Ema tarkus 1 minutiga

 

Jäätmereformiga tahetakse luua väga kulukas ja ebamõistlik pakendite kogumissüsteem Eestis!

Üliagarad ametnikud on jälle pingutanud, et eestlaste jäätmete kogumiseks oleks ikka karmimad tingimused, võrreldes teiste EU riikidega! Ja millegipärast toetavad Reformierakond ja Eesti 200 seda suunda täielikult.

Reformi kritiseerijaid tühistatakse väitega nagu tegemist oleks tühise tehnilise muudatusega, mitte otsusega, mis mõjutab nii tootjaid kui tarbijaid.

Toiduliit on selgitanud avalikult, et pakendite kogumise ja käitlemise kulu võib praeguselt 15 miljonilt tõusta vähemalt 45 miljonini aastas (170 000 kortermaja ja eramut; kasvab jäätmemahutite koguarv ligikaudu poole miljonini. See tähendab, et praeguse ühe avaliku konteineri kohta tuleb hakata tühjendama enam kui 60 mahutit).

Hinnanguliselt võib toiduainete tarbijahind tõusta kuni viis protsenti, sest lisanduv tootjakulu, kaubanduse juurdehindlus ja käibemaks tuleb lõpuks kinni maksta tarbijal.

Miks Kliimaministeerium ei ole teinud korralikku mõjuanalüüsi ega kasutanud sektoripoolseid kalkulatsioone, mis viitavad selgetele riskidele Eesti toidutööstuse konkurentsivõimele? Jääb arusaamatuks!

Veelgi enam, avalikkusele presenteeritakse reformi kui suurt edulugu, mis lahendab pakendite liigiti kogumise kitsaskohad ja viib Eestit lähemale ringmajanduse eesmärkidele.

Rääkida jäätmereformist kui eduloost, - kui reformi tegelikud kulud on teadmata, mõju analüüsimata ja arvestatav koormus lükatakse edasi tootjatele, kes niigi töötavad surve all ja halvendades tootjate konkurentsivõimet!

Läbipaistvuse ja ausa arutelu asemel aetakse „udu“ ning tarbijamõju on sisuliselt läbi analüüsimata.

Ja lõpuks maksab ikkagi kõik kinni tarbija.

2025 aasta inflatsioonist!

Olen osalenud 2022 inflatsiooniteemaline arutelus, kus võrreldi ja võrdlesin eri kaupade ja toorainete hinnamuutusi aastases lõikes.

Uurisin nüüd 2025. aasta 11 kuu näitajaid – ja seis on selline:

• Kuld (+59%) on teinud tugeva tõusu, ju siis investorid liiguvad ebakindluse taustal turvalisematesse varadesse ja ootavad madalamaid intresse.
• Hõbe (+88%) on teinud väga suure tõusu ja hõbedat veab üles tööstuslik nõudlus - akud, elektroonika ja rohetehnoloogia!
• Teras (+10%.) on teinud mõõduka tõusu. Hinnad sõltuvad piirkonnast ja tootmise sisendkuludest.
• Saematerjal (−10%) Hind on langenud. Turg on rahunenud pärast varasemaid järske hüppeid.
• Nisu ( 0-+1%) Sisuliselt muutumatu. Hinnad kõiguvad hooajalisuse ja tarneahelate mõjust.
• Nafta (Brent / WTI) ( −13% −14%.) Aastaga languses ja langus tuleneb OPEC+ tootmisotsustest ja globaalse nõudluse muutusest.
• USD / EUR (~−10%) USA dollar on nõrgenenud — euro tugevnenud ligikaudu 10% võrra.
• Gaas (−34% …−42%) Hind on aastaga langenud, kuid jääb endiselt ajalooliselt kõrgeks.

Energiaturu jaoks on gaasil endiselt kriitiline roll, sest Nord Pooli mudelis määrab elektri hinna sageli kõige kallim tootja – mis Baltikumis on tavaliselt gaasijaam.

Elektrienergia on väga tugevalt kõikuv. Hinnad kõiguvad tundide, päevade ja kuude lõikes äärmiselt suure amplituudiga.

Seepärast räägitakse kord +40%, kord +70% hinnatõusust – erinevad mõõdikud annavad väga erineva pildi. Eestis on 2025 olnud üks kõikuvamaid aastaid.

CO₂ kvoodid (+19%) Hind on valdavalt 60–70 eurot/t vahemikus.

Volatiilsus on suur ning edasine tõus sõltub poliitilistest otsustest. Analüütikud kardavad, et hinnad võivad Euroopa kliimapoliitika tõttu uuesti ülespoole liikuda.

Inflatsioon Eestis – kas see on suur?

2025 aasta oktoobrikuu andmete järgi oli inflatsioon 4,6 % ja mõnel kuul on statistikaameti andmete alusel harmoneeritud indeks tõusnud ka üle 6 % !

Kas see on palju? - jah, inflatsioon on praegu pigem suur, sest:

Inflatsiooni 4 % tähendab juba hinnakavu ja paljud majapidamised tunnevad hinna- ja elukalliduse kasvu tugevamalt kui varasematel aastatel!

Selline inflatsioon tähendab märkimisväärset ostujõu langust, eriti kui palgad ei tõuse samas tempos ja lisandunud on uued maksud, mis on suurendanud madala- ja keskmise sissetulekuga inimeste koormust.

2025 aasta erinevates kuudes on hinnakasv olnud mõnes valdkonnas — toit, energia, teenused — eriti tugev, mis tähendab, et madalama sissetulekuga majapidamised võivad tunda survet eriti tugevalt.

Kui elekter on kallis, on kõik kallis! See kandub edasi tootmisse, transpordi- ja teenusehindadesse — lõpuks ka toiduhindadesse.

2025. aasta hinnad näitavad, et energiaturg oli ja on Eesti inflatsiooni üks olulisemaid mõjutajaid. Ehk kui elektri hind oleks stabiilsem ja madalam, oleks ka inflatsioon madalam.

Minu arvates võiks lisaks intressipoliitikale palju enam keskenduda energiaturu toimimisele, konkurentsile ja CO₂ kulude mõistlikule tasakaalustamisele. Kui elektri hind oleks madalam ja stabiilsem, oleks ka inflatsioon väiksem. 

Eestlased ei jaksa enam süüa osta – ja sellele vaadata on valus

Postimees kirjutab, et Eurostati järgi on Eesti toiduainete hinnad 2019. detsembrist 2025. juunini tõusnud 59,9 %.

Keskmine inimene kulutab toidule umbes 200 eurot kuus — see teeb 6,66 eurot päevas! See on reaalsus, mida paljud meie seast juba iga päev tunnevad.

Ometi teatab rahandusminister Ligi, et „eestlane on Euroopa keskmisest suurem toidu tarbija“ ja et ostujõud lausa kasvab. Aga kas tõesti saab ostujõudu hinnata selle järgi, et inimesed „suudavad osta üha kallimat toitu“ lihtsalt 59,9% kallimalt? Seda tunneb igaüks, kes päriselt poes käib – kui ta just pole riigipalgaline, kelle palk iga aasta automaatselt paisub.

Õhtused kaubanduskeskused ja soodushinnad on saanud uueks normaalsuseks. 

Soodushindadega riiuli juurde kogunevad inimesed — noored, vanad, kõik tavalised tööinimesed. Keegi ei trügi. Jagatakse hinnainfot. Kõik saavad aru, miks ollakse seal: mitte soovist „odavalt napsata“, vaid sellepärast, et muudmoodi ei saa hakkama…..

Minister Ligi aga räägib, et hinnatõus tuleb „rahvusvaheliselt“ ja „palgatõusu tõttu“

Aga kas palku tohivad tõsta ainult riigiasutused?

Kas ettevõtted, kes üritavad töötajaile elamisväärset palka maksta, on süüdi hinnatõusus?

Ja kas (ettevõtluses) tarneahelate kallinemine ei tule mitte kütuse- ja elektrihindadest – mille on põhjustanud valitsuse maksupoliitika?

Käibemaksu alandamist ei tohi Eestis kaaludagi, sest „võidavad kaupmehed“. Nii väidab rahandusminister Ligi.

Tegelikkus: riik ei soovi loobuda sadadest miljonitest, mille ta inimestelt ja ettevõtetelt kokku korjab — et siis seda raha ringi jagada, omaenda toiduahelat puutumata!

Aga miks peab maksukoormust üha suurendama? Kas selleks, et täita iga hinna eest riigi eelarveauke ja katkematut kulurallit, mille puhul isegi riigikontroll ei saa aru, kuhu osa raha kulus ja kellele-millele seda ohtralt „kingitud“ on?

Minister Ligi väidab, et „tervislik toit ei ole kallim“.

Samas teame, madalama sissetulekuga inimesed on sunnitud hinnatõusu ajal sööma lihtsamalt, odavamalt ja sageli ebatervislikumalt.

Ja väita, et „maksudest loobumine rikastab jõukaid“ – kas see tähendab, et inimesed ja ettevõtted, kes makse maksavad, ei olegi riik, vaid riik on ainult partei enda toiduahel?

Inimesele, kes küsis, kui kaua minister ise elaks 200 euroga kuus, vastas Ligi:

„Mis põlvkonnast sa oled, et nõuad parteilt ja valitsuselt heaolu kehtestamist?“

Ja lisas, et toit olevat vaid „viiendik kuludest“. Ilmselt seetõttu, et tema jaoks pole soodushindade riiuli taga seismine kunagi olnud igapäevaelu osa.

Statistilise keskmise lugu:

Kui üks inimene teenib 10 000 eurot ja teine 886 eurot, siis statistilise keskmise kohaselt on mõlemad „kõrgepalgalised“!?

Nii lihtsalt kaovad pärisinimesed tabelitesse ära — tänu sellisele statistikale saavadki poliitikud väita „kõigil läheb ju hästi“.

Käibemaks: Läti langetab, aga Eestis tõsteti 24%-ni ja langetamisest pole juttugi!

ERR uudised tutvustavad Läti mõtteid käibemaksu langetamise osas! 

Läti liigub eelarvega teises suunas kui Eesti. Kuigi Lätis tõusevad kaitsekulud ca 5%-ni, lubab valitsus, et inimeste kätte jääv raha ei vähene. 

Eestis aga, kaitsekulude varjus, on tõusnud nii käibemaks kui tulumaks. 

Kuigi 2026. aastal kerkib tulumaksuvaba miinimum 700 euroni, jääb paljudel väiksema sissetulekuga inimestel tegelikult vähem raha kätte – hinnatõusud, automaks, maamaksu suurenemine, aktsiisid ja riigilõivud söövad selle pisku tõusu lihtsalt ära.

Käibemaks: meil tõuseb, Lätis langeb

 Lätis vaieldakse käibemaksu üle — aga langetamise suunas. Sealne tavamäär on 21% (Eestis 24%). Lisaks kehtib Lätis 12% käibemaks kodumaistele puu- ja köögiviljadele ning järgmisel aastal ka jahule, leivale, piimale ja linnulihale.

Raamatutele ja ajakirjandusele langeb maksumäär koguni 5%-ni. Eestis langetamise juttu valitsusest kuulda pole.

Kas hinnad langevad? Lätis testitakse, Eestis väidetakse ette, et ei toimi!

 Lätis langetatakse toidukäibemaks esialgu üheks aastaks, et näha, kas see jõuab kaupluste hindadesse. Mitmed riigid testivad toidukauba käibemaksuga sama. Eestis aga rahandusministeerium ja minister Ligi väidavad juba ette, et hinnad ei lange – ja kuigi rahvapetitsioon toidukäibemaksu alandamise langetamiseks kogus 100 000 allkirja, ei paista langetamisest asja tulevat.

Pensionäride maksukoormus: Läti langetab, Eesti mitte!

 Lätis tõstetakse pensionäride tulumaksuvaba miinimum 1000 euroni, et hoida neid tööturul. Eestis on see endiselt 776 eurot ja selle tõstmise plaanidest pole midagi kuulda. Samas kui paljud Eesti pensionärid peavad edasi töötama, et üldse hakkama saada. Kellel on õnne saada keskmist pensioni (817 eurot) maksavad isegi pensionilt tulumaksu!

Miks leiab Läti lahendusi, mis aitavad inimestel paremini toime tulla, samal ajal kui Eestis selliseid lahendusi ei pakuta? Äkki oleks aeg mõnda ideed päriselt testida – mitte lähtuda juba ette teooriast, et “see ei tööta”.

Bürokraatia ja kontroll on võtnud üle koole toetava mõtteviisi!

Viimastel päevadel olen mõelnud Rando Kuustiku arvamusloole Eesti hariduse olukorrast. Kuna olen ise Palamuse põhikooli hoolekogu liige, siis seda enam on loetud tekst aus ja hingekriipiv.

Tema sõnad kõlasid valusalt tuttavalt:

„Meil on parimad õpetajad, targad õpilased, aga ministeeriumi poolt on käivitatud süsteem, mis ei lase neil hingata.“

Eesti koolid seisavad ristteel.

Meie õpetajad teevad iga päev imet – loovad, otsivad lahendusi ja annavad endast kõik, et pakkuda õpilastele parimat haridust. Ometi tundub, et riiklik tugi ja mõistmine jäävad aina kaugemaks ja kaugemaks…

Haridusministeeriumi käitumine viimastel aastatel on kahjuks näidanud, et bürokraatia ja kontroll on võtnud üle koole toetava mõtteviisi. See ei ole okei!

Meie koolid ei vaja rohkem juhiseid, mida paljud direktorid rakendavad ja mis õpetajate tööd aina koormavad. Samuti ei ole mõtet nõuda ja toota pidevalt aruandeid, mis ei aita ei õppijaid ega õpetajaid.

Ka kampaanialoosungid ei muuda tegelikkust. 

Koolid vajavad usaldust, koostööd ja kuulamist.

Kui õpetaja kardab eksida, kui konstruktiivne kriitika tembeldatakse negatiivseks – kaob see, mis on Eesti hariduse tegelik tugevus – loovus ja vabadus mõelda.

Hariduse tulevik ei sünni käsutäitjate käskudest, vaid julgusest ja usaldusest. On aeg taas rääkida haridusest ausalt ja südamest. Hoidkem seda, mis on meid tugevaks teinud – usaldust ja ausust.”

Eesti lapsed, õpetajad ja koolijuhid väärivad paremat – mitte vaikimist, vaid päris koostööd.

Jõgeva roll maakonnakeskusena – kas väärtustame seda ise?

Jõgeva alustas maakonnakeskusena seitsekümmend kuus aastat tagasi. Aga mis juhtub, kui see roll kaob? 

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis räägitud võimalusest, et Jõgeva võib uue üleriigilise planeeringu valguses oma maakonnakeskuse staatuse kaotada ja muutuda lihtsalt osaks nn riigihalduse regioonist. See paneb mõtlema, kuhu Jõgeva linn ja vald tegelikult teel on ja kas me oleme oma senist maakondlikku rolli üldse osanud väärtustada.

Ausalt öeldes oli Jõgeva linn maakonnakeskuse staatusega – mitte enam on. Kahjuks seda staatust ei ole Jõgeva vald suutnud hoida ega arendada. Riik võib küll ümber mängida struktuure ja joonistada uusi regioone, aga kõigepealt peab Jõgeva vald maakonnakeskusena ise endalt küsima, mida ta pakub oma elanikele ja ettevõtjatele ning kas ja kuidas Jõgeva vald üldse suudab olla maakonnakeskusena partner Põltsamaa ja Mustvee vallale.

Probleem on riigis või meis endis?

Kohates väiteid, et riigiasutuste lahkumine Jõgevalt oleks „lõpliku hääbumise algus“, tekitab küsimuse, kuidas see murekoht lahendada? Vaevalt saab vaid probleemi sõnastamisest lahendus. Küsimus ongi: mida poliitikud Jõgeva vallas selles olukorras ette võtta plaanivad?

Minu hinnangul oleme ise paljuski oma võimalused maha mänginud. Mitte keegi ei puutu ja soovi tasalülitada piirkondi, kus arendustegevus on hoogustunud. Jõgeva linnas olulisi arendusi lihtsalt ei ole. Ka Jõgeva vallas eriti mitte.
Selle asemel veetakse „punaseid jooni“ ja tülitsetakse promenaadide pärast. Tegelikult on niinimetatud promenaadid toimiva taristu arendamine, mida linn hädasti vajab. Sama vajavad ka valla teised piirkonnad ja ka ainus tõeline turismikeskus – Palamuse. Aga tundub, et Palamuse jääbki oma teede korrastamist ootama. Kurb, et isegi Suure Paunvere laada kasumit ei kasutata enam Palamuse aleviku korrastamisele ja arendamisele.

Kuulen linnapoliitikuid kurtmas, et linn saab liiga vähe. Samas – uus Jõgeva põhikool on valmis ehitatud. On parendatud linna peatänavad alles pärast valdade ühinemist. Spordikeskuse 4000 ruutmeetri suurune hoone, mis on Jõgeval lisaks Virtusele. Kas linn vajab nii Virtust kui ka spordikeskust? Kas on piisavalt kasutajaid, et need hooned oleks ka õhtuti täis elu ja rahvast? Aga kui lisada Kuremaa spordikeskus ning teised valla spordirajatised Tormas, Vaimastveres, Palamusel – kas jagub igale poole kasutajaid? Kuna korralik analüüs, mis arvestaks ka 10 aasta perspektiivis majanduskulu, on tegemata, siis väidangi, et suurustamine on linnavolinikel veres, aga sisuline ja majanduslik mõtlemine kipub lohisema.

Kui valla eelarveraha läheb enamuses majanduskuludesse ja töötasudesse, kui valla asutustes ristkasutust hoonete kasutamistel ei harrastata, sest iga asutuse juht tahab olla „kuningas“ oma majas, siis ongi vallas asjad ligadi-logadi. Raha jääb igalt poolt puudu ja mitte miski ei muutu ning arengust ei maksa unistada.

Kas omavalitsuste häält kuulatakse?

Aga tagasi maakonnakeskuse vajalikkuse juurde. Väide, et omavalitsused tuleks riigi otsustesse rohkem kaasata nagu kaasamise hea tava ette näeb, tekitab küsimuse, kas omavalitsuste hääl on jõudnud Tallinna otsustusprotsessidesse maakondade vajalikkuse osas? 

Kas tegelikult ka kuulatakse ja kaasatakse?

Kas inimesed, kelle me oleme valinud riigikokku ja kes sageli ise kohalikes volikogudes liikmed on, päriselt kuulevad, mida omavalitsused räägivad? Paraku tundub, et mitte.
Riik surub kohustusi – transport, sotsiaalteenused, kriisiennetus – omavalitsustele juurde, aga raha nende täitmiseks vajalikus summas kaasa ei tule. Eriti on see näha väljaspool Harjumaad. Kui pealinnas on nii palju raha, et kõik saavad tasuta ühistransporti nautida, siis maapiirkondades ei jõua bussid enam küladesse. Tasuta sõidust rääkimata.

Jõgeva linnarahval on tegelikult privileeg – kiire rongiühendus Tallinnasse ja Tartusse. See võiks olla tugev argument uute kodude ja ettevõtluse arendamiseks. Ometi ei ole elamuarendused Jõgeva linna ega valda teed leidnud. Ettevõtlusest on tee Jõgevale leidnud vaid Pepco ja Hesburger.

Maakonnakeskuse tähendus ei ole kadunud, vaid Jõgeva vald on seda ise hülgamas.
Maakonnakeskus on märgiline – see näitab, et elu väljaspool suuri linnu on võimalik. 

Kui teenuseid pakutakse maakonnakeskuses vaid paaril päeval nädalas, siis inimene lihtsalt ei tule enam sellisesse keskusesse, sest meeles pidada, mis päeval üks või teine asutus töötab, on tüütu. Siis pigem istud arvutisse ja korraldad oma tegevused e-kanalis. Kindel on aga see, et Jõgeva linna olulisus taandub, kui riigi pakutav teenus veelgi väheneb. Kas sellest kannatab Mustvee, Torma või Palamuse elanik? Tõenäoliselt mitte – nad käivad juba praegugi Tartus. Küll aga vajab seda Jõgeva linna ja lähiümbruse elanik.

Kas Jõgeva maakonda on üldse vaja? See on miljoni dollari küsimus. 

Kudinal elades tunnen, et ehk mitte igapäevaselt. Kuid kui riigiasutused Jõgevalt kaovad, mõjutab see kindlasti linna ja linna lähiümbruse inimesi. Küsimus on pigem selles, miks inimesed ei vali elamiseks ega ettevõtluseks Jõgevat, kuigi asukoht ja ühendused on suurepärased. 

Maakonnakeskuse roll ei ole ainult halduslik nimetus – see on sümbol riigi kohalolekust ja usust, et elu väljaspool Tallinna ja Tartut on võimalik. 

Riik võib ümber jagada regioone, aga meie peame ise otsustama, kas Jõgeva jääb elavaks maakonnakeskuseks või muutub lihtsalt üheks raudteepunktiks kaardil.

Kui me ise oma linna ja valda ei väärtusta ega arenda, ei tee seda ka keegi teine.

Kiusamine ei alga koolis – see algab meist endist

 Räägime kiusamisvabadest koolidest – plakatid, programmid, kampaaniad. Aga milleks see kõik, kui täiskasvanute käitumine koolis ise tekitab kiusukultuuri?

Kuidas saab õpetaja rääkida lastele hoolimisest, kui tema enda kolleeg halvustab teda õpetajate toas?

Kuidas saab kool vedada kiusamisvastaseid projekte, kui juhtkond vaikib ja eirab oma töötajate vaimset heaolu?

 Ilusad sõnad muutuvad farsiks, kui õpetajad vaatavad vaikivalt töökiusu pealt– sageli just nende poolt, kes peaksid koolis hoidma väärtusi, mitte lõhkuma neid.

 Allolev tekst ütleb selle välja ausalt: kuni täiskasvanud ise ei lõpeta kiusamist, pole meil moraalset õigust seda lastelt nõuda. Muutus algab täiskasvanutest – mitte plakatitest seinal.

Lisan Jämejala haigla laste- ja noortepsühhiaatria osakonna haiglaõpetaja Kadri Pulka arvamusloo. Ta on praktik, kes jagab oma tähelepanekuid ⬇️

KADRI PULK ⟩ Kiusamine ei alga koolis – see algab meist endist

Minuga on endiselt see jama, et enamasti ei suuda ma vait olla. Isegi kõrge vanus ei aita, kui kõvasti kriibib. Siin on tänane arvamuslugu. Kiusamisest.

-------------------

Kiusamine ei alga koolis – see algab meist endist

Kiusamine pole ainult laste omavaheline probleem. See on täiskasvanute peegelpilt. Meie suhted, meie vaikimine ja meie eeskujud loovad pinnase, kus kiusamine kasvab.

Õpetan lapsi haiglas – neid, kes ei käi enam koolis, sest hirm on muutunud üleelusuuruseks. Mõni laps väriseb, kui kuuleb sõna „kool“. Mõni väldib silmsidet, sest on liiga kaua pidanud vastu pilkudele ja sosinatele, mis ütlevad: "sa ei kuulu siia." Need lapsed ei ole „liiga tundlikud“. Nad on lihtsalt pidanud liiga kaua üksi taluma valu, mida nad ei suutnud peatada.

Udupeened programmid ja vaikiv õpetajate tuba

Koolides räägitakse kiusamisest palju. On plakateid, koolitusi, programme ja vahvaid kampaaniaid. Aga kogu see ilus jutt on farsiks, kui samaaegselt toimub töökiusamine ja pealekaebamine õpetajate vahel, tõrjumine koolijuhtkonna poolt või lapsevanemate õelutsemine õpetajate suhtes.

Kuidas saab õpetaja rääkida lastele hoolimisest, kui tema enda kolleeg halvustab teda õpetajate toas? Kuidas saab kool juhtida kiusamisvastaseid projekte, kui juhtkond ignoreerib oma töötajate vaimset heaolu?

Ja kuidas saab lapsevanem kasvatada last lugupidavaks, kui ta ise saadab õpetaja kohta solvavaid kirju või nõuab „karistust“ selle eest, et laps sai märkuse?

Need samad täiskasvanud, kes on laste kiusamisjuhtumite „lahendajad“, võivad olla osa probleemist.

Kas nad siis on väärikad osapooled? Või peaksime enne kiusamisest rääkimist vaatama peeglisse?

Kust see tegelikult alguse saab

Kiusamine saab alguse suhtumisest.

Kuidas me räägime teistest, kuidas me reageerime ebaõiglusele, kuidas me kasutame oma positsiooni. Kui täiskasvanud õpetavad vaikimisega, et „nii lihtsalt on“, õpivad lapsed sama.

Kui täiskasvanu saab võimu tunda teist alandades, õpib laps, et tugevus tähendab kontrolli, mitte hoolivust. Kiusamine pole ainult tegu, see on õpitud käitumismuster, mida me kordame põlvest põlve – kuni keegi ütleb: „Aitab.“

Noore soov kuuluda ja hirm välja jääda

Noor inimene tahab üle kõige kuuluda. Kui selleks, et grupp teda omaks võtaks, peab ta vaikima või kaasa naerma, siis teeb ta seda. Sageli ei julgeta vastu seista mitte pahatahtlikkusest, vaid hirmust – et muidu ollakse järgmine ohver.

Kuidas sealt välja astuda? Ainult siis, kui täiskasvanud näitavad, et seda saab teha. Kui laps näeb, et õpetaja julgeb öelda „see pole okei“, sünnib temas lootus, et ka tema võib nii käituda.

Kui laps ei jaksa enam kooli minna

Kiusamise all kannatanud laps ei väldi kooli mugavusest. Tema keha ja meel on õppinud, et iga päev võib midagi halba juhtuda. See on trauma, mitte tundlikkus.

Ta ei vaja käsku „mine kooli“, vaid inimest, kes ütleb: „See, mis sinuga juhtus, ei ole sinu süü. Sul on siin turvaline.“

Haiglaõpetajana näen, kuidas laps hakkab vaikselt taastuma, kui ta tunneb, et teda kuulatakse ilma hinnanguta. See hetk, kui ta naeratab ilmselt üle mitme kuu, on märk, et ta hakkab jälle uskuma inimestesse.

Kui kodu on nõrk, peab kool olema tugev

Mitte iga laps ei saa kodust tuge. Mõni vanem on ise kurnatud, mõni eitab probleemi, mõni lihtsalt ei oska aidata. Sellisel juhul peab kool olema lapsel see turvapaik. Mitte täiuslik, vaid inimlik.

Õpetaja ei pea olema terapeut – piisab, kui ta on kohal ja kuulab. Ükski laps ei peaks tundma, et tal pole koolis ühtegi täiskasvanut, kelle poole pöörduda.

Kiusamine lõpeb siis, kui täiskasvanud lõpetavad vaikimise

Kiusamine elab vaikusest. See elab õpetajate toas, kus ironiseeritakse kolleegi üle. See elab lapsevanema sõnumites, kus süüdistatakse, mitte ei küsita. See elab juhtkonna otsustes, kus mugavus kaalub üles õigluse.

Kiusamine ei lõpe programmide ega plakatitega. See lõpeb siis, kui me julgeme rääkida ka omaenda käitumisest. Kui me asendame häbi hoolimisega ja vaikuse kuulamisega.

Lõpetuseks

Kool on ühiskonna peegel. Kui seal õpitakse hoolima, kasvab hooliv põlvkond. Kui seal õpitakse vaikima ja kartma, kandub see edasi töökohtadesse, kodudesse ja juhtimisse.

Kiusamine ei alga koolis. See algab kodus, õpetajate toas, juhtkonna kabinetis ja meie vaikuses.

Ja see lõpeb siis, kui keegi – laps või täiskasvanu – julgeb öelda: „Ma ei nõustu. See pole õiglane.“ Iga kord, kui seda ütled, lakkab mõni laps või noor kuskil värisemast.

Kadri Pulk   /Jämejala haigla laste- ja noortepsühhiaatria osakonna haiglaõpetaja/

✍️ Kas Jõgeva maakonnakeskusel on veel tulevikku?

Kui me ise oma linna ei väärtusta, ei tee seda ka riik

🏙️ Jõgeva on olnud maakonnakeskus seitsekümmend kuus aastat.

Aga mis juhtub siis, kui see roll kaob? Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis räägitud võimalusest, et Jõgeva võib uue üleriigilise planeeringu valguses oma maakonnakeskuse staatuse kaotada ja muutuda lihtsalt osaks nn „riigihalduse regioonist“ paneb mõtlema, kuhu Jõgeva linn ja vald tegelikult teel on ja kas me oleme oma senist maakondlikku rolli üldse osanud väärtustada.

⚖️ Ausalt öeldes peaks praeguse olukorra kohta ütlema: maakonnakeskuse staatus oli Jõgeva linna üks osa – mitte enam on. Seda staatust ei ole Jõgeva vald suutnud hoida ega arendada. Riik võib küll ümber mängida struktuure ja joonistada uusi regioone, aga kõigepealt peab Jõgeva vald maakonnakeskusena ise endalt küsima, mida ta pakub oma elanikele ja ettevõtjatele ning kas ja kuidas Jõgeva vald üldse suudab olla maakonnakeskusena partner Põltsamaa ja Mustvee vallale.

📍Mis on see „riigihalduse regioon“?

Eestis ei ole ametlikku üks üheselt määratletud mõistet „riigihalduse regioon“, kuid seda kasutatakse mitmes kontekstis. See tähendab halduspiirkonda, mille piires riigi keskvalitsuse asutused – nagu ministeeriumid, ametid ja inspektsioonid – oma ülesandeid ja teenuseid piirkondlikul tasandil korraldavad. Eestis ei ole see mõiste veel ametlik, kuid seda kasutatakse üha enam siis, kui riik tahab oma kohalolekut ümber jaotada. Näiteks on Maksu- ja Tolliametil, Politsei- ja Piirivalveametil ja Päästeametil oma piirkondlikud struktuurid – Põhja, Lõuna, Ida ja Lääne regioonid. Selliste muudatuste käigus on juba praegu väiksemad maakonnakeskused lihtsalt oma tähtsust ja olulisust kaotamas.

🤔Kas riik on süüdi või oleme ise?

Kui riigiteaduse kraadiga Jõgeva vallapoliitik väidab (Vooremaa 30.10.2025 „Maakonnakeskuse staatus on Jõgeva üks osa“ ): „Kui riigiasutused siit ära viiakse, on see meie jaoks tõsine probleem“ ja õhutab veel paanikat, et „Maakonnakeskuse staatus on Jõgeva üks osa. Kui see enam nii ei oleks, oleks see lõpliku hääbumise algus“, siis kuidas see murekoht lahendada? Või arvatakse, et lihtsalt fakti väljatoomine ongi juba pool lahendust? Selles loos ei olnud näha ühtegi konkreetset ettepanekut, mida olukorra parandamiseks teha.

Küsimus ongi: mida poliitikud Jõgeva vallas selles olukorras ette võtta plaanivad?

🚧 Oleme ise oma võimalused maha mänginud.

Minu hinnangul oleme ise paljuski oma võimalused maha mänginud. Mitte keegi ei puudu ja soovi tasalülitada piirkondi, kus arendustegevus on hoogustunud. Jõgeva linnas olulisi arendusi lihtsalt ei ole. Ka Jõgeva vallas eriti mitte.

Selle asemel veetakse „punaseid jooni“ ja tülitsetakse promenaadide pärast!

Tegelikult on ju need niinimetatud promenaadid korraliku taristu ehk teeehituse rajamine mida linn hädasti vajab. Sama vajab ka ainus tõeline turismikeskus – Palamuse. Aga tundub, et Palamuse jääbki oma teede korrastamist ootama! On kurb, et isegi Suure Paunvere laada kasumit ei kasutata enam Palamuse aleviku korrastamisele ja arendamisele!

🏫 Linn saab vähe? Tegelikult on palju tehtud.

Kuulen linnapoliitikuid kurtmas, et linn saab liiga vähe. Samas – põhikool on valmis ehitatud tänu valla rahale, sest linn ei suutnud seda aastaid oma vahenditest teha ja tegi kordi ja kordi vallale ettepanekuid koos Jõgeva linna kooli ehitada. Sama lugu oli tänavatega, mis ei kannatanud mingit kriitikat ja on paranenud alles pärast valdade ühinemist.

Ja siis see uus ja võimas spordikeskus – meil on nüüd lisaks Virtusele juures 4000 ruutmeetri suurune hoone, mille majanduskulu on üüratu. Kas linn vajab nii Virtust kui ka spordikeskust: Kas on piisavalt kasutajaid, et need hooned oleks ka õhtuti täis ja elus? Aga kui lisada Kuremaa spordikeskus ning teised valla spordirajatised Tormas, Vaimastveres, Palamusel – kas jagub igale poole kasutajaid? Kuna korralik analüüs, mis arvestaks ka 10 aasta perspektiivis majanduskulu, on tegemata, siis väidangi, et suurustamine on linnavolinikel veres, aga sisuline ja majanduslik mõtlemine kipub lohisema.

Olen ikka öelnud, et raha ei ole maailmast kadunud, aga kui see valla eelarveraha läheb enamuses majanduskuludesse ja töötasudesse ainult, kus asutustes ristkasutust hoonete kasutamistel ei harrastata, sest iga asutuse juht tahab olla „kuningas“ oma majas, siis ongi vallas asjad ligadi-logadi, raha jääb igalt poolt puudu ja mitte miski ei muutu ning arengust ei maksa unistada, sest tegelikkuses ollakse iga muutuse vastu - eriti kui see puudutab inimesi kelle tasu tuleb valla eelarvest!

📣 Kas omavalitsuste häält üldse kuulatakse?

Aga tagasi nüüd maakonnakeskuse vajalikkuse juurde – kas omavalitsuste hääl on jõudnud Tallinna otsustusprotsessidesse maakondade vajalikkuse osas? Loen palju kuidas kirjutatakse…“ kaasamise hea tava näeb ette, et neid, keda see otsus kõige rohkem puudutab, peab otsuseprotsessi kaasama“ või „vaid igast Eesti otsast tuleb riigile teade, et niimoodi ei saa, siis see paneks riigi mõtlema ja omavalitsuste häält võetakse kuulda“!

Aga kas tegelikult ka kuulatakse?

Kas inimesed, kelle me oleme valinud Riigikogusse (ja kes sageli ise kohalikes volikogudes istuvad), päriselt kuulevad, mida omavalitsused räägivad?

Paraku mitte. Riik surub kohustusi omavalitsustele juurde – transport, sotsiaalteenused, kriisiennetus – aga raha nende täitmiseks vajalikus summas kaasa ei tule!

Eriti on see näha väljaspool Harjumaad ja Tallinna. Kui pealinnas on nii palju raha, et kõik saavad tasuta ühistransporti nautida, siis maapiirkondades ei jõua bussidki enam küladesse. Tasuta sõidust rääkimata.

🚆 Jõgeva eelis – raudtee, mida me ei oska eelisena kasutada

Jõgeva linnarahval on tegelikult privileeg – kiire rongiühendus. Sama võimalust saab kasutada ka Kaarepere, ehkki veidi väiksemas mahus. Nii Tallinnasse kui Tartusse käivad rongid ja ometi ei ole elamuarendused Jõgeva linna ega valla teed leidnud.

Tartusse on rongiga 30 minutit, Tallinnasse veidi üle tunni sõita – see peaks soodustama uute kodude rajamist ja kogu piirkonna kasvu. Aga mida me näeme? Ettevõtlusest on tee Jõgevale leidnud vaid Pepco ja Hesburger.

🏡 Maakonnakeskuse tähendus ei ole kadunud – Jõgeva vald on seda hülgamas

Maakonnakeskuste vajalikkus ei tulene üksnes kommunaalprobleemide lahendamisest. Kui teenuseid pakutakse maakonnakeskuses vaid paaril päeval nädalas, siis inimene lihtsalt ei tule enam sellisesse keskusesse – ta teeb oma asjad e-kanalis, sest meeles pidada mis päeval üks või teine asutus on lahti on tüütu, ja siis pigem istud arvutisse ja korraldad oma asjad seal. See on paratamatus.

Kindel on aga see, et Jõgeva linn mandub veelgi, kui riigi pakutav teenus veelgi väheneb. Kas sellest kannatab Torma või Palamuse elanik? Tõenäoliselt mitte – nad käivad juba praegu Tartus riigi teenuseid tarbimas. Küll aga Jõgeva linna ja rõngasalevike/külade elanikud.

💭 Miljonidollari küsimus

Kas Jõgeva maakonda või maakonnakeskust on üldse vaja? See on miljonidollari küsimus.
Elades Kudinal ei tunne ma selle järele suurt vajadust, kuid Jõgeva linna ja rõngasalevike/külade elanike jaoks on see kindlasti oluline.

Kui riigiasutused siit kaovad, mõjutab see kindlasti linna, kuid see ei ole maailma lõpp. Paljud teenused on niikuinii liikunud e-kanalitesse. Küsimus on pigem selles, miks inimesed ei vali elamiseks ega ettevõtluseks Jõgevat, kuigi asukoht ja ühendused on suurepärased.

Maakonnakeskuse roll ei ole ainult halduslik nimetus – see on sümbol riigi kohalolekust ja usust, et elu väljaspool Tallinna ja Tartut on võimalik.

Kui me ise oma linna ja valda ei väärtusta ega arenda, ei tee seda ka keegi teine.

Riik võib ümber jagada regioone, aga meie peame ise otsustama, kas Jõgeva jääb elavaks maakonnakeskuseks või muutub lihtsalt üheks raudteepunktiks kaardil.