteet on eelarve täitmine, mitte regionaalne õiglus. See ei ole aus käitumine oma rahva suhtes.

⚖️ Õiglane maksupoliitika tähendab tasakaalu ja maksud peavad olema:

Ø  läbipaistvad
Ø  prognoositavad
Ø  sotsiaalselt ja regionaalselt õiglased.

Kui registreerimistasu tõus on seaduses juba aastateks ette sisse kirjutatud, siis ei saa rääkida, et makse ei tõsteta. Eriti olukorras, kus:

Ø  elekter kallineb,
Ø  toiduhinnad on tõusnud,
Ø  maapiirkondade teenused vähenevad.

Ma ei vaidle vastu keskkonnahoiule. Ma vaidlen vastu ebaõiglusele! Ma vaidlen vastu poliitikale, mis ei arvesta Eesti regionaalset reaalsust.

Automaksu tõstmine Eestis ei aita kaasa kliimaeesmärkide täitmisele. Eesti osa maailma heitkogustes on ligikaudu 0,6%. See tähendab, et üksnes maksutõusuga, ilma sisuliste alternatiivideta, ei muuda me globaalset kliimat – küll aga mõjutame oma inimeste toimetulekut ja mitte positiivselt.

Eestis ei tohi kujuneda olukord, kus linnainimesel on valik kasutada ühistransporti igal ajal, aga maainimesel on ainult maks…..

Eesti majandus 2025: kas kasv või seisak?

📉  Statistikaamet avaldas „2025. aasta oli Eesti majanduses viimase kolme aasta parim“ majandusinfo. Vaadates ametlikus statistikas toodud numbreid, paistab olukord märksa vähem roosiline kui avalikus kommunikatsioonis sageli mulje jäetakse.

Viimased andmed Statistikaametilt näitavad, et Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) kasvas 2025. aastal ainult 0,6% võrreldes 2024. aastaga.

See 0,6% ei ole tugev majanduskasv. Tegemist on väga tagasihoidliku kasvuga! Kui aga arvestada, et 2024. aastal Eesti majandus kahanes −0,3%, siis kahe aasta vaates oleme sisuliselt paigalseisus.

See ei ole majanduse taastumine ega pööre tõusule nagu kommunikeeritakse – pigem majanduse vinduv taastumine pärast langust, mille positiivset mõju inimesed ja ettevõtted igapäevaelus ei tunne.

📊 Valitsuse enda prognoosid räägivad sama keelt – vindumine kestab

Rahandusministeeriumi kevadine prognoos ennustas 2025. aastaks veel 1,7% majanduskasvu, mida juba suvises prognoosis langetati 0,8%.

Tegelik tulemus jäi Statistikaameti andmetel 0,6% juurde.

See tähendab, et ootusi on aasta jooksul korduvalt allapoole korrigeeritud – mis ei ole kunagi märk majanduse tugevast käekäigust või kindlast kasvutrajektoorist.

📌 Mida see 0,6% SKP kasv tegelikult EI tähenda?

✔️ See ei tähenda, et ettevõtted toodaksid rohkem lisandväärtust;

✔️See ei tähenda, et töötajad teeniksid oluliselt paremat palka;
✔️ See ei tähenda, et inimeste reaalne ostujõud oleks märgatavalt paranenud;
✔️ See ei näita investeerimiskeskkonna selget paranemist.

Pigem on tegemist statistilise leevendusega pärast eelnevate aastate langust, mitte majanduse uue kasvufaasi algusega. Taastumine võtab oluliselt rohkem aega, kui eelarvestrateegiate koostamisel eeldati.

📉 Võrdlus Baltimaadega on masendav

Kui Eesti SKP kasv oli 0,6%, siis Läti ja Leedu majandused kasvasid 2025. aastal üle 2%.

See näitab, et probleem ei ole ainult väliskeskkonnas – Eesti liigub aeglasemalt kui tema lähikonkurendid, kellega meid mõjutavad samad regionaalsed riskid ja rahapoliitika.

Miks see nii on? Majanduskasvu pidurdab eeskätt sisenõudluse nõrkus. Tarbimine ja investeeringud ei taastu piisava kiirusega ning praegune maksupoliitika ei toeta kindlustunde kasvu.

Rahandusministeeriumi suvise prognoosi järgi on 2025. aasta hinnakasv tugevalt mõjutatud maksumeetmetest ja inflatsioonist, mis tähendab, et inimesed maksavad rohkem, kuid nende ostujõud ei kasva. Rahandusministeerium on korduvalt viidanud ka sellele, et maksutõusud ja ebasoodne väliskeskkond on majanduskasvu pidurdanud.

Madalam SKP kasv mõjutab omakorda riigieelarve tasakaalu ning olukorras, kus avalikke kulutusi ei suudeta kontrolli alla saada, ei ole laenurahale toetuv eelarvepoliitika lahendus ja laenurahaga riigi rahandust kindlasti korda ei saa!

🧠 Tõeline majanduskasv ei ole vaid protsent statistikalehel

See on inimeste ostujõud, ettevõtete kindlustunne ja reaalsed investeeringud tulevikku.

Just nende näitajate osas on Eesti majandus praegu nõrk – ja siin mängib valitsuse majanduspoliitika olulist rolli. Samas on siin ka võimalus: otsuseid saab muuta, et taastumine ei jääks vaid statistikasse, vaid jõuaks päriselt inimeste ja ettevõteteni, et elu ja majandus paraneks.

Hinnatõus Eestis: miks oleme taas Euroopa “esirinnas”? Statistika versus päriselu

 

📊 Statistikaamet teatas, et hinnad kasvasid 2026. aasta jaanuaris Eestis aastaga 3,7%. Esmapilgul ei pruugi see number tunduda šokeeriv, kuid kui vaadata lähemalt, millest see tõus koosneb, muutub pilt murelikuks: enamikus Euroopa Liidu riikides jääb inflatsioon alla kolme protsendi ning EL-i keskmine on vaid 1,7%.

⚠️ See tähendab lihtsat asja – Eestis kallineb elu oluliselt kiiremini kui enamikus Euroopas.

⚡ Hinnatõusu peamine vedur ei ole seekord tarbimisbuum ega kiire palgakasv, vaid elekter. Eriti valusalt lööb hinnatõus just seal, kus inimestel pole valikuid. Elektri hind tõusis kuuga üle 22%, toidukaubad kallinesid 2,3% ning eluasemekulud on aastaga kasvanud 5,6%. Need pole luksuskaubad, millest saaks loobuda – need on vältimatud kulud. Kui lisada siia toiduainete 6% aastane hinnakasv, on selge, et surve perede eelarvetele suureneb.

💡 Kui elekter kallineb kuuga üle 20%, ei ole see enam statistiline nüanss, vaid otsene löök nii kodumajapidamistele kui ka ettevõtetele: see kandub paratamatult edasi teenuste ja kaupade hindadesse.

Sageli tuuakse lohutuseks, et toiduhindade tõus jäi „tavapärasest tagasihoidlikumaks“. Kuid probleem ei ole ainult hinnatõusus, vaid selle struktuuris. Eluasemekulud, elekter, toit ja mittealkohoolsed joogid moodustavad ligikaudu 40% perede ostukorvist. Just need on kulud, millest ei saa loobuda. Kui hinnad tõusevad eelkõige siin, ei aita teadmine, et mõni muu kaubagrupp on ajutiselt odavnenud ja inimeste rahaline surve oleks kadunud. Vastupidi: kui üle poole ostudest tehakse sooduskampaaniahindadega, näitab see pigem tarbijate kasvavat hinnatundlikkust.

Sageli tuuakse tasakaaluks välja, et riided, transport või lennureisid on odavnenud. See kõlab hästi statistikas, kuid päriselus ei kompenseeri odavamad püksid kallimat elektriarvet ega toidukorvi. Enamik peresid ei tee iga kuu puhkusereise, küll aga maksavad nad iga kuu elektri ja toidu eest.

👥 On teada, et inflatsiooni mõju ei ole ühiskonnas ühtlane. Kõige teravamalt tunnevad hinnatõusu just madalama ja keskmise sissetulekuga inimesed, sest suurem osa nende kuludest läheb esmatarbekaupadele. Statistiline keskmine ei peegelda seda tunnet, mis tekib poes kassas või elektriarvet avades.

❓ Küsimus ei ole ainult selles, kas hinnad tõusevad, vaid miks ja kelle arvelt. Kui inflatsiooni veavad eelkõige energia ja toit, on see märk struktuursest probleemist, mitte ajutisest kõikumisest. Siin on vaja rohkem ausat arutelu ja selgemaid samme valitsuse poolt nende kulude leevendamiseks, mida inimesed vältida ei saa.

⏳ Kas hinnakasv 2026. aasta teises pooles aeglustub? Lootus pidi olema, aga tegelikult me seda praegu ei tea. Ja lootusest üksi ei piisa. Kui Eesti tahab lõpetada Euroopa inflatsioonitabeli tipu lähedal olemise, tuleb otsa vaadata tegelikele põhjustele – mitte rahulduda selgitusega, et „mujal on ka raske“.

💬 Kas tunned kuidas hinnad survestavad igapäevaelu rohkem kui aasta tagasi? Kas ka sinu arvates peab valitsus kuulama ja arvestama oma inimeste ja ettevõtetega rohkem ja mis on esimene asi, mida peaks muutma?

Riigi majanduspoliitika peaks lähtuma mitte ainult indeksitest, vaid ka inimeste tegelikust toimetulekust. Praegu kahaneb raha väärtus kiiremini kui kindlustunne tuleviku suhtes.

Müüdid seoses laste sündivuse - õigemini mittesündivuse osas

Olen paljulapselise pere ema ja just seetõttu lugesin Mark Gortfelderi sündimustkäsitlevat arvamuslugu eriti tähelepanelikult.

Mulle meeldis, kuidas ta rahulikult ja andmetele toetudes lammutas ajakirjanduses korduvalt esitatud müüte laste sündimuse teemal. Mitte seetõttu, et ta pakuks „lihtsat lahendust“, vaid kuna ta tegi midagi haruldast: võttis avalikus ruumis levinud laste sündimuse teemade seletused ette ja vaatas, kas andmed ja uuringud neid tegelikult ka toetavad.

Ja paljud ei toeta.

Rahvastiku tasandil ei pea hästi vastu väited, et:

– noored ei saa lapsi peamiselt kliimaärevuse pärast;

– peamine probleem on lastehoius või „vales“ linnaruumis;

– sündimus kukub, sest mehed ei panusta kodus piisavalt.

See ei tähenda, et neid probleeme kellegi jaoks ei eksisteeri.

See tähendab, et nende põhjal ei saa teha üldistusi kogu Eesti kohta.

Ja ausalt öeldes ütleb sama ka päriselu.

Laste kasvatamine on Eestis kallis ja riskantne. See on Gortfelderi loos minu jaoks kõige selgem järeldus – ja see kattub täielikult minu enda kogemusega.

Majanduslik ebakindlus, eluasemeküsimus ja püsiv üldkulude koormus korduvad andmetes järjekindlalt, palju rohkem kui ideoloogiliselt mugavad seletused! See ei ole maailmavaateline väide, vaid fakt, mis kordub küsitlusest küsitlusse ja mõjutab otseselt noorte otsust, kas ja mitu last saada.

Omalt poolt lisan ühe tugeva stressifaktori: poliitiline ebastabiilsus.

Sõnum peredele kipub olema: Lapsed on tähtsad, aga tegelikkuses – saa ise hakkama. Ja kui valitsus vahetub, tühistatakse sageli ka varasemad peresid puudutavad otsused. Selline käitumine jätab tunde, et tühistatakse ka pered ise.

Just seetõttu olen pidanud oluliseks ettepanekut käsitleda kolme ja enama lapse kasvatamist kui ühiskonnale väärtuslikku tööd – koos keskmise palga ja pensionistaažiga.

Mitte sundimise või vastandamise pärast, vaid selleks, et teha laste saamine ratsionaalselt võimalikuks, mitte kangelaslikuks eneseohverduseks.

Gortfelderi arvamusloost joonistub selgelt välja pilt ühiskonnast, kus:

– laste kasvatamine on kallis,

–noorte eluasemeprobleemid on reaalsed,

– majanduslik ebakindlus on kasvanud.

Selles valguses on madal sündimus vaid ratsionaalne kohanemine tingimustega, kus laste saamine tähendab paljudele peredele pikaajalist majanduslikku ja elustiililist allakäiku.

Küsimus ei ole enam selles, miks lapsi ei saada – see on suures osas teada.

Küsimus on selles, kas ja mida me oleme valmis muutma, kui tahame teistsugust tulemust.

Sest ilma lasteta ei ole ei majandust, pensione ega riiki.

Ja riik, mis ei ole valmis peredesse päriselt investeerima, ei saa olla üllatunud, kui tulevikus jäävad lapsed sündimata.

Laste kasvatamine ei ole hobi ega „eluperiood“, vaid täiskohaga töö.

 

Olen viie lapse ema ja võin väita täiesti teadlikult: laste kasvatamine ei ole hobi ega „eluperiood“, vaid täiskohaga töö. Sageli rohkemgi.

Kui ühiskond räägib demograafilisest kriisist, jääb see jutt tihti abstraktseks – numbrid, trendid, prognoosid. Päriselus tähendab see aga magamata öid, pidevat ajasurvet, edasilükatud karjääri ja majanduslikku ebakindlust. Ning samal ajal vaikivat ootust, et „kuidagi ikka hakkama saad“.

Heido Vitsur ja Indrek Neivelt on pakkunud välja mõtte, et kolme ja enama lapse kasvatamist tuleks käsitleda keskmise palgaga tasustatud tööna ning see aeg arvestada pensionistaaži hulka. Minu meelest on see üks väheseid ettepanekuid, mis vastab probleemi tegelikule tõsidusele!

Heido Vitsuri artikkel ütleb ausalt välja selle, mida me pole tahtnud tunnistada:

Eesti iibe langus ei ole ajutine ega pöördu iseenesest majanduskasvuga.

Eesti demograafiline kriis ei ole enam prognoos, vaid fakt.

Praegu on ühiskonna tegelik sõnum peredele lihtne: lapsed on küll tähtsad, aga majanduslik ja sotsiaalne ja poliitikast tulenev risk on sinu enda kanda. Pole ime, et paljud noored lükkavad laste saamise tulevikku või ei soovi üldse seda riski võtta.

Kui riik suudab maksta keskmist palka tööde eest, mille mõju lõpeb tööpäeva lõppedes, siis miks on nii raske tunnistada, et laste kasvatamine – tulevase ühiskonna kasvatamine – on väärtuslik töö?

Riigi keskmise palga maksmine kolme lapse kasvatamise eest ning selle arvestamine pensionistaaži hulka ei ole laste „ostmine“ ega lastetute halvustamine. See ei ole sund, vaid valikuvabaduse andmine neile, kes tahaksid pühenduda perele ja lastele, kuid ei saa seda praeguses süsteemis endale lubada.

Kui me ei julge laste kasvatamist väärtustada päriselt – mitte ainult sõnades –, siis pole mõtet ka imestada, miks sündimus langeb.

Me arutame pensione, riigivõlga ja SKT-d kümnete aastate vaates. Peaksime suutma sama teha ka eesti rahvuse kestmisega.

Sest ilma lasteta pole ei majandust, pensione ega riiki, mida mõõta.

Küsimus pole enam selles, kas see on kallis.

Küsimus on selles, kas alternatiiv – mitte midagi teha – ei ole veel kallim?

 

Kuidas välismaalaste seaduse eelnõus on miljonitesse eurodesse ulatuv arvutusviga?

Mulle meeldib pärast ärkamist vaadata üle uudised. Tänahommikune Delfi uudis välismaalaste seaduse eelnõu seletuskirjast oli kõnekas – ja muret tekitav.

Riigikogus tuli välja, et välismaalaste seaduse eelnõu seletuskirjas on sisse lipsanud miljonitesse eurodesse ulatuv arvutusviga.

Seletuskirja enda arvutused näitavad, et tervishoiukulud võivad ületada välistööjõult laekuva sotsiaalmaksu tulu. Seal on must-valgel kirjas: 2,3 miljonit eurot sotsiaalmaksu tulu vs kuni 5,5 miljonit eurot tervishoiukulusid. Seda ei saa küll kuidagi pidada pisiveaks.

Tekib täiesti õigustatud küsimus: kes maksab selle vahe kinni?

Kui eelnõu on läbi vaadanud ja arvutusi teinud mitu ministeeriumi, peaks rahaline mõju olema selge ja usaldusväärne. Praegu on tulemuseks ligi 3,2 miljoni eurone lahknevus. Sellises olukorras on põhjust küsida, miks tuuakse eelnõu riigikogusse, kui tulupool on ebakindel ja tugineb ekslikele arvutustele. Kui usaldusväärne on sellisel juhul kogu rahaline mõjuanalüüs?

Sisuliselt soovitakse muudatusega avada uks mitte ainult spetsialistidele, vaid ka keskmisest madalama palgaga töötajatele (0,8 keskmist palka). Lisaks lubataks Eestisse tulla pereliikmetel, millega kaasnevad otsesed ja pikaajalised sotsiaalkulud – tervishoid, haridus, tulevikus ka pensionid.

Sellise lähteülesandega ei saa rääkida tasakaalus eelnõust!

Samal ajal on Eestis noori, kes ei õpi ega tööta, töötus on kasvanud, ümber- ja täiendõppe süsteem ei toimi piisavalt ning integratsiooniprobleemid on eriti teravad Tallinnas. Kui me ei suuda oma inimesi tööturule tuua ega neile tasuvat tööd pakkuda, siis miks lahendame probleemi madalapalgalise sisserändega, mis võib pikemas vaates suurendada kulusid ja nõrgestada ka ühiskondlikku sidusust (mida näeme eriti selgelt Rootsi-Stokholmis näitel)?

Ajutisena esitletud meede on tegelikult tähtajatu. Reformierakond ja Eesti 200 lubavad küll regulaarset seaduse ülevaatamist, kuid lõpptähtaega seaduses ei ole seatud. Eesti praktika näitab, et „ajutised“ lahendused kipuvad jääma – meenutagem kasvõi ajutisi käibemaksutõuse.

Suurem madalapalgaline sisseränne ei ole lahendus Eesti demograafilistele, majanduslikele ega sotsiaalsetele probleemidele. Vastupidi – see võib neid süvendada.

Seletuskirja järgi ulatuvad muudatustega kaasnevad püsikulud üle 17 miljoni euro. Seega kui rahaline mõju on negatiivne ja spetsialiste saab värvata ka kehtiva seaduse alusel, siis tekib õigustatud küsimus: miks sellist seaduse muudatust üldse vaja on?

Näpuvead miljonite eurode ulatuses – meenutagem ka varasemaid juhtumeid, nagu hasartmängumaksu seaduse eksimus – tõstatavad küsimuse vastutusest. Kas valitsus ja riigikogu koalitsioon peaksid selliste prohmakate eest vastutama?

Küsimus on lihtne: kelle huvides ja kelle arvelt seda seadust tegelikult muudetakse?

 

Linna ja maarahva erinev kohtlemine valitsuspoliitikute poolt

 🚌Õpilastele ja pensionäridele maakonnaliinide tasuliseks muutmine ei ole lihtsalt hinnamuutus, vaid väärtusvalik. Sisuliselt tähendab see, et inimesi koheldakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas nad elavad linnas või maal.

⚠️ Kui minister Terrase plaan läbi läheb, tähendab see sisuliselt õpilaste ebavõrdset kohtlemist: õpilasi ja noori karistatakse üksnes seetõttu, et nad elavad maal ja peavad kooli jõudmiseks kasutama maakonnaliine.

⏳ Ja siis jääd mõtlema, et Tallinn saab ikka liiga palju raha oma eelarvesse riigilt. Tallinn on üks kahest omavalitsusest (teine on Sillamäe) Eestis, kellel on piisavalt rahalisi vahendeid, et pakkuda oma elanikele tasuta ühistransporti. Teised linnad ja vallad seda endale lubada ei saa, mis tekitab õigustatud küsimuse riigi rahajaotuse ja regionaalpoliitika tasakaalu kohta.

🧮 Segaseks jäävad ka ministri esitatud arvutused. Kui pileti hind on 50–60 senti ühe sõidu eest, tähendab see kuus edasi-tagasi sõidu (20–24 tööpäeva) korral 20–30 eurot. Seetõttu ei ole põhjendatud rääkida „soodushinnast“ – kui soodushinnaks peetakse 15–20 eurot kuus, siis tegelikkuses ei saa ei õpilased ega pensionärid mingit soodust.

🚌 Lisaks tekitab omavalitsuste kohustuslik koolibussiringide korraldus paljudes piirkondades olukorra, kus dubleeritakse olemasolevat ühistransporti ja raisatakse omavalitsuse raha. Avalikke vahendeid kulutatakse ebaefektiivselt, kuigi mõistlikum oleks kasutada eelkõige olemasolevat ühistransporti ning rakendada erilahendusi vaid seal, kus see tegelikult ei toimi.

👉 Kahju, et otsuste ettevalmistamisel ministeeriumis ei suuda minister Terras vaadata suuremat pilti ega otsida koostööd ühistranspordikeskustega, mis oleks kasulik nii lastele, peredele, pensionäridele kui ka omavalitsustele.

🌍 Regionaalpoliitika eesmärk peaks olema ebavõrdsuse vähendamine ja elu hoidmine maapiirkondades, siis ei tohiks valitsuse otsused muuta haridusele, tööle ja esmavajalikele teenustele ligipääsu keerulisemaks just neil, kelle valikud on niigi piiratumad.

Kas me julgeme Eestis ja Euroopas vaadata maailmale otsa sellisena, nagu see tegelikult on?

 

Lugesin Heido Vitsuriarvamuslugu ja jäin mõtlema:

…..kas me julgeme Eestis ja Euroopas vaadata maailmale otsa sellisena, nagu see tegelikult on – mitte sellisena, nagu me sooviksime, et see oleks?

Arvamusloos on ebamugav, kuid vajalik sõnum: maailm ei küsi, kas muutused meile meeldivad. Euroopa mõju on viimastel kümnenditel märgatavalt kahanenud - või ausamalt öeldes, see on suuresti kadunud. USA tegutseb oma huvidest ja jõupositsioonilt ning Aasia roll maailmas kasvab.

Majanduslik ja geopoliitiline raskuskese on oluliselt nihkunud. Fakt on see, et Euroopa reageerib muutustele üliaeglaselt, saamatult ja sageli ebapiisavalt, samal ajal kui USA ja Aasia liiguvad kiiresti edasi. Ja see on fakt! Küsimus, millele peame ise vastuse leidma, on lihtne: kas me kohandume uue reaalsusega või jääme solvunult kõrvale ja tühistame end maailmas ise!?

Selle asemel et pahandada või moraliseerida, peaksime Eestis rohkem ja avatumalt arutama, kuidas muutunud maailmas targalt toime tulla. Vähem enesekindlat moraalset üleolekut, rohkem kainet mõtlemist ja ausat arutelu – vastasel juhul maksame selle kinni majanduse, julgeoleku ja usaldusväärsusega.

Loodan, et selline arutelu tekib uuesti! Kahjuks näib praegu, et igaüks, kes soovib maailmamajanduse teemadel arutelu ja ei jaga valitsuse ja EL seisukohti tembeldatakse sobimatuks - tühistatakse. Ja selline käitumine ei ole okey! Vaba ja sisuline arutelu on edasiliikumise ja muutumise eelduseks.

Kui poliitika viib ettevõtjad olukorda kus enam hakkama ei saa?

 

Kui räägime hinnatõusust, ei saa mööda vaadata valitsusepoliitikast. 

Minu hinnangul on hinnatõus Eestis paljuski seotud ka valitsuse poliitikavalikutega – mitte ainult maksude ja aktsiiside kaudu, vaid ka tööjõupoliitika ja regulatiivse keskkonna kaudu.

Maksude, regulatsioonide ja palgapoliitika koosmõju on loonud olukorra, kus eriti maapiirkondade väikeettevõtjate kulud kasvavad kiiremini kui nende võimalused tootlikkust tõsta.

Iga-aastane avaliku sektori surve palkade kiirele tõusule, mis ei arvesta piirkondlikke ja sektoriaalseid erinevusi ega tootlikkuse taset, avaldab tugevat survet just maapiirkondade väikeettevõtlusele.

Ka osalise tööajaga töötamise puhul tuleb tasuda täismahus riigimakse, see tõstab ettevõtjate kulubaasi ning pärsib paindlike töövormide kasutamist. See omakorda tekitab otsese hinnasurve toidutootmisele ja -teenustele.

Need kulud ei kao kuhugi – need kanduvad edasi hindadesse või viivad tegevuse koomaletõmbamiseni või pankrotini, kus kannatajaks jääb maapiirkonna elanik. Lõpptulemusena maksab kõik kulud kinni tarbija, eriti toiduhindades, ning maapiirkondade majanduslik elujõulisus nõrgeneb.

Kui poliitika ei arvesta majanduse tegelikku struktuuri ja piirkondlikku mitmekesisust, kandub hinnatõus paratamatult tarbijani – ning see on valitsuse poliitiliste valikute tulemus, mitte paratamatus!

Maapiirkonna ettevõtjana tunnen ma üha selgemalt, et valitsuse poliitikavalikutes ei arvestata väikeettevõtjatega (eriti maapiirkonna). Otsused, mis tõstavad kulusid ja vähendavad paindlikkust, suruvad maaettevõtlust nurka ja seavad ohtu töökohad – ei ole hea valitsemine.

Kui poliitika viib ettevõtjad olukorda, kus tunne on, et nende panusest ei hoolita ja ettevõtlusele visatakse süstemaatiliselt kaikaid kodaratesse, siis ei ole tegemist paratamatusega, vaid halvasti tehtud tööga.