Jõgeva roll maakonnakeskusena – kas väärtustame seda ise?

Jõgeva alustas maakonnakeskusena seitsekümmend kuus aastat tagasi. Aga mis juhtub, kui see roll kaob? Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis räägitud võimalusest, et Jõgeva võib uue üleriigilise planeeringu valguses oma maakonnakeskuse staatuse kaotada ja muutuda lihtsalt osaks nn riigihalduse regioonist. See paneb mõtlema, kuhu Jõgeva linn ja vald tegelikult teel on ja kas me oleme oma senist maakondlikku rolli üldse osanud väärtustada.

Ausalt öeldes oli Jõgeva linn maakonnakeskuse staatusega – mitte enam on. Kahjuks seda staatust ei ole Jõgeva vald suutnud hoida ega arendada. Riik võib küll ümber mängida struktuure ja joonistada uusi regioone, aga kõigepealt peab Jõgeva vald maakonnakeskusena ise endalt küsima, mida ta pakub oma elanikele ja ettevõtjatele ning kas ja kuidas Jõgeva vald üldse suudab olla maakonnakeskusena partner Põltsamaa ja Mustvee vallale.

Probleem on riigis või meis endis?

Kohates väiteid, et riigiasutuste lahkumine Jõgevalt oleks „lõpliku hääbumise algus“, tekitab küsimuse, kuidas see murekoht lahendada? Vaevalt saab vaid probleemi sõnastamisest lahendus. Küsimus ongi: mida poliitikud Jõgeva vallas selles olukorras ette võtta plaanivad?

Minu hinnangul oleme ise paljuski oma võimalused maha mänginud. Mitte keegi ei puutu ja soovi tasalülitada piirkondi, kus arendustegevus on hoogustunud. Jõgeva linnas olulisi arendusi lihtsalt ei ole. Ka Jõgeva vallas eriti mitte.
Selle asemel veetakse „punaseid jooni“ ja tülitsetakse promenaadide pärast. Tegelikult on niinimetatud promenaadid toimiva taristu arendamine, mida linn hädasti vajab. Sama vajavad ka valla teised piirkonnad ja ka ainus tõeline turismikeskus – Palamuse. Aga tundub, et Palamuse jääbki oma teede korrastamist ootama. Kurb, et isegi Suure Paunvere laada kasumit ei kasutata enam Palamuse aleviku korrastamisele ja arendamisele.

Kuulen linnapoliitikuid kurtmas, et linn saab liiga vähe. Samas – uus Jõgeva põhikool on valmis ehitatud. On parendatud linna peatänavad alles pärast valdade ühinemist. Spordikeskuse 4000 ruutmeetri suurune hoone, mis on Jõgeval lisaks Virtusele. Kas linn vajab nii Virtust kui ka spordikeskust? Kas on piisavalt kasutajaid, et need hooned oleks ka õhtuti täis elu ja rahvast? Aga kui lisada Kuremaa spordikeskus ning teised valla spordirajatised Tormas, Vaimastveres, Palamusel – kas jagub igale poole kasutajaid? Kuna korralik analüüs, mis arvestaks ka 10 aasta perspektiivis majanduskulu, on tegemata, siis väidangi, et suurustamine on linnavolinikel veres, aga sisuline ja majanduslik mõtlemine kipub lohisema.

Kui valla eelarveraha läheb enamuses majanduskuludesse ja töötasudesse, kui valla asutustes ristkasutust hoonete kasutamistel ei harrastata, sest iga asutuse juht tahab olla „kuningas“ oma majas, siis ongi vallas asjad ligadi-logadi. Raha jääb igalt poolt puudu ja mitte miski ei muutu ning arengust ei maksa unistada.

Kas omavalitsuste häält kuulatakse?

Aga tagasi maakonnakeskuse vajalikkuse juurde. Väide, et omavalitsused tuleks riigi otsustesse rohkem kaasata nagu kaasamise hea tava ette näeb, tekitab küsimuse, kas omavalitsuste hääl on jõudnud Tallinna otsustusprotsessidesse maakondade vajalikkuse osas? 

Kas tegelikult ka kuulatakse ja kaasatakse?

Kas inimesed, kelle me oleme valinud riigikokku ja kes sageli ise kohalikes volikogudes liikmed on, päriselt kuulevad, mida omavalitsused räägivad? Paraku tundub, et mitte.
Riik surub kohustusi – transport, sotsiaalteenused, kriisiennetus – omavalitsustele juurde, aga raha nende täitmiseks vajalikus summas kaasa ei tule. Eriti on see näha väljaspool Harjumaad. Kui pealinnas on nii palju raha, et kõik saavad tasuta ühistransporti nautida, siis maapiirkondades ei jõua bussid enam küladesse. Tasuta sõidust rääkimata.

Jõgeva linnarahval on tegelikult privileeg – kiire rongiühendus Tallinnasse ja Tartusse. See võiks olla tugev argument uute kodude ja ettevõtluse arendamiseks. Ometi ei ole elamuarendused Jõgeva linna ega valda teed leidnud. Ettevõtlusest on tee Jõgevale leidnud vaid Pepco ja Hesburger.

Maakonnakeskuse tähendus ei ole kadunud, vaid Jõgeva vald on seda ise hülgamas.
Maakonnakeskus on märgiline – see näitab, et elu väljaspool suuri linnu on võimalik. 

Kui teenuseid pakutakse maakonnakeskuses vaid paaril päeval nädalas, siis inimene lihtsalt ei tule enam sellisesse keskusesse, sest meeles pidada, mis päeval üks või teine asutus töötab, on tüütu. Siis pigem istud arvutisse ja korraldad oma tegevused e-kanalis. Kindel on aga see, et Jõgeva linna olulisus taandub, kui riigi pakutav teenus veelgi väheneb. Kas sellest kannatab Mustvee, Torma või Palamuse elanik? Tõenäoliselt mitte – nad käivad juba praegugi Tartus. Küll aga vajab seda Jõgeva linna ja lähiümbruse elanik.

Kas Jõgeva maakonda on üldse vaja? See on miljoni dollari küsimus. 

Kudinal elades tunnen, et ehk mitte igapäevaselt. Kuid kui riigiasutused Jõgevalt kaovad, mõjutab see kindlasti linna ja linna lähiümbruse inimesi. Küsimus on pigem selles, miks inimesed ei vali elamiseks ega ettevõtluseks Jõgevat, kuigi asukoht ja ühendused on suurepärased. 

Maakonnakeskuse roll ei ole ainult halduslik nimetus – see on sümbol riigi kohalolekust ja usust, et elu väljaspool Tallinna ja Tartut on võimalik. 

Riik võib ümber jagada regioone, aga meie peame ise otsustama, kas Jõgeva jääb elavaks maakonnakeskuseks või muutub lihtsalt üheks raudteepunktiks kaardil.

Kui me ise oma linna ja valda ei väärtusta ega arenda, ei tee seda ka keegi teine.

 Kiusamine ei alga koolis – see algab meist endist

 Räägime kiusamisvabadest koolidest – plakatid, programmid, kampaaniad. Aga milleks see kõik, kui täiskasvanute käitumine koolis ise tekitab kiusukultuuri?

Kuidas saab õpetaja rääkida lastele hoolimisest, kui tema enda kolleeg halvustab teda õpetajate toas?

Kuidas saab kool vedada kiusamisvastaseid projekte, kui juhtkond vaikib ja eirab oma töötajate vaimset heaolu?

 Ilusad sõnad muutuvad farsiks, kui õpetajad vaatavad vaikivalt töökiusu pealt– sageli just nende poolt, kes peaksid koolis hoidma väärtusi, mitte lõhkuma neid.

 Allolev tekst ütleb selle välja ausalt: kuni täiskasvanud ise ei lõpeta kiusamist, pole meil moraalset õigust seda lastelt nõuda. Muutus algab täiskasvanutest – mitte plakatitest seinal.

Lisan Jämejala haigla laste- ja noortepsühhiaatria osakonna haiglaõpetaja Kadri Pulka arvamusloo. Ta on praktik, kes jagab oma tähelepanekuid ⬇️

KADRI PULK ⟩ Kiusamine ei alga koolis – see algab meist endist

Minuga on endiselt see jama, et enamasti ei suuda ma vait olla. Isegi kõrge vanus ei aita, kui kõvasti kriibib. Siin on tänane arvamuslugu. Kiusamisest.

-------------------

Kiusamine ei alga koolis – see algab meist endist

Kiusamine pole ainult laste omavaheline probleem. See on täiskasvanute peegelpilt. Meie suhted, meie vaikimine ja meie eeskujud loovad pinnase, kus kiusamine kasvab.

Õpetan lapsi haiglas – neid, kes ei käi enam koolis, sest hirm on muutunud üleelusuuruseks. Mõni laps väriseb, kui kuuleb sõna „kool“. Mõni väldib silmsidet, sest on liiga kaua pidanud vastu pilkudele ja sosinatele, mis ütlevad: "sa ei kuulu siia." Need lapsed ei ole „liiga tundlikud“. Nad on lihtsalt pidanud liiga kaua üksi taluma valu, mida nad ei suutnud peatada.

Udupeened programmid ja vaikiv õpetajate tuba

Koolides räägitakse kiusamisest palju. On plakateid, koolitusi, programme ja vahvaid kampaaniaid. Aga kogu see ilus jutt on farsiks, kui samaaegselt toimub töökiusamine ja pealekaebamine õpetajate vahel, tõrjumine koolijuhtkonna poolt või lapsevanemate õelutsemine õpetajate suhtes.

Kuidas saab õpetaja rääkida lastele hoolimisest, kui tema enda kolleeg halvustab teda õpetajate toas? Kuidas saab kool juhtida kiusamisvastaseid projekte, kui juhtkond ignoreerib oma töötajate vaimset heaolu?

Ja kuidas saab lapsevanem kasvatada last lugupidavaks, kui ta ise saadab õpetaja kohta solvavaid kirju või nõuab „karistust“ selle eest, et laps sai märkuse?

Need samad täiskasvanud, kes on laste kiusamisjuhtumite „lahendajad“, võivad olla osa probleemist.

Kas nad siis on väärikad osapooled? Või peaksime enne kiusamisest rääkimist vaatama peeglisse?

Kust see tegelikult alguse saab

Kiusamine saab alguse suhtumisest.

Kuidas me räägime teistest, kuidas me reageerime ebaõiglusele, kuidas me kasutame oma positsiooni. Kui täiskasvanud õpetavad vaikimisega, et „nii lihtsalt on“, õpivad lapsed sama.

Kui täiskasvanu saab võimu tunda teist alandades, õpib laps, et tugevus tähendab kontrolli, mitte hoolivust. Kiusamine pole ainult tegu, see on õpitud käitumismuster, mida me kordame põlvest põlve – kuni keegi ütleb: „Aitab.“

Noore soov kuuluda ja hirm välja jääda

Noor inimene tahab üle kõige kuuluda. Kui selleks, et grupp teda omaks võtaks, peab ta vaikima või kaasa naerma, siis teeb ta seda. Sageli ei julgeta vastu seista mitte pahatahtlikkusest, vaid hirmust – et muidu ollakse järgmine ohver.

Kuidas sealt välja astuda? Ainult siis, kui täiskasvanud näitavad, et seda saab teha. Kui laps näeb, et õpetaja julgeb öelda „see pole okei“, sünnib temas lootus, et ka tema võib nii käituda.

Kui laps ei jaksa enam kooli minna

Kiusamise all kannatanud laps ei väldi kooli mugavusest. Tema keha ja meel on õppinud, et iga päev võib midagi halba juhtuda. See on trauma, mitte tundlikkus.

Ta ei vaja käsku „mine kooli“, vaid inimest, kes ütleb: „See, mis sinuga juhtus, ei ole sinu süü. Sul on siin turvaline.“

Haiglaõpetajana näen, kuidas laps hakkab vaikselt taastuma, kui ta tunneb, et teda kuulatakse ilma hinnanguta. See hetk, kui ta naeratab ilmselt üle mitme kuu, on märk, et ta hakkab jälle uskuma inimestesse.

Kui kodu on nõrk, peab kool olema tugev

Mitte iga laps ei saa kodust tuge. Mõni vanem on ise kurnatud, mõni eitab probleemi, mõni lihtsalt ei oska aidata. Sellisel juhul peab kool olema lapsel see turvapaik. Mitte täiuslik, vaid inimlik.

Õpetaja ei pea olema terapeut – piisab, kui ta on kohal ja kuulab. Ükski laps ei peaks tundma, et tal pole koolis ühtegi täiskasvanut, kelle poole pöörduda.

Kiusamine lõpeb siis, kui täiskasvanud lõpetavad vaikimise

Kiusamine elab vaikusest. See elab õpetajate toas, kus ironiseeritakse kolleegi üle. See elab lapsevanema sõnumites, kus süüdistatakse, mitte ei küsita. See elab juhtkonna otsustes, kus mugavus kaalub üles õigluse.

Kiusamine ei lõpe programmide ega plakatitega. See lõpeb siis, kui me julgeme rääkida ka omaenda käitumisest. Kui me asendame häbi hoolimisega ja vaikuse kuulamisega.

Lõpetuseks

Kool on ühiskonna peegel. Kui seal õpitakse hoolima, kasvab hooliv põlvkond. Kui seal õpitakse vaikima ja kartma, kandub see edasi töökohtadesse, kodudesse ja juhtimisse.

Kiusamine ei alga koolis. See algab kodus, õpetajate toas, juhtkonna kabinetis ja meie vaikuses.

Ja see lõpeb siis, kui keegi – laps või täiskasvanu – julgeb öelda: „Ma ei nõustu. See pole õiglane.“ Iga kord, kui seda ütled, lakkab mõni laps või noor kuskil värisemast.

Kadri Pulk   /Jämejala haigla laste- ja noortepsühhiaatria osakonna haiglaõpetaja/

 ✍️  Kas Jõgeva maakonnakeskusel on veel tulevikku? Kui me ise oma linna ei väärtusta, ei tee seda ka riik

🏙️ Jõgeva on olnud maakonnakeskus seitsekümmend kuus aastat.

Aga mis juhtub siis, kui see roll kaob? Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis räägitud võimalusest, et Jõgeva võib uue üleriigilise planeeringu valguses oma maakonnakeskuse staatuse kaotada ja muutuda lihtsalt osaks nn „riigihalduse regioonist“ paneb mõtlema, kuhu Jõgeva linn ja vald tegelikult teel on ja kas me oleme oma senist maakondlikku rolli üldse osanud väärtustada.

⚖️ Ausalt öeldes peaks praeguse olukorra kohta ütlema: maakonnakeskuse staatus oli Jõgeva linna üks osa – mitte enam on. Seda staatust ei ole Jõgeva vald suutnud hoida ega arendada. Riik võib küll ümber mängida struktuure ja joonistada uusi regioone, aga kõigepealt peab Jõgeva vald maakonnakeskusena ise endalt küsima, mida ta pakub oma elanikele ja ettevõtjatele ning kas ja kuidas Jõgeva vald üldse suudab olla maakonnakeskusena partner Põltsamaa ja Mustvee vallale.

📍Mis on see „riigihalduse regioon“?

Eestis ei ole ametlikku üks üheselt määratletud mõistet „riigihalduse regioon“, kuid seda kasutatakse mitmes kontekstis. See tähendab halduspiirkonda, mille piires riigi keskvalitsuse asutused – nagu ministeeriumid, ametid ja inspektsioonid – oma ülesandeid ja teenuseid piirkondlikul tasandil korraldavad. Eestis ei ole see mõiste veel ametlik, kuid seda kasutatakse üha enam siis, kui riik tahab oma kohalolekut ümber jaotada. Näiteks on Maksu- ja Tolliametil, Politsei- ja Piirivalveametil ja Päästeametil oma piirkondlikud struktuurid – Põhja, Lõuna, Ida ja Lääne regioonid. Selliste muudatuste käigus on juba praegu väiksemad maakonnakeskused lihtsalt oma tähtsust ja olulisust kaotamas.

🤔Kas riik on süüdi või oleme ise?

Kui riigiteaduse kraadiga Jõgeva vallapoliitik väidab (Vooremaa 30.10.2025 „Maakonnakeskuse staatus on Jõgeva üks osa“ ): „Kui riigiasutused siit ära viiakse, on see meie jaoks tõsine probleem“ ja õhutab veel paanikat, et „Maakonnakeskuse staatus on Jõgeva üks osa. Kui see enam nii ei oleks, oleks see lõpliku hääbumise algus“, siis kuidas see murekoht lahendada? Või arvatakse, et lihtsalt fakti väljatoomine ongi juba pool lahendust? Selles loos ei olnud näha ühtegi konkreetset ettepanekut, mida olukorra parandamiseks teha.

Küsimus ongi: mida poliitikud Jõgeva vallas selles olukorras ette võtta plaanivad?

🚧 Oleme ise oma võimalused maha mänginud.

Minu hinnangul oleme ise paljuski oma võimalused maha mänginud. Mitte keegi ei puudu ja soovi tasalülitada piirkondi, kus arendustegevus on hoogustunud. Jõgeva linnas olulisi arendusi lihtsalt ei ole. Ka Jõgeva vallas eriti mitte.

Selle asemel veetakse „punaseid jooni“ ja tülitsetakse promenaadide pärast!

Tegelikult on ju need niinimetatud promenaadid korraliku taristu ehk teeehituse rajamine mida linn hädasti vajab. Sama vajab ka ainus tõeline turismikeskus – Palamuse. Aga tundub, et Palamuse jääbki oma teede korrastamist ootama! On kurb, et isegi Suure Paunvere laada kasumit ei kasutata enam Palamuse aleviku korrastamisele ja arendamisele!

🏫 Linn saab vähe? Tegelikult on palju tehtud.

Kuulen linnapoliitikuid kurtmas, et linn saab liiga vähe. Samas – põhikool on valmis ehitatud tänu valla rahale, sest linn ei suutnud seda aastaid oma vahenditest teha ja tegi kordi ja kordi vallale ettepanekuid koos Jõgeva linna kooli ehitada. Sama lugu oli tänavatega, mis ei kannatanud mingit kriitikat ja on paranenud alles pärast valdade ühinemist.

Ja siis see uus ja võimas spordikeskus – meil on nüüd lisaks Virtusele juures 4000 ruutmeetri suurune hoone, mille majanduskulu on üüratu. Kas linn vajab nii Virtust kui ka spordikeskust: Kas on piisavalt kasutajaid, et need hooned oleks ka õhtuti täis ja elus? Aga kui lisada Kuremaa spordikeskus ning teised valla spordirajatised Tormas, Vaimastveres, Palamusel – kas jagub igale poole kasutajaid? Kuna korralik analüüs, mis arvestaks ka 10 aasta perspektiivis majanduskulu, on tegemata, siis väidangi, et suurustamine on linnavolinikel veres, aga sisuline ja majanduslik mõtlemine kipub lohisema.

Olen ikka öelnud, et raha ei ole maailmast kadunud, aga kui see valla eelarveraha läheb enamuses majanduskuludesse ja töötasudesse ainult, kus asutustes ristkasutust hoonete kasutamistel ei harrastata, sest iga asutuse juht tahab olla „kuningas“ oma majas, siis ongi vallas asjad ligadi-logadi, raha jääb igalt poolt puudu ja mitte miski ei muutu ning arengust ei maksa unistada, sest tegelikkuses ollakse iga muutuse vastu - eriti kui see puudutab inimesi kelle tasu tuleb valla eelarvest!

📣 Kas omavalitsuste häält üldse kuulatakse?

Aga tagasi nüüd maakonnakeskuse vajalikkuse juurde – kas omavalitsuste hääl on jõudnud Tallinna otsustusprotsessidesse maakondade vajalikkuse osas? Loen palju kuidas kirjutatakse…“ kaasamise hea tava näeb ette, et neid, keda see otsus kõige rohkem puudutab, peab otsuseprotsessi kaasama“ või „vaid igast Eesti otsast tuleb riigile teade, et niimoodi ei saa, siis see paneks riigi mõtlema ja omavalitsuste häält võetakse kuulda“!

Aga kas tegelikult ka kuulatakse?

Kas inimesed, kelle me oleme valinud Riigikogusse (ja kes sageli ise kohalikes volikogudes istuvad), päriselt kuulevad, mida omavalitsused räägivad?

Paraku mitte. Riik surub kohustusi omavalitsustele juurde – transport, sotsiaalteenused, kriisiennetus – aga raha nende täitmiseks vajalikus summas kaasa ei tule!

Eriti on see näha väljaspool Harjumaad ja Tallinna. Kui pealinnas on nii palju raha, et kõik saavad tasuta ühistransporti nautida, siis maapiirkondades ei jõua bussidki enam küladesse. Tasuta sõidust rääkimata.

🚆 Jõgeva eelis – raudtee, mida me ei oska eelisena kasutada

Jõgeva linnarahval on tegelikult privileeg – kiire rongiühendus. Sama võimalust saab kasutada ka Kaarepere, ehkki veidi väiksemas mahus. Nii Tallinnasse kui Tartusse käivad rongid ja ometi ei ole elamuarendused Jõgeva linna ega valla teed leidnud.

Tartusse on rongiga 30 minutit, Tallinnasse veidi üle tunni sõita – see peaks soodustama uute kodude rajamist ja kogu piirkonna kasvu. Aga mida me näeme? Ettevõtlusest on tee Jõgevale leidnud vaid Pepco ja Hesburger.

🏡 Maakonnakeskuse tähendus ei ole kadunud – Jõgeva vald on seda hülgamas

Maakonnakeskuste vajalikkus ei tulene üksnes kommunaalprobleemide lahendamisest. Kui teenuseid pakutakse maakonnakeskuses vaid paaril päeval nädalas, siis inimene lihtsalt ei tule enam sellisesse keskusesse – ta teeb oma asjad e-kanalis, sest meeles pidada mis päeval üks või teine asutus on lahti on tüütu, ja siis pigem istud arvutisse ja korraldad oma asjad seal. See on paratamatus.

Kindel on aga see, et Jõgeva linn mandub veelgi, kui riigi pakutav teenus veelgi väheneb. Kas sellest kannatab Torma või Palamuse elanik? Tõenäoliselt mitte – nad käivad juba praegu Tartus riigi teenuseid tarbimas. Küll aga Jõgeva linna ja rõngasalevike/külade elanikud.

💭 Miljonidollari küsimus

Kas Jõgeva maakonda või maakonnakeskust on üldse vaja? See on miljonidollari küsimus.
Elades Kudinal ei tunne ma selle järele suurt vajadust, kuid Jõgeva linna ja rõngasalevike/külade elanike jaoks on see kindlasti oluline.

Kui riigiasutused siit kaovad, mõjutab see kindlasti linna, kuid see ei ole maailma lõpp. Paljud teenused on niikuinii liikunud e-kanalitesse. Küsimus on pigem selles, miks inimesed ei vali elamiseks ega ettevõtluseks Jõgevat, kuigi asukoht ja ühendused on suurepärased.

Maakonnakeskuse roll ei ole ainult halduslik nimetus – see on sümbol riigi kohalolekust ja usust, et elu väljaspool Tallinna ja Tartut on võimalik.

Kui me ise oma linna ja valda ei väärtusta ega arenda, ei tee seda ka keegi teine.

Riik võib ümber jagada regioone, aga meie peame ise otsustama, kas Jõgeva jääb elavaks maakonnakeskuseks või muutub lihtsalt üheks raudteepunktiks kaardil.