Kuidas välismaalaste seaduse eelnõus on miljonitesse eurodesse ulatuv arvutusviga?

Mulle meeldib pärast ärkamist vaadata üle uudised. Tänahommikune Delfi uudis välismaalaste seaduse eelnõu seletuskirjast oli kõnekas – ja muret tekitav.

Riigikogus tuli välja, et välismaalaste seaduse eelnõu seletuskirjas on sisse lipsanud miljonitesse eurodesse ulatuv arvutusviga.

Seletuskirja enda arvutused näitavad, et tervishoiukulud võivad ületada välistööjõult laekuva sotsiaalmaksu tulu. Seal on must-valgel kirjas: 2,3 miljonit eurot sotsiaalmaksu tulu vs kuni 5,5 miljonit eurot tervishoiukulusid. Seda ei saa küll kuidagi pidada pisiveaks.

Tekib täiesti õigustatud küsimus: kes maksab selle vahe kinni?

Kui eelnõu on läbi vaadanud ja arvutusi teinud mitu ministeeriumi, peaks rahaline mõju olema selge ja usaldusväärne. Praegu on tulemuseks ligi 3,2 miljoni eurone lahknevus. Sellises olukorras on põhjust küsida, miks tuuakse eelnõu riigikogusse, kui tulupool on ebakindel ja tugineb ekslikele arvutustele. Kui usaldusväärne on sellisel juhul kogu rahaline mõjuanalüüs?

Sisuliselt soovitakse muudatusega avada uks mitte ainult spetsialistidele, vaid ka keskmisest madalama palgaga töötajatele (0,8 keskmist palka). Lisaks lubataks Eestisse tulla pereliikmetel, millega kaasnevad otsesed ja pikaajalised sotsiaalkulud – tervishoid, haridus, tulevikus ka pensionid.

Sellise lähteülesandega ei saa rääkida tasakaalus eelnõust!

Samal ajal on Eestis noori, kes ei õpi ega tööta, töötus on kasvanud, ümber- ja täiendõppe süsteem ei toimi piisavalt ning integratsiooniprobleemid on eriti teravad Tallinnas. Kui me ei suuda oma inimesi tööturule tuua ega neile tasuvat tööd pakkuda, siis miks lahendame probleemi madalapalgalise sisserändega, mis võib pikemas vaates suurendada kulusid ja nõrgestada ka ühiskondlikku sidusust (mida näeme eriti selgelt Rootsi-Stokholmis näitel)?

Ajutisena esitletud meede on tegelikult tähtajatu. Reformierakond ja Eesti 200 lubavad küll regulaarset seaduse ülevaatamist, kuid lõpptähtaega seaduses ei ole seatud. Eesti praktika näitab, et „ajutised“ lahendused kipuvad jääma – meenutagem kasvõi ajutisi käibemaksutõuse.

Suurem madalapalgaline sisseränne ei ole lahendus Eesti demograafilistele, majanduslikele ega sotsiaalsetele probleemidele. Vastupidi – see võib neid süvendada.

Seletuskirja järgi ulatuvad muudatustega kaasnevad püsikulud üle 17 miljoni euro. Seega kui rahaline mõju on negatiivne ja spetsialiste saab värvata ka kehtiva seaduse alusel, siis tekib õigustatud küsimus: miks sellist seaduse muudatust üldse vaja on?

Näpuvead miljonite eurode ulatuses – meenutagem ka varasemaid juhtumeid, nagu hasartmängumaksu seaduse eksimus – tõstatavad küsimuse vastutusest. Kas valitsus ja riigikogu koalitsioon peaksid selliste prohmakate eest vastutama?

Küsimus on lihtne: kelle huvides ja kelle arvelt seda seadust tegelikult muudetakse?

 

Linna ja maarahva erinev kohtlemine valitsuspoliitikute poolt

 🚌Õpilastele ja pensionäridele maakonnaliinide tasuliseks muutmine ei ole lihtsalt hinnamuutus, vaid väärtusvalik. Sisuliselt tähendab see, et inimesi koheldakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas nad elavad linnas või maal.

⚠️ Kui minister Terrase plaan läbi läheb, tähendab see sisuliselt õpilaste ebavõrdset kohtlemist: õpilasi ja noori karistatakse üksnes seetõttu, et nad elavad maal ja peavad kooli jõudmiseks kasutama maakonnaliine.

⏳ Ja siis jääd mõtlema, et Tallinn saab ikka liiga palju raha oma eelarvesse riigilt. Tallinn on üks kahest omavalitsusest (teine on Sillamäe) Eestis, kellel on piisavalt rahalisi vahendeid, et pakkuda oma elanikele tasuta ühistransporti. Teised linnad ja vallad seda endale lubada ei saa, mis tekitab õigustatud küsimuse riigi rahajaotuse ja regionaalpoliitika tasakaalu kohta.

🧮 Segaseks jäävad ka ministri esitatud arvutused. Kui pileti hind on 50–60 senti ühe sõidu eest, tähendab see kuus edasi-tagasi sõidu (20–24 tööpäeva) korral 20–30 eurot. Seetõttu ei ole põhjendatud rääkida „soodushinnast“ – kui soodushinnaks peetakse 15–20 eurot kuus, siis tegelikkuses ei saa ei õpilased ega pensionärid mingit soodust.

🚌 Lisaks tekitab omavalitsuste kohustuslik koolibussiringide korraldus paljudes piirkondades olukorra, kus dubleeritakse olemasolevat ühistransporti ja raisatakse omavalitsuse raha. Avalikke vahendeid kulutatakse ebaefektiivselt, kuigi mõistlikum oleks kasutada eelkõige olemasolevat ühistransporti ning rakendada erilahendusi vaid seal, kus see tegelikult ei toimi.

👉 Kahju, et otsuste ettevalmistamisel ministeeriumis ei suuda minister Terras vaadata suuremat pilti ega otsida koostööd ühistranspordikeskustega, mis oleks kasulik nii lastele, peredele, pensionäridele kui ka omavalitsustele.

🌍 Regionaalpoliitika eesmärk peaks olema ebavõrdsuse vähendamine ja elu hoidmine maapiirkondades, siis ei tohiks valitsuse otsused muuta haridusele, tööle ja esmavajalikele teenustele ligipääsu keerulisemaks just neil, kelle valikud on niigi piiratumad.

Kas me julgeme Eestis ja Euroopas vaadata maailmale otsa sellisena, nagu see tegelikult on?

 

Lugesin Heido Vitsuriarvamuslugu ja jäin mõtlema:

…..kas me julgeme Eestis ja Euroopas vaadata maailmale otsa sellisena, nagu see tegelikult on – mitte sellisena, nagu me sooviksime, et see oleks?

Arvamusloos on ebamugav, kuid vajalik sõnum: maailm ei küsi, kas muutused meile meeldivad. Euroopa mõju on viimastel kümnenditel märgatavalt kahanenud - või ausamalt öeldes, see on suuresti kadunud. USA tegutseb oma huvidest ja jõupositsioonilt ning Aasia roll maailmas kasvab.

Majanduslik ja geopoliitiline raskuskese on oluliselt nihkunud. Fakt on see, et Euroopa reageerib muutustele üliaeglaselt, saamatult ja sageli ebapiisavalt, samal ajal kui USA ja Aasia liiguvad kiiresti edasi. Ja see on fakt! Küsimus, millele peame ise vastuse leidma, on lihtne: kas me kohandume uue reaalsusega või jääme solvunult kõrvale ja tühistame end maailmas ise!?

Selle asemel et pahandada või moraliseerida, peaksime Eestis rohkem ja avatumalt arutama, kuidas muutunud maailmas targalt toime tulla. Vähem enesekindlat moraalset üleolekut, rohkem kainet mõtlemist ja ausat arutelu – vastasel juhul maksame selle kinni majanduse, julgeoleku ja usaldusväärsusega.

Loodan, et selline arutelu tekib uuesti! Kahjuks näib praegu, et igaüks, kes soovib maailmamajanduse teemadel arutelu ja ei jaga valitsuse ja EL seisukohti tembeldatakse sobimatuks - tühistatakse. Ja selline käitumine ei ole okey! Vaba ja sisuline arutelu on edasiliikumise ja muutumise eelduseks.

Kui poliitika viib ettevõtjad olukorda kus enam hakkama ei saa?

 

Kui räägime hinnatõusust, ei saa mööda vaadata valitsusepoliitikast. 

Minu hinnangul on hinnatõus Eestis paljuski seotud ka valitsuse poliitikavalikutega – mitte ainult maksude ja aktsiiside kaudu, vaid ka tööjõupoliitika ja regulatiivse keskkonna kaudu.

Maksude, regulatsioonide ja palgapoliitika koosmõju on loonud olukorra, kus eriti maapiirkondade väikeettevõtjate kulud kasvavad kiiremini kui nende võimalused tootlikkust tõsta.

Iga-aastane avaliku sektori surve palkade kiirele tõusule, mis ei arvesta piirkondlikke ja sektoriaalseid erinevusi ega tootlikkuse taset, avaldab tugevat survet just maapiirkondade väikeettevõtlusele.

Ka osalise tööajaga töötamise puhul tuleb tasuda täismahus riigimakse, see tõstab ettevõtjate kulubaasi ning pärsib paindlike töövormide kasutamist. See omakorda tekitab otsese hinnasurve toidutootmisele ja -teenustele.

Need kulud ei kao kuhugi – need kanduvad edasi hindadesse või viivad tegevuse koomaletõmbamiseni või pankrotini, kus kannatajaks jääb maapiirkonna elanik. Lõpptulemusena maksab kõik kulud kinni tarbija, eriti toiduhindades, ning maapiirkondade majanduslik elujõulisus nõrgeneb.

Kui poliitika ei arvesta majanduse tegelikku struktuuri ja piirkondlikku mitmekesisust, kandub hinnatõus paratamatult tarbijani – ning see on valitsuse poliitiliste valikute tulemus, mitte paratamatus!

Maapiirkonna ettevõtjana tunnen ma üha selgemalt, et valitsuse poliitikavalikutes ei arvestata väikeettevõtjatega (eriti maapiirkonna). Otsused, mis tõstavad kulusid ja vähendavad paindlikkust, suruvad maaettevõtlust nurka ja seavad ohtu töökohad – ei ole hea valitsemine.

Kui poliitika viib ettevõtjad olukorda, kus tunne on, et nende panusest ei hoolita ja ettevõtlusele visatakse süstemaatiliselt kaikaid kodaratesse, siis ei ole tegemist paratamatusega, vaid halvasti tehtud tööga.